One night.

Tegemist oli ühe harukordse õhtuga, kus Dravis oli tõesti vaba oma tööst ja kohustest. Tal ei olnud täna mitte mingisugust tahtmist tegeleda oma kohustustega, ning ta tahtis lihtsalt rihma lõdvaks lasta. Nii siseneski pubisse üks musta riietatud noormees, kellel olid ka ees läbi tungimatud mustad prillid, mis peegeldasid tagasi iga pilgu, mis sellele saadeti.
Dravis viis kiire pilgu oma prillide tagant inimestele kes seal viibisid ning seejärel eemaldas oma prillid, pannes need taskusse. Edasi läks ta leti juurde, kus tavaliselt polnud ühtki vabat kohta, et isegi endale midagi tellida, kuid seekord oli isegi mõni koht vaba. "Riesling Reserve, Gustave Lorentz" lausus ta vaid, kui juba baarmen võttis õige pudeli, korkides selle lahti ning valades talle ühe klaasikese. Mees võttis oma klaasi ning suundus edasi lauda valima. Muidugi mõista polnud valik just kuigi suur, kuid toa valgusest jäi teatud määral välja üks kahe inimese laud akna lähistel, mis tavaliselt oligi vaba sest sealt puhus ka veidi tuult.
Daymond võttis ühel toolil istet, asetas oma klaasikese lauale, pani oma prillid ette tagasi ning lihtsalt vaatas pubis toimuvat pealt. Talle meeldis üsna tihti sedasi lihtsalt vaadata inimesi, jälgida nende tegevust, kui nad ise ei teagi et keegi neid jälgib.. kõrval klaasike kvaliteetsest klassist veini, mis valmistatud Prantsusmaal.

Vaikselt oma veini nautinud ning inimesi jälginud, ei pannud mees tähelegi, et samas pubis viibib ka tema enda klassiõde, kellega tal küll lähemaid tutvuseid eriti ei olnud, kuid siiski oleks viisakas olnud ta ju ära tunda. Mees eemaldas oma prillid ning naeratas kergelt. "Nevelyn" lausus ta vaiksel toonil, viibates käega, märgiks, et laud on vaba ning ta ei oota sinna mitte kedagi, vaid jättis selle vabaks vaid sel põhjusel et oma vaadet avardada pubile.

"Elu õpetab valima, mis on sulle hea ja mis mitte." sõnas ta sama vaiksel ja sundimatul häälel nagu ennemgi, viies samal ajal pilgu neiu käes olevale õllele, mida tema igatahes küll jooma ei kavatsenud hakata. Kui siis vaid seljuhul, kui ta juba väga väga purjus on ja midagi paremat käepärast pole, millega oma janu kustutada. "Kuid siiski, kui küsida tohib, siis mis toob sind sellisesse kohta?" esitas ta küsimuse, et mitte vaikuses istuda ning endast halba muljet jätta. "Kuid võib olla on minul jäänud lihtsalt vale mulje, ning sulle meeldibki taoline atmosfäär.." lisas ta vaikselt järgi tõstes oma klaasi suule, tundes juba eemalt selle veini imelist lõhna, millele järgnes kohe ka suurepärane maitse. "Vapustav aastakäik lihtsalt.." pidi mees vaikselt ütlema, rohkem küll endale kuid siiski....

Daymond noogutas õrnalt. "Kuidas soovid, kuigi ma pean mainima, et eelistan iga kell pärisnime hüüdnimele." sõnas ta vaikselt, viies oma pilgu Neva silmadele, mis tema klaasi mainisid. See pani muidugi mehe kergelt muigama. "Kui sa soovid, siis ma võin pudeli siia lauale tellida koos teise pokaaliga.." tegi mees ettepaneku, mis iseenesest polnudki nii paha, sest ega ta ise ka ei kavatsenud piirduda ühe pokaalikese veiniga tänasel õhtul.

"Rutiin.." sõnas ta mõtlikult. "Jah, kuid siiski on see vahel asi, mis meid elus hoiab, kuigi keegi meist ei taha end leida tuimalt rutiini jälgimas, ning ka seepärast ei ole minu elus ühtki päeva, mil ma ei teeks midagi uut.. näiteks homme sa mind siit kindlasti ei leiaks." seletas mees kiirelt lahti enda nägemuse rutiini lõhkumisest, mille peale ta mõõduka lonksu oma Prantsusmaa traditsioonist võttis.

Oma klaasi taas lauale asetanud, ristas ta kergelt oma käed rinnal ning silmitses mõne hetke seda õlut, neidise käte vahel. "Ma tean vähe naisterahvaid, kes üleüldiselt õlut jooksid, kuid näib, et täna ma juhtusin kokku ühe erandiga jah.." sõnas ta tõstes oma pilgu taaskord neiule ning selle nüüd ka sinna kinnitades. Huvitaval kombel, ei tulnudki Dravisele praegu meelde ühtki pikemat vestlust Nevelyniga, kui just praegune välja arvata..

Dravis kergitas õrnalt kulme, kui kuulis, et Nevelyn pidavat liialt lohisev olema. Tema arvamus läks sellest kõvasti lahku, sest ta teadis nimesid, mis olid kõvasti rohkem lohisevad kui tema oma. "Mnjah, eks ma kuidagi proovin seda asja meeles pidada, kuigi ma pean sulle ära ütlema, et Nevelyn ei ole tegelikult üldse lohisev nimi, ning minu meelest palju ilusam kui Neva" teatas Drav neidise lausele vahele, enne kui too jõudis oma jutuga jätkata. Järgnev aga pani ta isegi veel sügavamalt kulme kortsutama, sest sel hüüdnimel polnud nagu mitte mingisugust seost neidise omaga... "Ja kui ma küsida tohin, siis kust pärineb sinu taoline hüüdnimi?" küsis mees, oletades, et arvatavalt on neiul lihtsalt mõni kesknimi, mille järgi saab sellised privileege endale lubada, nagu mitmed ja mitmed hüüdnimed.

"Tegelikult ma lihtsalt nentisin fakti, mitte et ma oleks mõelnud, et nüüdest alates hakkad sa mul kõikjal järel käima, ning mind igalt poolt otsima." tõdes mees taaskord, et teda mõisteti seekord vääriti. Järgnev aga ei pakkunud mehele mitte mingisugust üllatust.. Ta oleks üllatnud olnud vaid juhul, kui neidis oleks vastanud talle lausega, et ta lihtsalt armastab õlut ning jooks seda päevast päeva. Kuid õnneks see nii ei olnud.

"Hmm.. peab tunnistama, et sinu jutt õlle ja veini suhtest on omal moel näide mõnest kuulsast filmist, mis kätkeb endas 18. sajandi tegevusi." avaldas mees otsekohest arvamust, selle armukese ja prostituudi võrdluse peale, milles aga oli oma tõeterake siiski olemas. "Aga jah... ega sul on tegelikult ju õigus küll. Vein ja õlu on kaks täiesti eri masti asja, ning nende võrdlus oleks lihtsalt üks suur viga.. Kuigi üks asi jääb mul praegu natukene mõistmatuks..." pidi Dravis tõdema.. "Nimelt tavaliselt minnakse üle parema joogi peale, aga sina oleks justkui oma latti alla poole lasknud, juues veinile vahelduseks õlut." tõi Daymond välja huvitava fakti, mis teda mõneti tegelikult häiris. Kas või võttes tema enda seisukohalt - kui mingi jook teda tüütama hakkas, siis pöördus ta alati kõrgema klassi poole, kas siis brändid, viskid või konjakid.

"Aga jah.. See on sulle mõtteaine mõneks ajaks.. või siis vähemalt nii kauaoks, kuni ma käin ära ja muretsen siia lauda selle kaua igatsetud pudeli, koos pokaaliga." teavitas ta neidu, kui lõpetas kiirelt oma klaasipõhjas oleva lonksu, ning tõusis seejärel lauast. "Sina ole aga nii kena, ning püüa seni kaua oma "armukesega" ühele poole saada" lisas ta kerge muige saatel ning suundus seejärel leti juurde, kust tellis sama pudeli veini ning ekstra pokaali, makstes ka kohe ära nõutava summa, sest ta ei kavatsenudki sinna pudelisse veel midagi alles jätta...

Daymond suundus oma lauda tagasi, asetades lauale pudeli ning pokaali neidise ette. Võtnud istet, korkis ta pudeli lahti ning valas täis mõlemad klaasid, sulgedes seejärel kindlalt pudeli asetades selle laua keskele, kuigi mitte just ette silmadele, mis jälgisid ümbrust või siis teineteist... "Ma loodan, et sa oled oma maitsemeeled valmis seadnud, kuigi arvestades sinu õllet, siis ma kahtlen, et need enam nii efektiivsed on, kuid siiski, ei tohiks heast veinist kunagi ära öelda!" teadvustas Dravis ning tõstis klaasi. "Prantsusmaa ja kõikide teiste riikide terviseks, kes valmistavad veine, mida meie siin nautida saame!" teostas mees ka kiirelt toosti, mis oli küll lohisev, aga mõte oli selge.

Selle alamklassi nalja peale, pidi mees muidugi tahtmatul muigama, sest tegelikult ju polnud alamklass mitte milleski süüdi, süüdi oli alati jooja ise. Aga noh, ega tütarlaps polekski osanud oodata, et ta peaks oma maitsemeeled puhtana hoidma, sest ühel hetkel võib pubi ustest sisse astuda lihtsalt üks noormees, kes pakub üht parima maitsega veini, mis toob välja absoluutselt kõik oma meeldivad küljed, jättes samas ka pika ja maheda järelmaitse, muidugi juhul kui õlle ennast liialt peale ei suru.
Olles klaasid kokku löönud võttis ka Daymond elegantse suutäie seda veini, mida ta oli ennemgi pokaalist nautinud, kuid seekord oli tegu veidi parema temperatuuri juures oleva pudeliga ning see muutis maitset teatud määral.

"Võrratu oleks see siis, kui selle kõrvale oleks võimalus tellida kanaliha koos õrna juustuga..." lausus mees kergelt unistaval toonil. "Alles siis näitaks Gustave Lorentz oma tõelist palet ning paneks meid tundma nii, et kui meil kasti samat sorti veini kodus ei ole, siis on veinikelder väärtusetu." teadvustas mees oma isiklikest kogemustest, sest nii see tõepoolest oli. Kuulsad restoranid tegid tihti peale selliseid trikke, et sobitasid kokku väga hästi maitsvaid veine ja tavalisi ja lihtsaid roogasid, kuid kui need kaks asja kooskõlastada on tulemuseks lihtsalt vapustavalt hästi veedetud õhtusöök, isegi kui seltskond peaks jätma soovida...

"Või et kõrvalepõiked jah... Noh selle koha pealt pean ma muidugi mõista sinuga nõustuma, kuid see, et see kõrvale põige just tingimata sellise elu juurde on nagu sina seda ettekujutad, selle kohapealt vaidlen ma kindlasti vastu." teatas mees vaiksel kuid samas kindlal ja vastuvaidlemist mitte sallival toonil. "Mina võiksin õlut, muidugi mõista kvaliteet õlut, juua lõkkeõhtutel oma sõpradega kusagil rannas vanu lugusid mängides ning nende järgi lauldes ja tantsides." teadvustas Dravis Neva't enda unistusest, või visioonist kuidas oleks parim viis õlle nautimiseks. "Aga noh, kui ma ausaks jään, siis kindlasti on kõigil oma arvamus, ning selle mõjutamine on lihtsalt üks viga ning enese närvikava rikkumine, muud ei midagi" tõdes Drav vaiksel ja lõplikul toonil, tõstes taaskord selle teema lukku panemise eesmärgil klaasi õhku ja seejärel suule, jättes sinna alles veel kolmveerand klaasitäit.

"Niisiis, kui ma küsida tohin, siis kas tänane õhtu oli ka kujutatud ühena neist, mil sa tahad istuda teleka ees, vaadata mängu, süüa pitsat ning juua lihtsalt õlut, mis rikub figuuri. Ning ma millegi pärast kahtlustan, et sa siiski muretsed sellepärast milline sa välja näed?" pidi mees seda lihtsalt nõnda küsima. Õlu polnud mitte ainult sellepärast odav, et ta maitses vastikult, vaid ka sellepärast, et see sisaldas kohutaval määral suhkrut, ning tegelikult oli ta väga magus ja seetõttu ongi enamusel inimestest kes armastavad õlut juua sellised asjad nagu lotendavad õllekad, millest lahti saamiseks peab nägema vaeva rohkem kui 100 kilomeetri jooksmiseks.

Kuid samas taolised mõtted õlust, viisid mehe enda mõtted tagasi tema lapsepõlve juurde, kus nad lapsepõlve sõpradega tavatsesid lihtsalt peale koolipäeva kokku saada ning midagi alkohoolset juua. Tol ajal polnud mingit vahet mis see oli - oli see õlu, viin, vein või siider - kõik milles kraadid sees läks kõrist alla. Pärast seda sai muidugi ka igasugu lolluseid tehtud, mida tagantjärgi veel praegugi kergelt kahetsed... Kuid ei, tänane õhtu ei olnud selleks mõeldud, et saaks mõelda neid vastikuid mõtteid mis niigi igapäevaselt peas ringi tiirlesid ning kunagi asu ei andnud. Tänane õhtu oli vaid selleks, et ennast klaasikese ääres hästi tunda, ning nautida seltskonda.

"Muidugi mõista pean ma küsima ka seda, kust pärinevad sinu niivõrd head teadmised veini alal?" päris mees peale mõningast mõtte pausi, mille ajal ta oma pea üleliigsest tühjendas. "Ma ei usu hästi et kusagilt loetu põhjal, vaid ikka proovimise tagajärjel?" täpsustas mees oma küsimust. Muidugi oleks see kohutavalt imelik, kui kellelgi oleks veini alased teadmised vaid ainult lugemise põhjal, sest tavaliselt kirjeldab igaüks maitset erinevalt ning mis on ühe jaoks hea on teise jaoks kõige vastikum asi maailmas, mida ta ei taha enam kunagi näha ega tunda.

"Olgu olgu, ma tegelikult lihtsalt niisama norin. Ning ma arvan, et oleks lihtsalt targem jätta sellised teemad kellegi teiste mureks. Ma ei ole eriline vaidleja tüüpi inimene, kes tahaks arutada mingisugust sellist teemat üleüldiselt. Mulle meeldib rohkem kvaliteet aega veeta" otsustas mees lõpuks, kui tõstis oma pilgu ümbruselt neidisele, kes samuti nautis seda veini, mille mees oli oskuslikult välja valinud ning mis ei jäänud vist ka viimaseks...

"Huvitav on muidugi see, et me käime juba aastaid ühes ja samas klassis, kuid ma nagu ei mäleta täpselt, et meil oleks olnud selliseid pikemaid ja meeldejäävamaid vestlusi, kui muidugi tänane välja arvata.." pidi mees lõpuks möönma ka Nevale, sest nii see vist oligi, kui nüüd muidugi mehe mälu siin kohapeal alt ei vedanud. "Minu mäletamist mööda, on meie eelnevad vestlused olnud sisu vaesed, ehk siis tere ja head aega mul pole aega. Umbes taolises stiilis" täpsustas mees oma meenutusi Nevaga suhtlemisest üleüldse, sest polnud nagu suuremat põhjust, et pikemat vestlust pidad.

"Seega ma arvan, et tänane õhtu on vägagi sobilik selleks, et sa mulle räägiksid millega sulle meeldib tegeleda just sinu vabal ajal ja muidugi ka sellest kuidas sa suhtud kooli ja õppimisse." lisas mees viimase osa teatud vastumeelsusega, kuid teatud formaalsusi tuli siiski aeg ajalt vahetada, muidu võis jutt liiga igavaks ja mõtetuks minna, nagu see tavaliselt minema kippus. Daymond võttis taaskord lonksu oma klaasist jättes sinna pool alles, endal väga meeldiv ilme näol, täpselt nagu naudiks ta igat grammi sellest maitsvast veinist tema nina all..

Kuid mehe sisimas olid lood hoopis teised. Ta teadis kellega tal tegelikult praegu tegemist oli ning kui ohtlik võis tegelikult tema vastas istuv isik olla. Tegemist oli ju siiski Celise juhtpositsiooni hoidva naisterahvaga, kelle paremkäsi on tegelikult ühtlasi ka tema enda paremkäsi - Jayden, kes töötab mõlemal poolel, kuid kelle ustavus kuulub siiski Daymondile.
Kahjuks pidi mees tõdema, et praegusel hetkel ei osanud ta kuidagi moodi ära öelda seda, mis pärast sai just taoline isik sellise rühmituse juhiks... aga võib arvata, et paljuski jäi asi kinni võime taha ning oskuslike sõnade. Kuid kui nüüd Dravis peaks tõepoolest eksima, ning neidis oligi lihtsalt kaante poolest õrnköide aga tegelikult väga osav võitleja ning väga osav oma võimega ümber käima, siis oli tal ka kerge hirm selle ees, mis võib juhtuda kui peaks avalikustuma Jaydeni tegelik pale.

Muidugi oleks huvitav kohe ja praegu teada saada milleks tegelikult oli see niinimetatud Mirren Nevelyn Aria Monet võimeline, kui see üleüldse oligi tema pärisnimi... kuid arvatavalt siiski oli, sest taolist võltsnime kasutaks ainult kergelt eputav inimene, kellele meeldiks ennast tugevalt esile tõsta. Kehaehituse ning liigutuste järgi ei saanud praegu mitte midagi kindlaks teha, sest kõik olid rahulikult ja väga täpselt koordineeritud. Paratamatult kippusid mehele juba pähe mõtted teha siin ja samas asjale koheselt lõpp, kuid see oleks liiga avalik ja kahjulik kogu üritusele. Peale seda vallanduks lihtsalt kohutav veresaun, milles sureksid niimõnedki liikmed nii Rethymni kui ka Celise poolelt, rääkimata veel Syresest, kes pole siiamaani oma tegevusest erilist märk andnud, kuid ega ka see kaugele ei saa jääda. Huvitav oleks teada lihtsalt millal see juhtub ja missuguse pauguga see tuleb. Kes siis see kord tapetakse ja millesel moel, seda ei osanud arvatavalt mitte keegi ette ennustada, kuid see et see juhtub oli kindlam kui miski muu.. vähemalt ajalugu näitas sedasi.

'Kurat' mõtles mees endamisi. Ta ei osanud isegi ühte ainsamat õhtut veeta nii, et ta ei mõtleks oma ülesandele, ilma et ta ei mõtleks oma tööle, ilma et ta ei mõtleks sellele kuidas tappa kõikki kes kuuluvad vähegi Celise liikmete hulka, ning kes ihaldavad seda kohutavat ülemvõimu, mille kingib sulle seitsme eseme leidmine ning nende rakendamine õigel viisil. Muidugi mõista esimene asi mida Celis korda saadaks oleks Rethymni hävitamine, ning see õnnestuks neil sellisel juhul ilma vähimategi tõrgeteta, sest seitsme eseme vastu ei suuda isegi võidelda parimad oma-ala-tundjad rääkimata seal juures lihtsast Rethymni rühmitusest, kus olid muidugi väga tugevad liikmed nii füüsilistel kunstidel kui ka vaimsetel, kuid siiski ei oleks keegi osanud ette kujutada seda jõudu, mis oleks tal siis kui tema käsutuses oleks seitsme eseme võim.

Et mitte eriti välja näidata enda mõtteid peas ning oma tegevust nende järgi juhindada, võttis mees lihtsalt oma klaasi ning jõi selle lõpuni. "Ega sa vastu ei oleks, kui ma käiksin väljas ning teeksin ühe suitsu, muidugi juhul kui sa ise ei suitseta ning minuga kaasa ei tule." sõnas mees õrnalt ja võluvalt naeratades. Jah, järjekordselt oli kätte jõudnud just see hetk, mil Daymond taaskord tundis, et ta vajab oma taskust seda sigaretti, sest mõtted tema peas vajasid aurutamist ja tugevalt.

Pannud oma jope selga ning lükanud tooli laua alla, vaatas mees küsiva pilguga Nevelynile otsa. "Niisiis, teie vastus Mirren Nevelyn Aria Monet" kasutas mees just meelega neidise täisnime, teades et teatud määral häirib see teda ning on ka ajendiks temaga kaasa tulema õue, isegi juhul kui ta ise ei peaks suitsu tegema, kuigi mees sügavalt kahtles sellest. Seda sai kindlaks teha kõige lihsamini just sõrmeotste järgi, mis tavaliselt olid veidike rohkem tumedamad või kollakamad kui ülejäänud nahk, ning seda oli mees juba vestluse algul tähendanud, seega oli praegune pakkumine arvatavalt täiesti asjakohane ning seda ei lükata tagasi.