Suicidal.

[Marc von Haeger]

Or not. Marc oli juba rohkem, kui kaks tundi tagasi raudteerööbastele tulnud ning istus seal, jalad sillalt alla kõlkumas. Vahepeal oli rong ka möödunud, siis ta oli sealt teepealt ära tulnud, sest jah, ta tegelikult ei olnud eriti suitsiidne. Eriti. Ainult natukene. Marcil oli käes üks paberileht, mida oli mitmeid kordi kokku volditud, et see taskusse mahuks kenasti, ning harilik pliiats. Ta joonistas enda ees laiuvat vaadet, maju, mis tema pilgu ette jäid. Jah, natukene veider koht joonistamiseks, ning ta teenis ka mitmeid kahtlaseid pilke, aga mis seal ikka, kui kord juba joonistada tahtsid, siis sobisid kõik kohad. Tema arvates.

OT: Aurora.

[Aurora Evangeline Fresch]

Aurora ei teadnud siiamaani väga paljusid kohti ja täna oli ta otsustanud väikese avastamisretke teha. Mööda linna ringi jalutades, möödus tütarlaps nii mitmestki kallist poest, millest ükski teda ei meelitanud, muuseumist, kuhu ta korraks sisse astus, kohvikutest, kus teda viisakalt teenindati ning hiiglaslik keskplats, kus leidus kohutavalt palju rahvast ja mis oli väga lärmakas, niiet tüdruk lahkus sealt kiiremas korras.
Endaarvates oli näitsik juba ära eksinud, kui ta ühtäkki avastas, et ta seisab juba raudteel. Rong oli parajasti mööda sõitnud ning rööpad mütsusid endiselt kergelt sellest raskest kaalust. Aurora hingas sügavalt sisse; inimesed elasidki nii... rikutud keskkonnas! Mitte kusagil ei olnud grammigi värsket õhku. Kõik kohad olid mingisuguseid veidraid gaase täis.

[Marc von Haeger]

Marc saatis lahkunud rongi pilguga ja siis leidis see ühe neiu, kes samuti raudteele ilmunud oli. Hmm... tavaliselt oli see sild üsnagi tühi, vähemalt nii palju, kui Marc seal käinud oli. Ehk siis vähe. Noormees kallutas pisut pead, kui neidist silmitses, ning vaatas tagasi enda pildi poole. Huvitav, kas tüdrukul oleks midagi selle vastu, kui Marc teda joonistaks? Loodame, et mitte, sest luba Marcas ei küsinud, vaid lisas tüdruku enda pildile, majade kõrvale. Ta oli üsna hea joonistusobjekt, mis siis, et seisis hetkel pisut kaugel, nii et Marc teda just väga selgelt ei näinud.

[Aurora Evangeline Fresch]

Tuul lükkas Aurora juuksed seljataha, paljastades neidise kahvatu näo ja tumedad silmad, mille pupiilide ümber olid ookerkollased ringid. Paljude arust nägi ta nõnda üsna nägus välja. Eriti veel siis, kui tema näol tantsiskles see lapsik ja südamlik naeratus, mis pani tema põsed samuti kergelt roosatama ja siiralt särama. Ent naeratas Aurora aga üsna harva. See oli tema jaoks võõras.
Alguses tütarlaps ei märganudki seal kedagi. Tema pilk oli kinnitunud raudteerööpale midamööda ta ettevaatlikult edasi kõndis, käed mõlemale poole väljasirutatud. Alles siis, kui ta oli sunnitud maha hüppama, vaatas näitsik ülespoole ja märkas, enda suureks üllatuseks, noormeest, kellele ta oli üsna lähedale jõudnud. Uudishimulikult kallutas Syreslane pea kergelt küljele.

[Marc von Haeger]

Marc tõstis aeg-ajalt enda joonistuselt pilgu, et maju ja tüdrukut silmitseda, ja neid võimalikult tõetruult paberile kanda. Ta oskas üsna hästi joonistada, aga ei saaks öelda, et ta pildid just tipptasemel kunst oleks. Sest noh... ütleme nii, et ta joonistas kenasti, aga mitte suurepäraselt. Marcasel ei jäänud tähele panemata, et neidis talle üha lähemale jalutas, aga teda ei häirinud see, sest nii nägi ta tüdrukut paremini, ja too oli lähemalt vaadates veel kenam. Siiski ei öelnud ta midagi, vaid korrigeeris neiu tütarlapse silmade kuju.