Täiskuuööl

[Jasmine Ariadna Charleston]

Väljas valitses pimedus, kui Jasmine seadis sammud koolimajast eemale, Darremisse. Väljas oli lihtsalt suurepärane ilm ning viimane asi, mida ta antud hetkel teha tahtis, oli kooliseinte vahel viibimine. Iga inimene vajas vaheldust ning ka Ari ei olnud eriline erand selles osas.
Kahtlusteta oli tütarlapse suund rannajoone poole, kuid see ei jäänud promenaadi poole. Jas'ile ei meeldinud viimasel ajal viibida kohtades, kus oli rohkem inimesi ning antud hetkel oli promenaadil päris palju inimesi. See ei olnud isegi mitte üllatav, arvestades missugune imeline ilm oli ning üksjagu meelitas vaatajaid kohale ka täiskuu. Silmitsenud erinevaid siluette promenaadil, ilmus Jasmine'i näole kerge naeratus, kuid juba hetk hiljem kostus vaikne ohe. Oleks olnud tore elada teadmatuses, olemata Rethymni liige, kuid arvestades missugusesse suguvõsasse ta sündinud oli, puudus tal täielik valikuvõimalus ning nüüd ei saanud ta sealt ka loobuda. Ta tahtis, vajas, kättemaksu enese pere eest. Tugevalt huulde hammustanud, oli ta juba oma jalutuskäiguga jõudnud promenaadist tükk maad eemale. Tõmmanud käega läbi oma tumedate juuste, istus neidis heledale liivale maha, veepiirist võimalikult kaugele.
Ennast võimalikult mugavalt istuma sättinud, viis Jasmine enese erkroheliste silmade pilgu veepiirile, mis oli üllatavalt sile ning peaaegu et ei lainetanudki. Sõrmed liiva sisse matnud, oli tütarlapse silmade pilk hetkeks tähistaeval, kuid seejärel tagasi veepiiril.

Ot: Kinni

[Jayden Amalie Revons]

Tänane õhtu tundus sobiv paljudeks suurejoonelisteks tegevusteks, aga nendeks polnud Jaydenil vähimatki tuju. Viimased päevad olid Celises pingelisemaks läinud, kuna oli vaja rohkem asju teha ning ta vihkas neid pisikesi katseid, mida ülejäänud liikmed talle aeg-ajalt korraldasid. Juht usaldas teda, see oli peamine. Teiste kohta ei tahtnud ta isegi midagi muud teada. Tegelikult vihkas ta pigem seda, et tema teine perekond, kõik kes olid Rethymnis jälestasid teda. Nagu öeldakse karmid ajad ja karmid meetmed. Ise ta nõustus kahekordseks reeturiks hakkama nii, et vaid üks isik teab, kes ta tegelikult on. Näitsikul olid jalas tumedad püksid ja tume pluus ning tema kärtspunased juuksed olid seotud hobusesabasse. Isegi tema välimus oli muutunud pärast poolte vahetamist, tema näoilme oli pidevalt kalk ja külm. Neidise garderoob, mis oli soe ja hele, oli nüüd vahetunud karmi, naiseliku ja kütkestava vastu. Üle pika aja läbis ta garderoob kindlastruktuurilised piirjooned. Tihti võis kuulda kommentaare, mis Jamy suust poleks kunagi väljunudki. Vähemalt mitte siis, kui ta oli veel Rethymnis. Neidis oli kindel, et praegusel ajal ei liigu siin keegi, vähemalt mitte keegi neist, keda poleks tohtinud olla. Rahulikult jalutas ta mööda rannajoont, kus oli neid inimesi vägagi vähe. Üle pika aja leidis ta aega mõelda ning ei pannud tähelegi kui oli ühele istuvale siluettile väga lähedale jõudnud. Kurat, Jasmine. Näitsik teadis, et kuna ta on praegu tütarlapse piirjoonel, siis järsul ümberpööramisel pannakse teda koheselt tähele. Kui ta rahulikult edasi kõnnib, libiseks aga äkki Adriana pilk temast üle. Neidis vaatas rahuliku pilguga alla ning üritas aeglaselt sellest isikust mööda minna.[/i]

[Jasmine Ariadna Charleston]

Neidise lõrmed liikusid rahulikult mööda kuiva liiva ringi, jättes heledale liivale õrnad triibud. Tahest tahtmata liikusid neidise mõttes perekonnale, suguvõsale ning mõtetele, missugune oleks ta praegu, kui ta oleks sündinud mõnesse muusse suguvõssa.. Tavalisse perekonda. Perekonda, kus mitte keegi ei teadnud mitte midagi seitsmest esemest ega ka kolmest organisatsioonist, kes kõik üksteisega praktiliselt sõjajalal olid. See oleks üks nendest vähestest kordadest, kus ta oleks nõus leppima arvamusega, et teadmatus on parem kui teadmine. Tõesti, missugune oleks tema elu, kui ta oleks sündinud kuhugi mujale ja ilma võimeta? Elaks ta nagu tavaline nooruk, käiks ülikoolis ja kogu see värk? Tütarlaps ohkas vaikselt, viies pilgu seejärel veepiirile ning ühele mööduvale kujule.
Silmitsenud võõrast hetke, tundis Jasmine võõra ära. Hetke istus ta tummalt liival, erkrohelised silmad kindlalt puurimas kogu. Jah, enam ei olnud kahtlustki. Tegu oli Jaydeniga, tema endise parima sõbrannaga. Ta polnud teda näinud pärast reetmist saadik ja nüüd nad siis kohtuvad. Ari esimene reaktsioon oli olnud üllatus, kuid seejärel viha. Kuidas oli Amalie suutnud teda niiviisi lihtsalt reeta? Eriti pärast seda, kui ta teadis Jasmine'i perekonnast? Hetk hiljem oli tütarlaps püsti ning liikus kindlal sammul Jayden'ini. "Jayden Amalie Revons," kasutas tütarlaps oma endise sõbranna täispikka nime ning Jas'i hääletoonist ei olnud eriti raske välja lugeda viha, põlgust, külmust ja jälestust - just nende sõnadega kirjeldaks ta antud hetkel enese emotsioone. "Pole näinud tükk aega, või mis?" lausus tütarlaps hääletooni grammi võrdki muutmata. Ta ei saanud aru, miks sõbranna oli Celise vastaspoolele üle läinud. Ta poleks seda oma parimast sõbrannast kunagi osanud arvata, kuid ilmselgelt oli ta eksinud. Jay oli muutunud ning arvestades kui drastilise muutuse ta oma eelistuste koha pealt tegi, ei olnudki see just eriti üllatav.

[Jayden Amalie Revons]

Jayden hakkas juba sisimas lootma, et Jas polnud teda märganud või ei tundnud ära või midagi. Praegu polnud siiski nii hele aeg ja oli võimalik kedagi sassi ajada. Tütarlaps teadis, et ta ei tohi end reeta ning Jasminile reetmine tundus kõige raskem asi üldse, peaaegu võimatu täpsemalt. Amalie seisatas paigale kui kuulis oma täisnime ja seda külma hääletooni, millega teda kõnetati. "Pole olnud põhjust, kas sa ei leia?"vastas Jamy sama külmalt ning silmitses Jasminit tuimalt. Teiste ees tundus see kohutavalt kerge, kuid oma parima sõbranna ees lihtsalt valus. Jay tundis end praegu reeturina rohkem kui eales varem. "Kui plaanid minuga kaklema hakata, siis võid selle vaeva kohe sinnapaika jätta,"lisas näitsik oma näoilmet muutmata ei pööras pilgu kõrvale, tehes esimesed sammud möödaminekuks. Mida kiiremini ta siit lahkub, seda valutum kogu olukord on, vähemalt seda ta lootis. Temast õhkas karmi meeleolu, mis puudus vanasti täielikult, aga kui sa pikalt seda näitled, siis võib see sinu olekuks saada. Õnneks oli Rethymni parema käe koht läinud Jasminile, sest kellelegi teisele poleks see sobinud. Muidugi ta vihkas fakti, et ei saa kõike ära rääkida, kuid parem ta hoiab Adrianat ohutus kauguses, et mitte paljastada oma olemasolu ning panna Jas ohtu. Tundus igati õige, kuid mitte õigale oma parima sõbranna suhtes. Või noh, nüüdseks endise, sest ega Jas temast enam vaimustuses ei olnud.[/i]

[Jasmine Ariadna Charleston]

Jasmine silmitses kerge rahuloluga, kuidas tema endine parim sõbranna seisma jäi. "No võiks arvata, et pärast su seesugust imelist otsust oleks meil nii mõnestki asjast rääkida. Kas sa ei arva?" küsis Ari, pilku kindlalt Jaydenil hoides. Ega neidisel endal ei olnud seal sugugi kergem seista kui Amaliel. Ta oli seda tüdrukut usaldanud rohkem kui kedagi teist, ta oli talle kõigest rääkinud. Jasmine oli arvanud, et ta teadis Jaydenist kõike ning alles hiljuti oleks ta julgenud väita, et ta teadis seda tütarlast paremini kui kedagi teist. Nüüd oli ta selles kahtlema hakanud ning olgem ausad, selleks oli ka põhjust. Oli olemas võimalus, et kõik see, mida Jayden oli talle endast rääkinud, oli puhas vale ning juba see mõte oli nii kriipivalt valus. "Kaklema? Pean tunnistama, et see tundub mulle isegi ahvatleva mõttena, kuid ei. Vähemalt mitte hetkel," lausus Jasmine, hääl endiselt külm. Kui Jayden nüüd liikuma hakkas, pani Adriana talle käe ette. Ta ei kavatsenduki lasta sõbrannal lahkuda ilma vähimagi selgituseta. "On sul kuhugile tõesti nii kiire, et ei jätku enam aega oma endise sõbranna jaoks? On Celises siis elu tõesti nii palju kiirem?" küsis Jasmine, kuid hääletoonis oli toimunud muutus. Ta oli küll üritanud säilitada külma tooni, kuid antud hetkel oli see segunenud valu, põlguse ja mõistmatusega. Tütarlaps vaikis hetke, viies seejärel oma erkroheliste silmade pilgu Jaydenile. "Kuidas sa võisid?" küsis Jasmine viimaks üsnagi vaiksel hääletoonil, mis oli segu kõikidest emotsioonidest, mis teda valdasid.

[Jayden Amalie Revons]

Oli lausa idiootne arvata, et Jasmine laseb Amaliel lihtsalt minema jalutada ilma vastusteta. Muidugi keegi ei keelanud praegu lihtsat jooksu pista, aga see polnud Jaydeni moodi ja see ärataks Adrianas kahtlust. Seepeale läheks too ju küsima Rethymni juhi käest, miks see juhtus ja võime näeks vale koheselt läbi. "Paarist löögist aitab, et sinu enesekesksest vihamaaniast üle saada," ütles Jay oma pilku sõbrannale pöörates ja teda silmitsedes. Oleks ta murdunud, voolaks temast välja kahetsus ja kõike muud, kuid õnneks suutis ta siiamaani end vaos hoida. Veel vähemalt. Ta üritas tekitada Jasminis vastikust, et Rethymni liikmel ei tekiks vähimat tahtmist temaga enam suhelda. Sealt tuli see üleolev ja kõrk suhtumine, mida poleks Jamylt ükski lähedane isik kunagi oodanud. "Ma ei leia vähimatki mõtet raisata oma aega mõtetule halamisele ja küsimustele vastamisele, see on kõik," vastas neidis oma käsi nahktagi taskusse surudes ja oma pilku ikka veel Jasminil hoides. See lause kõlas kindlasti tõesena, kuna tema suhtumisest võis seda peegeldada. Miks aga poleks Adriana läbi näinud, sellel oli loogiline põhjus. Sõbrannade suhtluses polnud kunagi mõtetut halamist ja küsimustele ei tahtnud ta tõesti vastata, seega ta ei valetanud. Õige sõnastus mängis alati kõik olukorrad ümber. See pilk, mis peegeldas kõiki emotsioone, mis valdasid parimat sõbrannat, hakkasid Jamyt sisemiselt kergelt mürgitama. Siiski nagu öeldakse, võttes mürki vähehaaval sisse võib saada immuunseks. Vähemalt praegu võis seda teha väliselt. "Ära otsi põhjuseid isiklikel aladel, lihtsalt mul on seal paremad väljavaated midagi saavutada,"libises üle näitsiku huulte ning ka see polnud vale. Paremad väljavaated saavutada midagi Rethymni jaoks, mitte Celises nagu võis arvata.[/i]

[Jasmine Ariadna Charleston]

Jasmine kuulas sõbrannat ning iga tema lause tegi olukorra ainult segasemaks. Ari ei saanud aru, kas ta oli siis tõesti Jaydenit nii vähe tundnud? Iga lause kõlas peaaegu, et vastupidiselt sellele Jaydenile, keda tema oli kunagi tundnud ning tundus, et teda ei tule ka tagasi. "Enesekesksest vihamaaniast? Kas sa oled Celises oma mõistuse kaotanud või? See vihmanaaia mul just vaevalt väga enesekeskne on. Sa reetsid meid! Sa reetsid minu! Kas sa ei ole sellest veel endiselt aru saanud?" küsis Jasmine, üritades oma häält kontrolli all hoida, et mitte hakata sõbranna peale karjuma. Ta oli vihane, väga. See oli Ari'le ikka paras hoop olnud, kui ta oli kuulnud, et Jayden on hoopiski Celises, mitte enam Rethymnis. Ta oli tema parim sõbranna ja ta ei olnud sellest aru saanud, et Jay'l oli plaan pooli vahetada! Sõbranna teise lause peale, naeris Jasmine rõõmutult. "Tore teada, et sa nimetad seda halamiseks. Ja miks sa ei võiks siis mu küsimustele vastata? Eelistaksid põgeneda ja sellest äärmiselt 'meeldivast' vestlusest pääseda?" küsis tütarlaps, sõna meeldiva ajal hääl sarkasmist nõretamas. See vestlus oli kõike muus kui meeldiv, kuid see vestlus pidi toimuma, kuna Jasmine'il oli liiga palju küsimusi, millele ta vastust tahtis. Kuulnud Jaydeni viimast vastust, andis neidis oma endisele parimale sõbrannale kiire kuid valusa kõrvakiilu. "Kuidas sa julged?!" lausus Jasmine üsnagi vaiskelt, hääl täis vihkamist. "Isegi pärast kõike seda, mida nad tegid minu perekonnale, liitusid sa Nendega! Kas sa tõesti eelistad oma väljavaadete parandamiseks tapap ja piinata?" küsis Ari, erkroheliste silmade vihane pilk sõbrannalt hetkekski lahkumata.

[Jayden Amalie Revons]

Tundes, kuidas Jasmine hakkab ärrituma üritas Jayden end vaos hoida, et mitte välja anda seda kui kahju tal tegelikult on. Siiski oli kergem nii, et Jas vihkab teda, kui satub ohtu nende suhtluse tagajärjel. "Ma tean oma tegusid ja nende tagajärgi. Ära palun plahvata oma vihast,"teatas näitsik oma hääletooni tõsisena hoides ja viimase lause koha pealt lasi ta kõlama sarkastilise mürgise hääletooni. Polnud vaja öeldagi kui palju see tegelikult temalt jõudu võttis. Üle astuda oma ühest kõige lähedasemast isikust, kes tundis teda läbi ja lõhki ning oli alati olemas. "Kuidas ma peaks seda siis nimetama? Igaõhtuseks meloodiaks oma kõrvades?"päris tütarlaps pead raputades ja turtsatades. "Võib-olla on põhjus selles, et ainult mina sobiksin Celise juhi paremaks käeks. Sa ei leia? Ta kohtleb mind tõepoolest hästi," jutustas näitsik järjekordselt kasutades lauseid, mis ei paljastaks valet. Oma kohale sobis ta Rethymni jaoks suurepäraselt ja Celise juhiga olid tal soojad suhted. Kaua aega võttis, aga asja sai. Saanud kõrvakiilu osaliseks ei lasknud neidis eriti kaua Jasminel olnud, vaid haaras sõbranna käest ning väänas selle kiiresti selja taha. "Ära ürita midagi idiootset, mida sa hiljem kahetsed," sisistas Amalie ohtliku ja ähvardava hääletooniga ning lasi seejärel sõbrannast lahti, teda veidi eemale tõugates. Selle hirmutekitava tunde oli ta Celises väga hästi omandanud ja kuidas saavutada ülevõimu. "Ma eelistan olla võimalustele avatud,"vastas ta õlakehitusega, mil tabas järjekordse sõbranna pilgu. "Pealegi ära tee nii õnnetut kutsikanägu, sa said minu koha endale, nüüd saad ilusat võimu maitset oma suus tunda, ma tean, et see meeldib sulle," ajas Jay olukorda oma sõnadega veelgi hullemaks. "Mine ära, lihtsalt jaluta ära" - olid ainsad sõnad, mida ta oleks tahtnud suunata oma parimale sõbrannale. "Ma pole see, kellena sa mind tundsid. See kõik oli lihtsalt võlts illusioon" teatas neiu rahuliku hääletooniga, kuid viimane lause libises tal üle huulte mõtlematult. Ta hakkas unustama, et Jasminet ei ole nii kerge petta kui igat teist.[/i]

[Jasmine Ariadna Charleston]

Jasmine kuulas sõbrannat. Kogu see situatsioon tundus talle hetkel lihtsalt uskumatu. See kõik oligi uskumatu! Ta ei saanud enam Jaydenist aru ning peaaegu, et iga sõbranna lause oli talle rohkemal või siis vähemal määral nagu noahoop südamesse, ükskõik kui väga ta seda ka eitada üritas. Jayden oli olnud siiski tema parim sõbranna ning olgugi, et ta tegi kõik võimaliku, et vihata Amaliet, ei suutnud ta seda tegelikult teha. Siiski ei kavatsenud Jasmine seda kellelegi tunnistada. Ei endale ega ka kellelegi teisele. "Kas sa üritad väita, et mul ei ole vähimatki õigus sinu peale vihane olla? Sa liitusid mu isa ja venna mõrvaritega!" lausus Jasmine vaikselt, hääl täis vihkamist. Jay ju teadis, mis oli juhtunud Jas'i venna ja isaga, kuid ometigi läks ta Rethymnist üle Celisesse ja see oli miski, mida Jasmine ei mõistnud ega ei hakanudki tõenäoliselt kunagi mõistma. "Rõõm kuulda, et sulle seal meeldib. Jõudsid viimaks vist enda suguste sekka," lausus Ari, pilk kindlalt sõbrannal. Kui Jayden Jasmine'i käest kinni haaras ning viimaks endast eemale lükkas, ei olnud tütarlaps üllatunud. Ta ei arvanudki, et Amalie nii vabalt peksukotiks olemisega nõustub. Kuulnud nüüd Jay lauset, puhkes Jasmine naerma, häälest puudumas lõbusus. "Ja kui ma üritan? Mis siis juhtub? Viid mind rõõmsalt käsikäes Celise juhi juurde, et mind piinata ning lõpuks tappa? Ma kahtlen, et see sul esimene kord oleks. Või viimane.. Sulle kindlasti meeldiks see, või mis? See on lisanauding, mida sa saad lisaks veel oma 'parematele väljavaadetele'. Ma ei ole mõni su Celise tallalakkuja, kes teeb koheselt kõike, mida sa ütled," rääkis Jas külmalt, kasutades Jaydeni enese sõnu, pilk kindlalt oma endisele parimale sõbrannale suunatud. Kuuldes Amalie edasisi sõnu, ei jäänud palju puudu, et Jasmine oleks sõbrannale virutanud ja kõvasti. Sellel korral ei oleks see päris kindlasti piirdunud vaid kõrvakiiluga. "Kuidas sa julged?!" lausus Jasmine ning tema hääletoon kõlas vägagi ähvardavalt, mis tuli talle endalegi üllatusena. "Mina, erinevalt sinust, ei ole võimuahne mõrd, kes suurema võimu ning kontrolli nimel on valmis tegema peaaegu, et kõike," lausus Ari vaiksel häälel, kuid hääletoon oli täis külmust ning vihkamist. Parema meelega oleks ta tahtnud mõelda, et inimene, kes tema vastas hetkel seisab, on keegi muu, kui tema parim sõbranna, kuid ta ei saanud. Kahtlemata oli Jay muutunud, kuid see ei tähendanud seda, et Jasmine oleks suutnud suhtuda temasse nagu ükskõik millisesse teise Rethymni liikmesse, kes Rethymni reetnud oleks. Ta võis küll käituda nii, kuid seespidiselt oli kõik täiesti teisiti. Temas valitses segadus, ta ei saanud lihtsalt aru. Kuulnud viimast lauset, sai Ariadne aru, et see lause oli vale. "Või sa oled endiselt see, kellena ma sind tundsin ning praegune sina oled lihtsalt puhas illusioon," lausus Jasmine, üritades enese hääletooni tagasi kontrolli alla saada. Seesugune variant oleks talle endale kahtlemata rohkem meeldinud.

[Jayden Amalie Revons]

Ärrituse ja viha tekitamises hakkas Jayden juba meistriks muutuma ning see tuli talle kasuks vajalikes olukordades. Kuna ta tundis Jasminet väga hästi, siis polnud raske ka oletada, mis sõbrannat teda vihkama paneks. Loomulikult neid asju välja öelda oli palju raskem välja öelda, kui need mõttes istusid. Tegelikult oleks ta tahtnud lihtsalt vabandust paluda, aga see paneks nad mõlemad ohtu. Kunagi polnud aimu, mil keegi vale võib seda näha ning seejärel peapesu teha neile mõlemale. "Ajad olid teised, mõrvarid samuti ning poleks pidanud nendele lihtsalt ette jääma. See suremisoht on meil alati kõigil olemas," sõnas Amalie järeleandmatult ning ikka veel oma liini ajades. Loomulikult ajaks see lause Adrianat veel rohkem marru, seda ta mõistis. Ega tal endal polnud mugav pesitseda nendega ühes majas, kes kord tema perekonda puudutasid. "See oleks ebavajalik ajaraiskamine ning Celise peakorteri kordinaate ma sulle samuti välja ei anna," teatas neidis tuimalt oma parimat sõbrannat vaadates või noh, ametlikult siis endist. Ta tegi kõike, et kaitsta Jasminet Celise eest ning miks ta lasi praegu ka sõprusel minna oli sama põhjus. Neidis poleks suutnud vaadata, kuidas keegi piinab Jas-i või veel hullem, poleks suutnud seda teha kui keegi oleks palunud. "Sul on õigus, see tõstaks mind juhi silmis veel kordi,"teatas ta pead kallutades. "Võib-olla mõni teine kord, sest verised mängud pole täna minu õhtu kava," teatas neiu järsku õlgu kehitades ning seejärel pea tagasi otse keerates. Ähvardav hääletoon andis Jaydenile järjekordse signaali, et Rethymni liige põlgab teda aina rohkem. "Parandus, mitte päris kõike, aga paljutki,"sõnas Amalie külma naeratuse oma sõnadele kinnituseks lisades. Neidis hingas sügavalt sisse ja ikka veel, kuidas Jas-i nii tuttavad silmad teda nii võõra pilguga silmitsevad. Ta tegi kõike, et uskuma panna oma reeterlikuses igat inimest. Viimase lause peale raputas näitsik pead. "Sa elad illusioonides, Jas. Ära looda võimatut," sõnas Jay lastes kogemata sõnadel üle huulte libiseda natukene soojema ja rahulikuma hääletooniga. Tütarlaps pidi end käsile võtma, et end lõplikult mitte reeta. "Ma olen Celises ja see ei muutu,"lisas ta häält kontrolli alla saades ning oma pilku eemale keerates. Kaua ta enam ei suuda oma sõnaväänamis oskusega Adrianat petta, isegi kui tahaks. Pidi leidma mingi mooduse siit pääsemiseks.[/i]

[Jasmine Ariadna Charleston]

Jasmine kuulas Jadenit ning raputas uskumatusest pead. Ta oleks parima hea meelega seesuguse jutu eest sõbrannat löönud, kuid antud hetkel suutis ta seda veel kontrollida. "Ma ei suuda seda uskuda. Sa kaitsed neid!" lausus Ari toonil, mis oli segu vihast ning uskumatusest, pilku endiselt oma endisel parimal sõbrannal hoides. Ta ei saanud aru, kuidas ta seda tulemas ei näinud. Inimene ei saa ju niiviisi üleöö muutuda, kuid tundus, et Jayden oligi üleöö muutunud, reetes sellega terve Rethymni ning ühtlasi ka oma parima sõbranna, Jasmine'i ja see oli miski, mida Ariadna ei suutnud ei andestada ega ka unustada. "Ahsoo.. Või et nüüd on sul veriste mänguse jaoks ajakava? Et ühel õhtul on tuju veriste mängude jaoks ning teisel mitte? Missugune pettumus, et sul seda tuju praegu ei ole," rääkis neidis sarkastiliselt, külm pilk Jaydenil. Jasmine'il oli valus vaadata kui palju oli Amalie muutunud. Hooletus, külmus, julmus.. See oli valus. Kui Jay nüüd Jasmine lauset parandas, hammustas Jasmine tugevalt huulde. "Sellel ei ole erilist vahet. Mõte on sama ja sina jääd samaks - võimuahneks mõrraks," lausus Ari jahedalt. Nii võõras oli rääkida Jaydeniga seesugusel toonil. Tegelikkuses oleks ta tahtnud seda kõike unustada ning teda lihtsalt kallistada, kuulda, et kõik see oli olnud lihtsalt üks halb nali.. Kuid see ei olnud, see oli reaalsus ning Jasmine pidi vastavalt ka käituma. Kuulnud sõbranna lauset, tahtis Ariadne Jay'd parandada, et viimane ei kasutaks enam tema hüüdnime, kuid kuna Amalie hääletoon oli muutunud, pani Jasmine oma suu tagasi kinni. Tundus, et vähemasti mingi osa Jaydenist oli jäänud muutumata. "Need ei ole illusioonid ja need ei ole võimatud," lausus Jasmine vaikselt, pilk kindlalt Amaliel. Ta ei teadnud enam mida teha või mida öelda. Neidis tema vastas oli ja ühtlasi ei olnud enam tema parim sõbranna - see oli reaalsus. Reaalsus, mida Jasmine oleks parema meelega eitanud, kuid seesugune võimalus puudus. Fakt oli aga see, et Jayden oli reetur. Põhjused või põhjendused ei muutnud seda tõsiasja.

[Jayden Amalie Revons]

Kui keegi oleks Jaydenile öelnud, et ta hakkab kunagi Celist kaitsma, oleks näitsik naernud selle lõbusa nalja üle. Praeguseks oli see aga reaalsus. See, kas ta nende pool tegelikult oli, seda ei teadnud keegi peale tema enda. Loomulikult mitte, ta poleks suutnud. See aeg, mis ta oli veetnud seal, oli teda muutnud ja mitte kõige paremas suunas. Jah, kogu külmusega oli kergem asju vastu võtta, aga ta kaotas kõik ülejäänud oma elust. "Muidugi, mul on veriste lõbumängude päevik padja all, tule pane ennast kirja. Kui samas vaimus jätkad võin sind ka ettepoole listis tõsta, siis ei pea sa kaua madohismi enda kallal jätkama, vaid ma teen kiire piinamistöö sinu eest,"rääkis tütarlaps külma naeratusega näol ning selles polnud kahtluski, et see oli puhas sarkasmist nõretav lause, mitte mingisugune tõeallikas. Sarkasm aitas endast paljusid tundeid eemale lükata ja mõjus inimestele ärritavalt, seda oli Jay pikema aja jooksul õppinud. Tundus, et ka Adrianat ei pidanud keegi kaua õpetama seoses kommentaaridega, mis haiged teevad. Nende teed läksid lahku, siis kui Jamy teeskles põgenemist ja end Celise kaartide all avaldas. Nüüdseks ei suutnud miski neid sündmusi tagasi võtta. Kahetses Amalie seda või mitte, ka sellel polnud enam erilist tähtsust. "Võimuahnus peegeldub juba nii kaugele? Või tunned sa mind liiga hästi?"päris tütarlaps turtsatusega ja ei plaaninudki taganeda. Ta ootas momenti, mil Ari temast lahti ütleb, täielikult. Põlgaks nii sügavalt, et tahaks unustada. "Ma võin ju võimuahne olla, aga vähemalt ei laku ma oma juhi taldu ning ei väida fakti, et ei vääri oma uut kohta, kuigi olen seda alati tahtnud," kõlas õhus järjekordsed mürgised laused, mis hakkasid juba igasuguseid piire ületama. Kuigi sõna võimuahne oli Jaydeni kohta täielik vale. "Ma müüsin oma hinge saatanale kui see sind lohutab niipidi,"sõnas Ami kergelt tõsinedes ning tõmbas oma käega õrnalt juustest läbi. "Pole vähimalgi määral oluline, kas sa jälestad mind südamepõhjast või mitte,"kõlas järgnev vale teade, mis poleks kunagi pidanud üle huulte libisema. Valedetektorit oli natukene liiga raske petta. "Ma pole kunagi kuulnud Rethymnisse tõeliselt ja ei hakka seda tegema ka praegu. Celis on minu jaoks õige koht,"sõnas Jayden nüüd nii tugeva usuga kui suutis, kuid polnud kindel enam, kas see petaks Jas'i ära. Sest kogu see lause oli valesid täis, aga ehk kui sellesse tugevalt uskuda näiliselt, siis äkki ei anna järgnev teda lause. "Äkki see sõprus on olnud vaid sinu kinnisidee? Tundub, et sul on ainsana raskusi sellest lahti lasta?"üritas Jay järjekordselt rünnata mürgiselt, kuid sellega tulid kaasa ka laused, mida polnud vaja. Kurat, ta pidi minema nüüd ja kohe praegu. "Tunne kergendust, et minust lahti said,"sõnas näitsik lõpuks tõsise hääletooniga ning hakkas järjekordselt Adrianast mööda kõndima. [/i]

[Jasmine Ariadna Charleston]

Jasmine kuulas sõbrannat, näol tõsine ilme. Sarkasm või mitte, taipas neidis iga lausega aina enam, kui palju oli Jayden muutunud. "Näed kui lahke sinust. Miks kiire? Ma arvasin, et sa võtaksid sellest hetkest viimast ning ikka naudiksid seda," lausus Jas, hääles samasugune sarkastiline toon nagu Jaydenil oli eelnevalt olnud. Tal ei olnud vähimatki aimu kui kaugele oleks Jayden valmis minema, kui Celise juht annaks just Jaydenile käsu Jasmine'i piinata. Hetkest seisu arvestades, naudiks Amalie vist seesuguse ülesande täitmist, kuid mingi osa Ari'st ei tahtnud seda uskuda. Ta ei suutnud seda uskuda ning ühtlasi ta ka ei võinud seda uskuda. Leppimine sellega tähendaks seda, et nende sõprus on läbi igaveseks ning et nad ei tähenda teineteisele mitte midagi, kuid sellest ei olnud Jasmine valmis lahti laskma. Ta isegi ei tahtnud teada vastust, kas Jayden oleks valmis teda piinama, kartes vastust. Amalie oli täna öelnud piisavalt asju, mida ta ei oleks varasemalt öelnud, seega Jaydenil ei olnud enam kõige vähimatki aimu milleks tema endine parim sõbranna oleks valmis ja milleks mitte. Jayden oli Jasmine'i jaoks hetkel justkui võõras ja antud hetkel oleks ta seda isegi eelistanud. Jasmine kuulas Jay lõpuni enne kui midagi hakkas vastama. "Sinu puhul peegeldub see tõesti kaugele. Eks iga inimene on siiski erinev, kuid Sina.. Hetkel olen ma üllatunud, et sa Rethymnis üleüldse suutsid nii kaua püsida, arvestades seda, kui väga sa tahad teiste üle valitseda. Sa lausa ju naudid seda!" rääkis Jasmine, muutudes uuesti vihaseks. Ta kuulas sõbranna lõpuni, hammustades tugevalt huulde, et mitte enne midagi teha, kui Jayden on kõik välja öelnud. Kui viimane nüüd taaskord lahkuma hakkas, pani Jasmine talle käe ette, oodates, mil Jay seisma jäi. Hetk hiljem ilma vähimagi hoiatuseta lõi Jas Amalie't rusikaga näkku. Seejärel hoidis ta sõbranna käsi hetkeks kinni, et Jay teda vastu ei lööks. Vähemalt mitte enne, kuni Jasmine ei ole rääkimist lõpetanud. "Sina! Ma ei laku mitte kellegi taldu ning igatahes väärin mina Rethymni juhi kohta rohkem kui sina oled kunagi väärinud!" Jasmine ei oleks kunagi uskunud, et ta seda ütleb, kuid arvestades seda, et Jay Rethymni reetis, tundus Jasmine'ile endale tema lause paika pidavat. "See ei lohuta mind, kuid kui see lohutab sind ennast, et sa oma hinge kuradile müüsid, siis olgu nii. Su isa oleks kindlasti uskumatult uhke sinu üle, kui ta kuuleks, et sa ei ole Rethymni kunagi Tõeliselt kuulunud, vaid et Celise on sinu arvates sulle õige koht. Kas pole mitte armas? Isa on tõeline rethymnlane ja tütar on rethymnlaste reetur, tõeline celise'lane," rääkis Jasmine, vabastades viimaks sõbranna käed, mida tal oli õnnestunud kuidagi kinni hoida. "Ja mis meie ENDISESSE sõprusesse puutub..," alustas Jasmine, "on uskumatult tore kuulda, et see on minu kinnisideeks ning kui kergekäeliselt sa suhtusid sellesse sõprusesse, mis meil oli." Jasmine'i roheliste silmade pilk oli taaskord Jay'l, kus see oli peaaegu, et terve nende vestluse aja viibinud. Teema toonis ei olnud enam viha, kuid see ei olnud ka sõbralik. See oli neutraalne. Valu, mida need sõnad tegelikult sisaldasid üritas ta varjata nii hästi kui võimalik. "Sina oled ainus, kes kergendust tunneb, viibides kohas, mis on sinu jaoks nii õige, hea ja suurepärane võimaluste koht," lausus Jasmine. Ta tahtis praegu karjuda, peksta, lõhkuda ja laamendada. Selle asemel seisis ta aga hoopiski paigal ning vaatas Jaydenile otsa. Miks ta küll ei oleks üllatunud, kui Jayden teda vastu lööks?

[Jayden Amalie Revons]

Kes oleks võinud arvata, et Adriana laseb Jaydenil niisama minema minna, pärast neid väga täpse kaalutlusega öeldud haiget tegevaid lauseid. Kiiruse kohta polnud mõtet vastata, Amalie üritas sealt lihtsalt minema saada. "Ma ei naudi, ma armastan seda,"pahvatas tütarlaps nii siira hääletooniga kui suutis, kuigi see oli sulaselge vale. Neid aina tuli ning tuli ja Jas oli nii vihane, et ta ei pannud enam tähelegi, mida Jay räägib. Või ei tahtnud enam tähele pannagi. Tõenäoliselt isegi kui ta teada saaks, mis toimub, ei andestaks ta öeldud sõnad eest neidisele kunagi. Need olid liiga täpselt läbimõeldud, et lõpetada nende suhtlus igaveseks ja mitte taastada seda kunagi enam. Saanud rusikaga vastu põske, oli Jas pihta saanud ka suunurgale, mis nüüdseks kergelt veritsema hakkas. Sõbranna hoidis küll Amalie kätest kinni, aga tütarlapsel polnud vähimatki plaani vastu rünnata. Ta vääris seda nende sõnade pärast, mida öelnud oli. "Paistab, et ma pole ainuke vereahne siin,"sõnas neiu rahulikul hääletoonil ning vaatas eemale. "Loomulikult väärid, seepärast ma selle sulle vabastasin, kullakene,"sõnas neidis mürgiselt ning pühkis teise käega suunurgast tulevat verd. Poleks kunagi arvanud, et asi nii kaugele läheb. Kui teema isa peale läks, hoidus Jayden murdumast. Isegi isale polnud ta suutnud tõde öelda ja sellest oli kuradima kahju. Mees kindlasti ei suutnud mõista, kuidas pärast sellist kasvatust võis sarnaseid otsuseid vastu võtta. "Äkki pakud endale rahuldust ja lööd mind veelkord? Muidugi ma ei luba, et hoian end vaos nagu senini olen teinud. Nähtavalt Rethymnis viharavi ja psüholoogi ei pakuta, peaksid enda ülesandeks võtma," rääkis tütarlaps külma hääletooniga ja üritas endalt kontrolli mitte kaotada. Ta lootis, et Jas laseb ta kiiremini lahti, ei karju temaga siin, vaid lihtsalt põlgab ja laseb minna. Neidis oli kahjuks kohutaval kombel eksinud ja see oli halb. Nüüd ei suutnud ta välja saada enda seotud võrkudest. "Muidugi, sinusugune oskab mulle kindlasti perekonnast ja nende ustavusest rääkida. Ise ei tea ka, mille eest võitleb," jätkas Jayden samas vaimus, kuigi iga lausega tundus see minevat aina raskemaks. "Muidugi, sa näed minu salakavalat plaani läbi. Ma olen alati tahtnud olla Celises ning teenida nende vägedes, sest ma ootan suurt võimalust saada võimule. Mul on küüniline soov tappa ja krabada kõik võimalikolev vägi enda kätte. Ma pole kunagi olnud Rethymni ustav teener ja notin maha kõiki meie rühma liikmeid,"vuristas Jay lõpuks kontrolli kaotanud, sest need sõnad lõid talt põhja alt ära. Kõik oli ilmselge vale ja mingi hetk oleks see pidanud ka Jasminile kohale jõudma. "Mind pole kunagi sinu elus olnudki, niiet ära hoia mind kinni ja ära raiska enda ega minu aega,"sõnas näitsik lõpuks oma pilku tagasi keerates Adrianale. "Olen rõõmus, et mul nii vääriline vaenlane on,"lisas ta lõpuks külmalt ning hoidis oma klaasistunud pilku endisel sõbrannal. Kurat, see lagundas teda sisemiselt. Siiski üritas ta ohutuse sihti silme ees hoida. Tütarlaps tõmbas järsku Jasmine pluusist nii, et see ragises ja vaatas teda ähvardava pilguga, mis oli täis viha ja põlgust. See tuli vihast enda vastu hetkel, kuid sellel ei saanud vahet teha. "Lase mul minna, kurat küll," käratas ta vihaselt ning lükkas Ari eemale, nii kaugele kui sai. Ta üritas neidist välja raputada sellest. "Mu kannatus katkeb, preili korralik. Ma ei taha sinuga ebamoraalset rusikavõitlust maha pidada, sest mul oleks kahju sinu kenast näolapist," lisas ta lõpuks kontrolli alla häält saades ning tuues kuuldavale järgmise mürgise kommentaari. Ta üritas karikasse viimast piiska uputada.[/i]

[Jasmine Ariadna Charleston]

Jasmine'il ei olnud kõige vähimatki plaani lasta Jaydenil lahkuda, olgugi, et mingil määral tundis ta ise tahtmist lahkuda. Ei, ta ei saanud lahkuda.. Mitte enne, kui asjad täiesti selged on, kuid praegusel hetkel kahtles Ari, kas see teema neil enam kunagi üleüldse elgeks saab. Liiga palju lauseid oli öeldud, mis haavasid nii Jasmine'i ning tundus, et mingil määral ka Jaydenit, kuigi neidis ei osanud öelda kui suurel määral. "Oh näed.. Tore, et ma sulle veel vähemalt niii paljugi korda lähen, et sa minu piinamist armastad. Mida rohkem verd seda uhkem, kas pole?" küsis neidis teravalt, erkroheliste silmade pilk Jay'l, mis ei peegeldanud hetkel mitte mingisuguseid emotsioone. Alles seejärel märkas ta, et oma löögiga oli ta tabanud Jaydeni huult, kust nüüd ka veidi verd jooksis. "Ma tänan sind seesuguse ahvatleva pakkumise eest, kuid kui sa oma sõnu ei kontrolli, siis ei vastuta ma varsti enam ka oma tegude eest, ükskõik kes sa mulle ka siis oled," lausus Jasmine teravalt ning neidise hääles oli võimalik kuulda ka vihast nooti. Kuulnud nüüd Jay lauset perekonna kohta, surus Ari käed rusikasse, et mitte Jay'd taaskord lüüa. "Sina oled praegusel hetkel kõige viimasem inimene, kes võib rääkida minu perekonnast ja minu võitlemise eesmärkidest!" lausus Jasmine, hääles selgesti kõlamas ähvardav toon. "Kelleks kurat sa ennast pead! Sa lahkusid Rethymnist ja läksid Celisesse ja siis hakkad sina rääkima mulle MINU perekonnast ja USTAVUSEST!" rääkis Jasmine vihaselt ning palju ei jäänud puudu, et seda oleks võinud karjumiseks nimetada. Õnneks jagus tal siiski nii palju mõistust, et sõnu Celise ja Rethymn ütles ta tunduvalt vaiksemalt, kuna polnud vaja üleliigsete inimeste tähelepanu nende sõnadega. Kuulanud nüüd kuidas Amalie rääkis pika jutu maha, jäi Jasmine vait, erkroheliste silmade karm pilk hetkeks leebumas. Midagi oli seal valesti, kuid Ari ei jaganud ära hetkel, mis see oli, kuna parasjagu oli ta ise emotsionaalselt kõike muud kui stabiilne. Just hetkeline emotsionaalne ebastabiilsus oli antud hetkel see, mis segas teda piisavalt keskendumast, saamata aru, mis osa sõbranna jutust oli tõsi ning missugune osa mitte. Jasmine oli ise piisavalt kurb, pettunud, närvis ja uskumatult vihane. Ta oli arvanud, et kui ta Jay'd näeb, saab kõik korda, kuid antud hetkel oli kõik kordi hullem. "Kas sa ei ole siis või? Antud hetkel jääb täpselt selline mulje, kuna kõik mida sa teed ja ütled näitab täpselt seda!" lausus Jasmine ning hetkeline leebus oli taaskord kadunud, asendudes vihase Ariadnaga. Järgmised sõnad võtsid Jasmine'i aga sõnatuks ning haavasid teda sügavamalt kui ükski teine lause, mida tema endine parim sõbranna oli nende kokkusaamise jooksul öelnud. "Eks kõige tähtsam olegi see, et Jayden õnnelik on ning et ta elaks õnnelikult elu lõpuni! Ükskõik kellele ta sellega siis haiget ei teeks või mis iganes ka ei juhtuks. Peaasi, et Jayden õnnelik on, või mis?!" pahvatas Jasmine vihaselt. Kogu oma hetkelise valu, üritas Jasmine peita viha ja vihmaise taha ning tundus, et see isgei õnnestus. Kui Jay teda pluusist tõmbas, eiras Jas raginat ning suunas oma erkroheliste silmade pilgu kindlalt Amaliele. "Ahsooo! Või, et nüüd oled sa veel moraalne inimene ka, kellel eksisteerib südametunnistus! Kas ma võin sinult küsida, kus see kõik siis oli, kui sa otsustasid rõõmsalt Celisesse keksida ja Rethymni nii külmavereliselt reeta? Kindlasti nõustuvad kõik sellega, et preili Revons on kõige moraalsem inimene üleüldse!" rääkis Jasmine vihaselt, pilku kindlalt Jay'l hoides.

[Jayden Amalie Revons]

Tundnud, et ta rusikad hakkavad kohutavalt sügelema, üritas ta siiski oma raevu vaos hoida. Jah, ta oli ise alustanud nende mürgiste lausete ja pilkamistega, aga Jas polnud talle vähimalgi määral alla jäänud ning selles vestluses ei saanud enam kaugeltki süüdistada vaid ühte osapoolt. "Õpid kiiresti, mine küsi Rethymnist üks kiitus selle eest,"käratas Jay vihaselt, sest nüüdseks polnud tal enam midagi kaotada. Jasmine oli ta juba kaotanud, kaugemale mineks sõnadeks oli eesmärk, et põletada ainuke ühendav sild nende vahelt. "Ma maaliks sinu verega endale portree ja riputaks seinale, imetleks seda iga õhtu," pahvatas neidis ohtliku hääletooniga nagu ta plaaniks praegu Adrianale kallale minna, kuid siiski seisis paigal. Samuti oli see lause jällegist kõige valem sõnastus, mis ta kunagi üldse kokku on klopsinud. "Enne kui rusikavõitlust katsetad õpi sihtima. Panid mööda kõvasti ja lööd alla keskmise,"teatas Jayden oma käega verd ära pühkides ja silmitsedes oma rohekate silmadega Jasminet. Paistis, et nad jäävadki siia üksteist ülesse kütma emotsionaalselt. Perekonna teema oli valus tema parimale sõbrannale ja Jamy teadis seda, kuid sellegi poolest oli ta selle välja öelnud. Ideaalne plaan oli Adriana lükata viimse piirini, aga too ei tahtnud alla anda ja minema kõndida. Küsimuste peale ei vastanud Ami koheselt, vaid ootas veidikene. "Ma olengi kurjuse kehastus ning sinu kõige hirmsam unenägu. See, kes kasutab iga sinu öeldud sõna alati sinu vastu ning reedab kõik, mis talle kunagi kallis oli. See, keda sa tundsid, teda enam pole ning ei saa ka kunagi olema," rääkis näitsik jaheda hääletooniga ja hingas sügavalt sisse peale öeldut. Kõik peale viimase lause oli vale, kuid ta arvas Jas-i piisavalt meeleheitel olevat, et sõbranna ei pane tähele. Kahjuks viimane aga oli tõsi. Seda Jay'd, keda kõik tundsid, ei ole enam olemas. Isegi ka lähedasematele ei olnud. "Sa tänad mind veel kunagi, Jas. Ära unusta seda,"sõnas Jayden rahulikuma hääletooniga ning kasutades jälle sõbranna hüüdnime. "Oma südametunnistuse kaotasin ma juba ammu, selle tagaotsimisi pole vaja korraldada. Minu moraalieetikas ei tasu samuti kahelda,"sõnas tütarlaps enda ette pilku viies. Ja nüüd oli ta öelnud portsu lauseid, mida poleks tohtinud. Anda Jasminele natukene aega ja rahunemisteed, siis oli võimalik, et ta näeb tõe ära ja seda ei saanud ju Jayden lubada. "Loomulikult sina oled pühak, kes järgib igat reeglit, võitleb õigel põhjusel. Sinu kätel pole ühtegi veretööd, kuid sa ei suuda iseseisvuda. Sa oled nagu väike laps Rethymni külje all, keda õpetatakse rääkima, aga kes ikka veel puterdab.Sinu puutumatus perekonnasuhtes ja Celise ääretu vihkamine on samuti see, mida oodatakse märtrit. Pole üllatav kui kuuleksin kord hallist hiirest, et Rethymnist end ohverdas, saades mingi ülesande täidetud," kõlas järgnev väga kaheldava ja aina vihasemaks mineva hääletooniga. "Kui sa mind nii väga ei salli ja tahad tõsta enda positsiooni, siis paku endale rõõmu ja tapa mind. Võta nuga kätte ja ma annan sulle edumaa. Su isa oleks kindlasti uhke, kui sa tapaksid kõige suurema reeturi,"jätkas Jay ikka veel üleskütmist. Tegelikult see tekst libises üle huulte juba mõtlematu jutuvadana. "Ma tean, et sa tahad seda," teatas neiu lähemale kummardudes ja sosinal öeldes. Seejärel tõmbas ta jakitaskust noa välja. "Palun, tõesta oma suurimat truudust Rethymnile,"sõnas tütarlaps lükates relva parimale sõbrannale kätte ja talle otsa vaadates. Loomulikult poleks ta lasknud end tappa, aga see oli lihtsalt piiride katsetamine. Kui kaugele oli vaja veel Adrianat lükata, et ta loobuks. "Anna minna kuldsuu, aeg suureks kasvad ja suurte laste mängu mängima hakata,"lisas tütarlaps käed rinnale ristitades ning Jas'i reaktsiooni oodates. Ta pidi loobuma lihtsaslt nüüd, Jas poleks seda kunagi teinud.[/i]

[Jasmine Ariadna Charleston]

"Jah! Mina lähen Rethymni kiitust küsima ja sina lähed Celisesse ja ehk saad kiituse asemel sina hoopiski mõne inimese, keda piinata! Seda sa ju naudiksid! See oleks parem kui lihtlabane kiitus Celise juhi käest!" rääkis Jasmine vihaselt, erkroheliste silmade vihane pilk Jaydenil. Hetkel ta isegi enam ei kontrollinud väga, mida ta rääkis. Kõik, mida Jasmine hetkel rääkis põhines puhtalt tema emotsioonidel ning isegi veel praegu kahtles Ari oma sõnade tõesuses. Jay oli küll muutunud, kuid Jas kahtles kas see muutus oli olnud nii radikaalne, et Amalie oleks selleks võimeline, millest Ariadna rääkis, olgugi, et siiani viitas praktiliselt kõik sellele, et Jayden oli peaaegu et vastand isikule, kes ta varasemalt oli olnud. Kui Jas oleks veidikenegi rahulikum olnud, oleks ta tõenäoliselt suutnud eraldada sõbranna valed laused tõesetest, kuid praegu viimane asi, millele ta suutis mõelda, oli tema enese võime. Jayden oli teda piisavalt ärritanud ning enesest välja viinud, mistõttu kõik mida Jasmine hetkel tegi ja ütles, põhenes puhtalt vaid tema emotsioonidel ja peamine emotsioon, mida Jasmine hetkel tundis, oli viha. "Ma olen alati arvanud, et verega maalimine oleks ala, mis sulle suurepäraselt sobiks! Kindlasti ei oleks ma su seinal esimene. Oleksin seal koos kõigi su eelnevate ohvritega, kelle valukarjeid sa juba varasemalt nautinud oled," rääkis Jasmine külmalt, veidigi vihaselt, suutmata varjata täielikult enese emotsioone. Viha oli kõik ülejäänud emotsioonid antud hetkel tahaplaanile surunud. "Näed, kus tuli nüüd järsku kriitik välja! Esmalt peaksid ikka oma vigu parandama, kui teisi kommenteerima hakkad. Aga nohh.. Eks sa oled seesgune alati olnud. Virised seal, kus viriseda ei ole ja enda vigade osas oled peaaegu, et täiesti pime!" rääkis Jasmine ärritunult, erkroheliste silmade vihane pilk endiselt sõbrannal. Teda ei huvitanud hetkel see, kas tema enda sõnad vastasid tõele või mitte. Eesmärk oli teha Jaydenile haiget ning seda mitte hetkel füüsilisel tasandil. Jas tahtis, et Jay tunneks seda sama, mida Jasmine parasjagu tundis ning antud hetkel oli valmis Jasmine seda tegema peaaegu, et vahendeid valimata. "Sina ja minu kõige hirmsam õudusunenägu? You wish! Selleks peaks vaenlane minust üle olema, mitte loopima seesuguseid mõtlematuid sõnu nagu mõni harimatu mats!" lausus Jasmine vihaselt, hääl taaskord valjenemas ning pilk kindlalt Amaliel. "Mina ja tänan sind? Miks ma seda veel tegema peaksin? Kas siis sinu reetmine oli tõesti nii tänuväärne, et ma sind tänama peaksin? Sa oled millestki ikka väga valesti aru saanud! Selle juures ei ole mitte midagi head! Sa oled lihtsalt üks lihtlabane reetur! Mitte midagi enamat, ükskõik mida sa endale ka ei väidaks," rääkis Ari vihastudes, hoides end tagasi, et mitte Jaydenit taaskord lüüa. Kuidas kurat sai Jayden arvata, et Jasmine tänab teda veel ükskord? Mille eest huvitav küll? Kas nende praeguse sõbraliku vestluse eest või hoopiski tema reetmise eest? "Ja lõpeta mu hüüdnime kasutamine. Sul ei ole kõige vähimatki õigust seda enam teha. See õigus kadus siis, kui sa Celisesse astusid," rääkis Jasmine ärritunult, hääles kõlamas ka kerge ähvardav toon. Oleks neidis olnud kasvõi veidi rahulikum, oleks Ari ilma vähimagi kahtluseta taibanud, et Jaydeni jutt on puhas vale. Hetkel aga ei pööranud ta sellele tähelepanu ning isegi puhas mõte rahunemist ajaks ta tõenäoliselt lihtsalt veel rohkem närvi. Kuidas ta olekski pidanud praegusel hetkel rahulik olema? "See et su südametunnistus on kadunud, see jääks märkamatuks vaid mõnel tõelisel idioodil.. Selles osas ehk ongi Celise sinu jaoks õigem koht kui Rethymn. Seal saad sa viibida omasuguste seas. Teil kõigil ju puudub südametunnistus ning mis puutub teie moraalieetikasse.. Noh.. Ütleme nii, et mu arvamus pole Celise osas muutunud. See on endiselt sama.. Kuigi kui nüüd mõtlema hakata, kui sina seal oled ning nähes sind nüüd, arvan, et Celises on lihtsalt rumalad allakäinud inimesed, kes tahavad võimu. Ehk siis sa sobid sinna surepäraselt," rääkis Jasmine külmalt, näol õhkõrn naeratusevari, kus ei olnud kõige vähimatki rõõmu. Ta ei tahtnud mõelda ega süübida enam enda öeldud lausetesse. Ta poleks kunagi varem uskunud, et ta suudab Jaydenile midagi seesugust öelda, kuid nüüdseks oli kõik muutunud. Oli muutunud Jayden ja Jasmine'i suhtumine Jaydenisse. Ariadna kuulas Jay juttu ning oli aru saada, et ka Amalie oli vihaseks muutumas, mitte, et Jay oleks nende vestluse ajal just eriti sõbralik olnud. See jutt oli nii võõras ning Jas poleks kunagi varasemalt uskunud, et Amalie suudab midagi seesugust üleüldse öelda. "Mina võitlen igatahes õigemal põhjusel kui sina! Ma ei kujutaks ette, kuhu see maailm jõuaks, kui kogu võim oleks Celise käes! Te olete vastikud, egoistlikud inimesed! Mul on vastik mõelda, et ma pean teiesugustega sama õhku hingama!" rääkis Jasmine, hääles äratuntav vastikus ning viha. "Sina ei tea, mille nimel olen mina valmis end ohverdama ning mille nimel mitte! Ära mitte arvagi, et sa tead! Sa ei tea minust enam midagi!" rääkis Ariadna vägagi ähvardaval, kuid siiski vaiksel hääletoonil, erkroheliste silmade vihane pilk kindlalt sõbrannal. Jaydeni edasise jutu peale Jasmine vaikis ning ta ei saanud enam Amaliest aru. Kas ta tõesti kavatses Jasmine'i niiviisi proovile panna? "Sina ei räägi minu isast, veel vähem sellest, mille üle ta uhke oleks ning mille puhul mitte," rääkis Jasmine ärritunult, poolvihasel toonil. Kui Jay talle korraga noa kätte surus, võttis Ari noa käepidemest kinni, roheliste silmade pilk sõbrannal. "Ja ma ei ole kunagi enese positsiooni tõstmise pärast muretsenud. Mind ei huvita see, mis positsioonil ma olen, seni, kuni ma teen seda, millesse ma tõesti usun," rääkis Jasmine, viies seejärel esimest korda pilgu noale, mis ta käes oli. Ta teadis, et ta ei oleks suutnud Jaydenit tappa, mistõttu sellest mõttest loobus ta koheselt, olgugi, et hetkeks oli seesugune mõte olnud isegi ahvatlev. "Ma ei ole mõni su Celise mängukann, et ma teeksin midagi, selle pärast, et sa seda tahaksid. Seega ei. Ma ei tapa sind. Ma ei ole oma käsi siiani verega määrinud ning ma ei kavatse seda ka teha," lausus Jas. "Aga ma soovitan sul mitte mind proovile panna," alustas Jasmine vaikselt, tõstes noa üles poole, surudes tera kergelt vastu Jaydeni rindkere, kohta, kus ta teadis südant olevat, "mu käsi võib siiski vääratada." Jasmine näol mängles rõõmutu naeratus, viies erkroheliste silmade pilgu Jaydeni silmadesse. "Ja ainus isik, kes peab suureks kasvama, oled siin sina. Sina oled nagu laps, ihaldades vaid võimu teiste üle ning olles valmis tegema peaaegu, et kõike, et seda ka saada," rääkis Jasmine teravalt, survestades noatera vastu Amalie rindkere veelgi.

[Jayden Amalie Revons]

Üks oli käitumine, mida Jayden välja näitas, teine aga see, mis Jasmine käitumine peegeldama hakkas. Tütarlaps hakkas juba tasapisi muret tundma, et see pole tavaline raevuhoog vaid, et Amalie äraminek oli ka Adrianat muutnud ning mitte kõige paremas suunas. Kõik, mis kuuldavale toodi, oli iga lausega aina mürgisem ja vihasem. Loomulikult tegi see ka kohutavalt haiget, aga Jay üritas seda kuidagi eirata. Ta teadis kriitilisel ajal, et ainult ta suudab ainult ennast keset Celise tuld visata ning ei tahtnud kellelegi teisele haiget teha. Nüüdsed kohtumised olid aga piinavad ja tundus peaaegu võimatu midagi saavutada. Võib-olla oleks lihtsalt targem ära rääkida? Kuid ei. Pärast seesugust vestlust ei andestaks Jasmine talle enam kunagi. Pärast neid meelega mängu pandud haiget tegevaid sõnu. Tundus, et nüüd, kus Jayden üritas end tagasi hoida, viskas Jasmine neid sõnu vestlusesse aina rohkem laiali. Nüüdseks oli ta kõige enesekesksem, tühisem ja labasem inimene maailmas. Olenemata kõigest öeldust, lasi ta Adrianal rääkida pikka aega talle midagi vastu ütlemata. Lihtsalt hakkas tunduma vastik millegagi nendele kommentaaridele vastamine. "Sinu sõnad ei varjuta minu perfektsust, ära isegi püüa mu meelt muuta. Võrreldes minuga, pole sa midagi. Tahad või mitte, poleks mind, poleks ka sina selline nagu praegu," teatas Jay üritades viimaseid lööke mõistlikult ette valmistades. See oli hetkel nagu piiride kompimine, et kui kaugele oleks ta veel suutnud minna selleks, et Jas aru saaks, mis toimub. "Oh ma tean sinust rohkem kui sa arvata oskad. Näiteks seda, et sa võiksid Celisesse katsetele tulla, saaksid isegi päris hea koha. Mõrvame mõne idioodist liikme koos ja oledki seitsmes liige," sõnas Amalie hääletoon sarkastilisust täis ning sellisse tempoga oleks ta varsit uskunud, et parim sõbranna sellega ka nõustub. "Ma tean, et sa ei tapa, sest sa ei suuda. Isegi Rethymni põhivaenlase tapmine tundub sulle liigne piin, kuidas sa üldse kellegagi võidelda saad? Mõtle, ükskord tuleb aeg, kus sa pead kellegi tapma ning selle asemel sa lihtsalt laseksid ohul Ta elada?"jätkas tütarlaps surumist Jasmine'i nurka, ise tundes noatere enda rindkerel. Adriana ei saanud seda lihtsalt teha. Ähvarduste peale hakkas Jay kalgilt naerma. "Sa ähvardad mind?"päris neiu oma hääletooni naeruga samastades. "Vääratagu siis, saad äkki preemia ja Daymoni lemmiknukuks. Vaata, tõmbab sind siia-sinna,"lausus Jay nii mürgiselt kui suutis, kuigi ei tahtnud seda kõike üldse sisse tuua. "Ma valiksin sinu asemel kaela, efektiivsem ja mugavam, poleks probleemi torkimisega, vaid ühe löögiga ja surnud,"õpetas Jay rahuliku hääletooniga, sest teadis, et jõuaks reageerida enne, kui midagi säärast peaks juhtuma. Jasmine oli küll hea võitleja, aga olles valmis säärasteks viperdusteks, pääseb ta siit eluga ilma igasuguste probleemideta. See, et Jas talle vastu võitles, aitas müüri tugevndada ja ennast mitte paljastada. "Võin olla lapsik idioot, kuid vähemalt ma kaitsen oma huve ning väärtusi,"see oli vägagi tõene, kuna Jamy hoidis tugevalt kinni sõprade ohutusest. "Ja sinu sõna, ei loe mulle midagi. Minu poolest võib Rethymn tules ka põleda!"käratas neiu vihaselt, kuigi see viha oli suunatud hoopis endale ning see oli kõige suurem vale koguse õhtu jooksul. Isegi halvimal juhul pidi see välja lööma. [/i]

[Jasmine Ariadna Charleston]

Jasmine kuulas sõbrannat, olles Jayden'i jutust vägagi häiritud, kuid seda ei näidanud mitte miski välja. Seda ei olnud kerge kuulata, kuid muud võimalust tal ei olnud. Minema jalutamine tundus isegi hetkeks ahvatleva variandina, kuid niiviisi lahkumine oleks talle tundunud Jaydenile alla jäämisena, mistõttu ei tulnud see isegi mitte kõne alla. Jas oli piisavalt tugev veel antud hetkel ning põikpäine, et mitte tuimalt minema jalutada. "Jaaaah kallike. Sina oled perfektne! Perfektne reetur võib-olla küll, kuid kõik ülejäänu sinus on perfektsuse vastand!" rääkis Jasmine ning viha hakkas taaskord tasapinnale hõljuma. "Ma ei üritagi väita, et sa ei ole mind muutnud, kuid antud hetkel kahetsen ma sinuga tutvumist rohkem, kui midagi muud," lausus Ari vaikselt, hääles kergesti äratuntav põlgus, kuid vähemalt antud hetkel oli viha häälest kadunud. See oli tõsi. Praegusel hetkel ta kahetses Jaydeniga tutvumist, kuna kui ta ei teaks neidist, ei oleks reetmine olnud Jasmine'ile isiklikul tasemel seesugune valus hoop nagu see oli praegu. Kõik oleks praegusel hetkel parem olnud.. Edasise jutu peale turtsatas tütarlaps rõõmutult. "Jajaaa.. Kelle me siis mõrvame? Sina oleksid hea variant.. Kuid kui me nüüd just kooos peame mõrvama, siis juht sobiks ju päris hästi, või mis? Saaksid veelgi enam võimu ning nautida, kuidas teised lakuvad hoopiski sinu taldu, mitte vastupidi," lausus Jasmine, näol mänglemas külm naeratus. "See ju sulle meeldiks," lausus Ariadna vaikselt, kallutades ennast oma endisele parimale sõbrannale lähemale. Jas kuulas sõbranna edasist juttu ning üks osa temast pidi tunnistama, et Jaydenil oli õigus. Ta ei suudaks tappa, veel vähem siis Jaydenit. "Mina, erinevalt sinust, väärtustan inimelu tunduvalt rohkem. Sina ei tea, mis tunne on kaotada kedagi igaveseks!" karjus Jas. Ta oli enesevalitsust kaotamas. Perekond oli Jas'i nõrk koht, ükskõik kas ta rääkis sellest ise või tõi keegi selle jututeemaks. "Seni kuni sa ei tea, mis tunne on kaotada kedagi, keda sa armastad, ei ole sul õigust hukka mõista mind, et ma ei pea inimelu nii väärtusetuks nagu sina, kes sa lausa naudid tapmist," lausus Jasmine. Neidise hääletoon oli muutunud. See oli vaikne, ähvardab ning pilk Jas'i silmades sarnanes tõenäoliselt mõne hullumeelse omaga. Kui Jayden hakkas Rethymni juhist rääkima, ilmus muie neidise näole, kust puudus kogu lõbusus. "Tunned puudust, et ise ei saa ta lemmiknukk olla?" uuris Jasmine külmalt. "Oh näed, oh näed.. Vaata, kes tuleb nüüd järsku õpetusi jagama. Kogemused, jah? Ma leian, et tapmise juures on mugavus kõige väiksem probleem. Ega ma mingit massimõrva siin ei korralda, et see peaks mugav olema," lausus Jasmine külma naeratusega. Sõbranna viimaste lausete peale muutus Jasmine vägagi vihaseks, mistõttu tõmbas neidis noaga tugeva juti alla. Polnud kahtlustki, et nuga oli haava tekitanud, kuid see ei olnud siiski mitte midagi eluohtlikku. Neidise näole ilmus külm naeratus. "Ma ütlesin sulle, et sa ei paneks mind proovile. Sa peaksid vist arsti juurde minema." Hetke pärast, kui Jasmine meenutas Jaydeni öeldud, jõudis neidiseni taipamine, et viimane lause oli puhas vale. Neidise näoilme muutus ning verine nuga kukkus liivale. Jasmine neelatas, sattudes seejärel segadusse. Ta ei saanud enam asjadest aru. See lause rääkis kõigele vastu, mida Amalie siiani öelnud oli. "Oota... Mida?" küsis tütarlaps vaikselt, häälest kadunud igasugune viha ning silmades peegeldumas segadus. Ta ei saanud enam millestki aru.

[Jayden Amalie Revons]

See vestlus oli ammu piiridest välja surutud ning poleks kunagi tohtinud nii kaugele minna. Tegelikult polnud see vähimatki moodi ootamatu, sest mõlemad tütarlapsed olid enesekindlad, ei sallinud reetmist ja parajad sõnasepad. Mida lähedasem inimene, seda valusamalt võis ta sulle kätte maksta iga vale sõna eest. Pealegi parimad sõbrannad usaldasid üksteisele kõike. Mida rohkem sa tead inimesest, siis seda kergem on sul talle haiget teha. Sa tead hästi, kuidas inimesele naha alla pugeda ning kõige valusamaid teemasid surkida. Tundus, et Jasmine oli seda ajaga tegema õppinud paremini kui Jay, sest esimest korda hakkas ta oma võimetes kahtlema. Siiski ei andnud ta alla, ei tohtinud. Muidu poleks sellel kõigel algusest peale vähimatki mõtet olnud ning seda olukorda Jayden eriti tekitada ei tahtnud. Kui juba alustatud, siis tuli kogu see jant ka lõpule viia. Võtku, mis võtab aga see vestlus ei saanud lõppeda kuskil soojas hääletoonis pärast kõike seda, mida nad olid rääkinud. "Kas sa siis pole kunagi tähele pannud mu nartisistlike enesearmastaja kombeid? Pole kunagi olnud ebakindel hiireke, vaid eneseimetlja igapäevaselt. Pealegi ma tean, et ma olen perfektne ning reeturluse kohapealt. See tõestas veelkord, milles ma hea olen. Sa poleks seda kuangi ette näinud ega ju?"rääkis tütarlaps tõsiselt ning tema hääletoon oli üsnagi emotsioonitu. Kes oleks kunagi arvanud, et ta peab ennast sõimama osaliselt ning välja mõtlema sellist, mida isegi kellegi teise kohta pole öelnud. Järgnevaid sõnu kuuldes hakkas Amalie järjekordselt rõõmutult naerda. "Teeskle palju sa tahad, aga minuga tutvumine pole sulle midagi halba kunagi teinud. Noh, väljaarvatud need vihaprobleemid praegu. Vihka mind südamepõhjast, aga muutes su elu ma tean ,et sa ei suudaks kõike seda vihata," lausus neiu oma rohelised silmad Adrianale viies, kes tundus kogu kontrolli kaotavat. Praegu oleks ta võinud olla ükskõik kes ja see polnud enam vähimalgi määral ohutu. "Minu mõrvamine annaks sulle lihtsalt väga suure vaenlase Celise juhi näol, sest tema on palju sallivam kui sina, kullakene. Pole mõistnud kunagi su suurte sõnade mängu,"teatas Jayden kaaluval hääletoonil ning hammustas õrnalt huulde. Tundus, et need sõnad libisesid juba ilma kontrollita üle huulte ning nende peatamine oli nagu pidurita rongi peatamiskatse keset sõitu. "Loomulikult meeldiks kui kõik need sitapead mulle kuuletuks. Siis saaks siin maailmas tegusid ka korda saata, mitte kombata alkoholimaailmas ja bordelli luua igapäevase tegevusena," valetas tütarlaps valju turtsatusega. Seda siis Adriana temast nüüd uskuski? Kunagi oli näitsik lootnud, et sõbranna teab teda sellest paremini, kuid paistis, et rollid olid vahetunud alates ammusest ajast. "Mina olen kaotanud aastate jooksul nii mõndagi ja selle eest ka kõvasti maksnud. Pole mõtet nina alla hõõruda seda, mis on täielik vale. Sa tead ise, et elu pole kunagi olnud just eriline nauding ning miks ma võitlesin Rethymnis. Austa vähemalt vana mind ja ära ütle, et ma pole kedagi armastanud," sõnas tütarlaps oma häält veel külmemaks ning osaliselt ka ohtlikumaks taandades. "Äkki on tapmine minu ainus väljendusvahend, mis vabastab mind selle maailma ideoloogia kütkeist ja ei seo mu käsi kokku?" libises järgmine filosoofiline fraas üle Jaydeni huulte, kelle mängud ja sõnad olid samuti kaugele läinud. Piiride tunnetamisega polnud enam mõtet mängida, sest peagi murdus üks, mida ta poleks uskunud. Jas noatõmbe peale hingas Jay kipitava valu peale tugevalt sisse ja hammustas alahuulde. "Hakkad lihunikuks?"päris Amalie läbi kokkusurutud hammaste ning üritas valule tähelepanu mitte pöörata. "Sellise väikse kriimustuse peale ei ole vaja koheselt arsti juurde tormata. Aeg parandab kõik haavad,"vastas tütarlaps jahedalt ning tema pilk oli kinnitundu endise parima sõbranna omale. Ta oleks tahtnud noa ära lükata ning midagi haavaga ette võtta, kuid ei liigutanudki. Lihtsalt surus käed rusikasse ja seisis vankumatult vaadates Adrianale otsa. Viimane vale aga oli siiski jõudnud lõpuks ka Arini, mis nähtavalt teda häirima hakkas. Vale, mis paljastus lõpuks ja nuga kukkus samuti liivale. "Ära lase end heidutada, jätka sealt, kus sa pooleli jäid,"nõudis tütarlaps jahedalt, pöörates oma pilgu korraks noale ja siis tagasi Jasminele. Ta polnud kindel, kas suudab nüüd oma eelnevat lauset kuidagi ümber lükata. Ta võis sisemiselt end uskuma panna, kuid Adrianat oli sellegi poolest võime tõttu väga raske ära petta. Neid kordi oli väheseid, kus ta oli suutnud teha. Need segaduses silmad tahtsid vastuseid küsimustele ning nüüd tuli sõbralikkuse mulje ümber lükata järjekordse külma kommentaariga. Üritades end uskuma sundida südamepõhjast avas Jayden suu: "Nagu ma ennist mainisin. Teie hale rühmitus ei tähenda mulle enam mitte midagi. Sa võid halada minu äramineku pärast palju tahad, kuid see ei loe. Celis on see, mille ma valisin ning Rethymn võib minu poolest kõik maha kärvata, sest mul pole teiega enam midagi teha.". Jayden lootis sügavalt, et see läheb läbi, üritades jutu keskel vahetad mõtteid Celise vastu, kuigi ütles Rethymni kohta. Ta polnud kindel, kas see läks läbi, sest siiski annet on raske petta kui väga sa ka ei ürita. Jay polnud kordagi nii kiirelt lagunemist ettekujutanud ning tundis, kuidas seest kõik pitsitas ja tahtist välja tulla. Käratamine ja karjumine oleksid tal enesetunde võib-olla veidi paremaks teinud, aga olukorda muuta nad ei saanud. Nüüd oli põhiline, et Adriana teda uskuma jääks, sest vastupidisel juhul oli ta end juba paljastanud.[/i]

[Jasmine Ariadna Charleston]

Jasmine kuulas oma endist parimat sõbrannat. Välimiselt tundus Jasmine külm ja emotsioonitu, kuid sisemiselt toimus temas tõeline emotsioonide möll. Oli raske hoida ennast tagasi inimese ees, keda varasemalt võisid usaldada absoluutselt kõiges. Jayden oligi ainus inimene, keda Jasmine oli 100%-liselt usaldanud, absoluutselt igas eluvaldkonnas ning tal ei olnud peaaegu, et mitte ainsamatki suurt saladust Amalie ees. Just see tegi nii raskeks kogu selle olukorra. Ta ei võinud mitte kõige vähimatki nõrkust välja näidata, olles veendunud, et Jayden kasutaks seda koheselt tema vastu ning see oli miski, mida Jasmine ei oleks suutnud välja kannatada. Juba praegu nägi ta palju vaeva, et mitte minema kõndida, juua, laamendada, nutta ning karjuda. See mõte tundus nii kuradima ahvatlev, kuid kõigest hoolimata seisis ta Jaydeni ees, näol külm ilme, paistes niiviisi üsnagi emotsioonitu. See oli pärast Jaydani lahkumist justkui Ariadna kaitsekilp, et mitte enam kedagi täielikult usaldada. Kedagi ei saa täielikult usaldada ja see oli asi, mille karm reaalsus jõudis viimaks Jasmine'ile kohale. "Ja milles sa siis nii hea oled, kui ma tohin küsida? Inimestele valetamises? Petmises? Reetmises? Tapmises? Piinamises? Need on tõesti kõik valdkonnad, mille üle on sul õigus uhkust tunda," lausus noor neidis teravalt, erkroheliste silmade vihane pilk oma endisele parimale sõbrannale suunatud. Sõbranna küsimuse peale, et ta ei oleks seda kunagi ette näinud, ei öelnud Jasmine mitte midagi. Mida ta olekski pidanud ütlema? Ta ei tahtnud nõustuda, kuigi ta teadis, et see oli tõsi. See justkui näitas kui vähe ta Jaydenit tegelikkuses tundis ning selle mõttega ei suutnud ega ka tahtnud Jasmine leppida. See hoop oli tulnud justkui eikuskilt, kuid ometigi oli see tõele vastanud. Jayden oli celise'lane ja sellega pidi Jasmine tahest tahtmata leppima. Kuulnud nüüd, et Jasmine'il on praegu vihaprobleemid, puhkes Ariadna rõõmutult naerma. "Minul ei ole mitte kõige vähimaidki vihaprobleeme. See ei ole probleem. Jah, ma olen vihane, kuid seda põhjusega. Kui põhjust poleks, alles siis võiksid sa seda vihaprobleemiks nimetada," lausus Jasmine külmalt. See oli tõsi. Ta oli vihane ning põhjus oli vägagi hea. Ta oli isegi üllatunud, et ta end veel piisavalt talitseda suutis, et mitte minna Jaydenile lihtsalt kallale. "Kas sa tõesti usud, et pärast seda kõike läheb mulle korda kas ja kui palju sa mind muutsid? Sa loodad liiga palju. Pole ainsamatki põhjust enam, miks mulle peaksid meeldima need muutused, mille sina minu puhul kaasa tõid. See, kes sa olid varasemalt, see ei ole enam oluline. Loeb reaalsus ja praegune. Seega hetkel julgen ma öelda, et ma tõesõna vihkan kõike, mis sinuga seostub ja üleüldse kunagi on seostunud, usud sa seda või mitte," rääkis Jasmine jahedal toonil, hakates taaskord ärrituma. "Kas sa tõesti arvad, et mulle läheb korda, kelle vaenlane ma olen ja kelle oma mitte? Enam mitte. Mulle meeldiks vägagi kohtuda Celise juhiga. Mul oleks talle nii üht-teist öelda. Ma usun, et meie kohtumine saaks millegi pärast väga meeldiv olema," lausus Ariadna, mis tõid talle omakorda meelde valusad mälestusid tema isast ja vennast, kes olid kaotanud oma elud just tänu Celise esisteerimisele. "Rõõm kuulda, et sa neid kõiki sitapeadeks nimetad. Ma lihtsalt tuletaksin sulle nii muuseas meelde, et sina oled üks nendest sitapeadest. Ise sa seda tahtsid ja nüüd sa siis said selle," lausus Jasmine külma naeratusega, silmad täis viha ja vihkamist. "Sa siis oled ka seal nende bordellis? Arvestades sinu muutumist, ei oleks see sugugi üllatav. Kindlasti oled sa nende sitapeade lemmik," lausus Jasmine ning külm muie ilmus neidise näole. Kui keegi oleks öelnud Ariadnale, mida ta on kunagi võimeline ütlema, oleks Jasmine tõenäoliselt naerma puhkenud ning väitnud, et see ei ole võimalik. Praegusel hetkel aga ütles ta solvanguid ning just oma parimale sõbrannale. "Armastanud oleme me kunagi kõik kedagi, kas siis rohkemal või vähemal määral, kuid mitte sugugi kõik ei ole kaotanud kedagi, keda nad armastavad," lausus Jasmine külmalt, hammutsades tugevalt huulde. "Vana sina ei puutu enam asjasse! Sa oled muutunud! Vana sind enam ei ole! Kõik! Vsjoo!" karjus Ariadna vihaselt, peites viha taha kogu oma valu, mida need sõnad kaasa tõid. "No näed kui tore väljendusvahend.. Natukene tapmist, siis hobiks on piinamine... Mis järgmiseks?" lausus Jasmine hääletoonil, mis segunes jälestusest ja vihkamisest. "Ja milline on siis sinu maailma ideoloogia? See, et kõik lakuvad sinu taldu, kuuletuvad sulle ning sina oled kõikvõimas?" vihastus Jasmine. "Sa oled mittekeegi! Sa oled lihtlabane reetur, mitte mingisugune jumal!" jätkas Ari, erkroheliste silmade pilk Jaydenil, mis olid vihkamist täis. "Palun käitu ka vastavalt," lisas tütarlaps mürgiselt lõppu, viies viimaks pilgu hetkeks sõbrannalt eemale. Ennast kiiresti kogunud, oli Jasmine'i pilk sõbrannal tagasi. Lihuniku kommentaari peale ei osanudki Ariadne midagi kosta. "Võrreldes sinuga, ei ole ma mitte mingisugune lihunik. Ma arvan, et kui tahad õiget lihunikku leida, vaata peeglisse," rääkis Ariadna külmalt. Üks noahaav teeb ta nüüd kohe lihunikuks? Vaevalt.. "Aeg ei paranda sugugi kõiki haavu. Osad haavad järavad oma märgi terveks eluks," lausus Jasmine teravalt. "Selle pisidetaili võiksid oma ajju mahutada, juhul kui see mahub veel kuhugi," lausus Ari, silmitsedes liikumatult oma endist parimat sõbrannat. Oli uskumatu kui lühikese aja jooksul võis nii palju muutuda. "Celise on sind niiviisi kasvatanud, et sa naudid valu, et veel enamat tahad? Kui hästi palud, küll keegi su vajadused ka rahuldab," lausus Jasmine külmalt, viies pilgu hetkeks hõbedasele noale, mis liival lebas. "Kuigi ei ole sugugi välistatud, et vajadusel võin ma su seesugused valuvajadused ise rahuldada, kui sa seda nii väga naudid," lausus Ari, näole ilmumas külm naeratus. Olgugi, et välispidiselt võis ta tunduda kontrollitud, käis seesmiselt endiselt möll. Ta ei saanud aru, kuidas oli võimalik, kellelgi ühest äärmusest Sellisesse äärmusesse langeda. Jasmine vihkas seda, et ta ei suutnud koraalikult Jaydeni sõnadele keskenduda, et öelda, kas tema jutt vastab tõele või mitte. Kuradima emotsioonid! "Miks sa mind siis ära ei tapa? Oleks sul ja tervel Celisel elu lihtsam," lausus Ari, pilk kindlalt Jaydenil.

[Jayden Amalie Revons]

Jayden oleks tahtnud lihtsalt hetkel aega tagasi keerata ja siia randa üldse mitte tulla. Loomulikult oleks olnud variandiks ka lihtsalt ära jalutamine, aga seda ei võtnud Jay praegu arvesse, sest kes teab, äkki viskab Jas talle veel noa selga. Pealegi ei lasknud Ariadna tal minna nagu ta eelnevalt kaks korda oli proovinud. Sõbranna üritas asju selgeks rääkida, aga iga lausega läks olukord valusamaks ja piinavamaks. Kui keegi tahtis kunagi korraldada piinamistesti, siis oli vaja lihtsalt panna kõige armsam inimene sulle vastu, kes kohtleks sind kui viimast sõnnikut ja räägiks sulle seda, mida sa ei oleks kunagi temalt suutnud oodata. Loomulikult umbes nii see praegune olukord välja nägigi. Ta ei osanud enam endaski kindel olla, et kas ta võttis vastu õige otsuse ning kas oleks äkki tarvis olnud seda õigel ajal lihtsalt muuta. Nüüd oli liiga hilja. "Sa loetlesid ülesse kõike õiged omadused, mõnda sa veel ei tea, kuid luban sulle, et ka nendega ei lähe kaua. Loomulikult ei puudu mul ka kõige põhjapanevama loogika ja kriitika strateegia, kuid ega see sind väga enam ei puuduta,"vastas Jayden külmalt ning ta oli rahulik. Kogu raev, mis tal oli praegu tekkinud, selle surus ta alla. Hiljem võis ta minna ja peksta kasvõi kogu häärberi puruks, kuid praegu polnud selleks eriliselt õige hetk. Tal oli tunne, et kui raev lahtub, siis varsti näeb Jasmine seda, mis tegelikult toimub. Kui ta maha istub ja natukene mõtleb, siis peaks ta pöörduma mingi hetk Daymondi poole. Ja siis on põhimõtteliselt tõde juba pöördumatu. Kuigi ta lootis, et parim sõbranna ei nuputa seda välja. Ta oleks praeguseks pidanud kasutama sõna "endine", kuid ei suutnud seda peas endale siiski teadvustada. Liiga tähtis oli vähemalt oma mõtetes ja südames hoida sõprust alles sellisena nagu see oli. Vähemalt tal oli palju, mida meenutada ja vähe mida kahetseda. Väljaarvatud loomulikult seda õhtut arvestades. "Ma pole kunagi lootnud sinu kiitust saada oma tegude kohta. Mida loeb mulle sinusuguse kiitus? See oleks nagu lihtsalt fakt, et koerad alati meeldivad oma omanikule. Või midagi sarnast. Pealegist, ega ma ei saa olla sinusugune valge lammas, kes liigub alati valgetega karjas. Ma pigem valiksin musta lamba tee ja juhataksin karja õigesse suunda. Sinul neid võimeid pole ja ei saa ka kunagi olema. Loodan, et sa mõistad seda,"seletas Jay jälle toetudes külmale hääletoonile ja laskudes oma kommentaaridega valusasse punkti. Ta teadis, et piisab vaid veel paarist teemapuudutusest ja Jas laseb temast täiesti lahti. "Nagu su isa ei suutnud kunagi olla karjajuht, nii ka su vend ja nii ka sina. Nagu öeldakse, kullakene, käbi ei kuku kunagi kännust kaugele,"sõnas Amalie nii külmalt kui sai, et tabada kõige valusamat punkti. Ta lootis saavutada Ariadna ära minekut siit rannalt, sest ta ei suutnud seda enam võtta. Mida valusamini sihtida, seda valusam tuleb ka löök ja seda vähem soovib rethymnlane siin viibida. "Sa võid mind vihata, kuid soovitan sul võtta mind kui mingit kummarduskuju, kes sinu soovi korral kuulab selle ära, kuid kunagi ei täida seda sarnaselt nagu sina tahad," jätkas neiu oma hääletooni muutmata ja pilku sõbrannalt ära keeramata. Võis ju üritada jääda siin olukorras neutraalseks, aga kõik teadsid, et seda neutraalsust ei ole tegelikult olemas. Vähemalt mitte sarnasel kujul. Iga inimene oli loodud armastama ja hoolima ning nendest taganeda polnud võimalik. Võis peita seda ükskõiksuse ja raevu taha, kuid tegelikult oli igal inimesel Achilleuse kand, mille leidmisel paljastusid kõik tema nõrkused. "Mina olen sitapeadest väga kaugel, sest nende löögid on madalad, mina aga sihin alati kõrgele. Allapoolevööd võib ju lüüa, aga tõeline sinikas jääb ainult siis nähtavale, kui sa näkku lööd,"vastas tütarlaps oma hääletooni veel jäisemaks muutes. See, mida Jasmine ütles, lõi teda aina kõvema hoobiga tahapoole. Ta ei andestaks endale kunagi, kui see jääkski nende elu kõige viimaseks vestluseks. "Ma pole odav ega müügiks, kuid usun et sina suudaksid nende kollektsiooni täiendada suurepäraselt. Nad ootaksidki sinusugust ahvatlust, oleksid nagu kirss tordil. Pealegi, ma tean, et sa ei ole oskamatu selles vallas, niiet kui tööd vajad, siis anna teada,"ründas Amalie järgnevate sõnadega ja mida kaugemale ta läks, seda halvemini ta end tundis. Kuigi vastukaaluks ei peegeldanud tema nägu mitte ühtegi emotsiooni, mis oleks seda reetnud. Tema pilgus puudus igasugune särav helk nagu varem, silmad olid tuhmid, isegi kahetsust ei võinud neis leida. Temast peegeldus lihtsalt tõsidus ja kalk olek. "Ma tean, minusugune südametu olevus ei suudaks ju kuangi hoolida kellegi kaotusest, sest ma lausa kohutavalt armastan piinata inimesi. Leian seda meelelahutusliku külje põhiliseks osaks olevat,"seletas tütarlaps täiesti tõsiselt ning arvata oli, et see ei vastanud tõele. Jayden hoolis rohkem, kui keegi muu. Ta lihtsalt ei näidanud seda välja. "Jumalusel ja strateegiliselt tugeval inimesel on väga raske vahet teha kas tead. Sest teie Rethymnis jumaldate oma arusaamu ning teil on justkui kummardkuju juhtkonna näol,"lasusus Amalie silmad sulgedes ja raskelt sisse hingates. Viimased jõupingutused ning Jasmine'i taluvuspiir puruneb ning ta on siit läinud. Samal ajal tundis ta ikka veel kraapivat valu seal, kus Ariadna selle tekitanud oli, kuid vaikis hambad ristis sellest. Praegu käis nagu poksimatš, kus kumbki ei tahtnud tegelikult alla anda ja ootas, kuni saaks teist nokauti lüüa. Sõnadega pealejäämine ei tundnud enam kuidagi lahendusena, pigem pidev ja valus torkimine pidi viima lahendini. Süzee lahenduskäiguks oli vist autoril kümmetuhat ideed, mida järjest katsetati, sest see vestlus ei tahtnud kuidagi lõppeda. Jayden üritas mõelda veel valusamaid argumente, mis lihtsalt sunniks Ariadnal teda oma mälust kustutama. Kuigi ta polnud kindel, kas ta enam suudabki midagi ühe huulte lasta, mis teeks talle vastas olevale isikule veel rohkem haiget ja ei laseks tal olla. "Osad haavad võivad jääda kogu eluks kui sa lased neil seda teha, muutes oma suhtumist õpid võib-olla kunagi leidma viise neid kustutada. Ükski tegu pole unustamatu, neid on võimalik oma peast väljatõrjuda,"rääkis Amalie seda, mida tegelikult ise eriti ei uskunud. Siiski pidid ta kuidagi kõnelust edasi viima. "Ja kes need vajadused rahuldama peaks?" päris tütarlaps turtsatades, sest noh, kui ta tegelikult kunagi oleks tahtnudki kellelegi haiget teha, siiis ohvreid peab otsima ise, nemad sinu juurde ei tule. "Mis rahuldus on tappa enesepiinajat? Kui keegi sooviks surra, siis poleks ju lõbus teda mõrvata. Mõtle, ta lihtsalt laseb sul noa läbi südame torgata või kaelaarteri läbi lõigata, aga see pole pooltki nii lõbus, kui teda tundide kaupa kinni hoida ja haavadele veel soola raputada selle hetkeni, mil ta hakkab anuma sult andestust. See on palju huvitavam, kui lihtsalt niisama lasta inimesele surra."jutustas Jayden kõige võikamat episoodi, mis talle võis pähe tulla. Ta ei saanud eirata, et sarnased asjad juhtusid ka Celises, kuid samas ta ei saanud neile ka sajaprotsendiliselt vastu võidelda. Kõigi päästmine polnud talle isiklikult määratud ning palju ta ka ei üritanud, polnud see võimalik. Lisaks ega ta ei tohtinud jätta endast maha ühtegi jälge. Polnud ju võimalik ravida salaja inimest, sest liikmed märkaksid, et ta paraneb kohutavates tingimustes liiga hästi. "Ma pole masohist, kui sa oled sellele arvamusele jõudnud. Valu on lihtsalt üks märk tugevusest ning ma ei pea nutma ja kiljuma nagu väike laps iga kord, kui keegi mind kriimustab,"teatas tütarlaps ning kummardus siis nuga ülesse tõstma. See oli asi, millele oli isegi graveeritud tema isa nimi. Üks kallemaid asju, mida tütarlapse isa talle kunagi andnud on. Kuna valu pitsitas teda haava juurest, võttis Amalie sellest hetkeks kinni, surudes oma särki vastu haava, kuigi see tegi olukorda mitmeid kordi hullemaks. Surnud verise noa taskusse, jälgis ta Jasmine. "Sinu elu on väärtusetu ning sinu tapmisel pole mõtet,"vastas tütarlaps rahulikult Ariadna küsimustele. Tegelikult üritas ta praegu eemale suruda mõtteid, et mida tema isa sellest kõigest arvab. Mees vast otsib viga või tahaks temaga rääkida, et muuda Jay meelt. Isegi isale ei suudaks tütarlaps vast ülesse tunnistada, millega tegeleb. Nagu vanem, keelaks mees kindlasti tütrel midagi sarnast teha. Oleks ta oma vanema rollis juhtuks sama. Ta lootis, et Jas annab alla, kohe ja nüüd. Tõenäoliselt oli seda liiga palju oodata, sest Jasmine iseloom oli sarnane nagu Amaliel endal .Ta ei andnud alla põhjuseta ja oli suurepärane kannatlik vastane. Neiul oli tegelikult üsnagi raudne närv, kunagi oli ta isegi selles palju parem , kui Jayden ise. Loomulikul oli aga tütarlaps parimalt sõbrannalt tolle aja kohta väga palju õppetunde saanud. Ei tasunud kahelda, et nad olid üksteisele suurepärased rivaalid. Kuigi selle koha pealt kahtles aga Jay tugevasti. Ta oli rohkem kui kindel, et Ariadna sobis tema positsoonile väga hästi ning oli Daymondile veel parem abikäsi kui ta ise oli kunagi olnud. Pealegist kui Jasmine millelegi kunagi pühendus, siis ta tegi alati kõik ära täie perfektsusega. "Juba fakt, et sa tahad mulle sama suure kindlusega tekitada valu, teeb sinust mitte väga aukohal oleva rethymnlase. See pole omane sellele organisatsioonile. Äkki ka sina oled valinud valesti? Kas sa oled kunagi selle üle mõelnud?" küsis tütarlaps oma sõbrannat silmitsedes. Ega ta ei tahtnud Ariadnat Celise poolele nüüd üle tõsta või midagi, lihtsalt üritas veel provotseerida. "Muide kaua läks sul aega enne, kui suutsid oma lapsikud lootused purustada? Vean kihla, et sa otsid ikka veel põhjuseid taga, aga sa pead pettuma. Neid ei ole olemas ja süüdistada pole kedagi. Võinoh, kui sa tahad kedagi süüdistada, siis pööra näpuga enda suunas," jätkas Amalie eelnevat provotseerimist ja ootas, et äkki Jas lihtsalt murdub. Muidugi ei tahtnud ta sõbrannat täiesti purustada, aga äkki see toob talle kasu? Võib-olla headel eesmärkidel võis seda isegi teha. [/i]

[Jasmine Ariadna Charleston]

Sõbranna ees viibimine oli uskumatult raske. Jasmine poleks suutnud seda isegi mitte oma kõige õudsemas unenäos osanud näha, et Jayen liitub Celisega ning nende vaheline suhtlusviis on seesugune nagu praegu. Kui ta oli saanud teada, et Amalie liitus Celisega, pidas Jasmine seda esialgu lihtsalt kellegi väga halvaks naljaks, kuid kui ta sai viimaks teada, et see vastab tõele, oli tema suurimaks sooviks Jaydeniga kokku saada, et talle mõistus pähe panna ja saada teada, kas see informatsioon vastab ka päriselt tõele. Seesugust kohtumist ei suutnud ta isegi mitte ette kujutada. Praegusel hetkel ta tõesti soovis, et ta ei oleks Jaydeniga kokku juhtunud, kuigi samas kui nad ei oleks praegu kohtunud, oleks Jasmine jäänud tõenäoliselt mõtlema, mis oleks juhtunud, kui nad oleksid kohtunud. Mõlemad variandid olid ebameeldivad ning Ariadna ei teadnudki, kumb nendest kahest ebameeldivast variandist meeldivam oleks olnud. Enam see ei omanud aga siiski tähtsust, kuna midagi enam muuta ei saanud. "Jah. Kõik mis seostub nüüd sinuga ei puuduta mind, seega miks sa vaevud sellest siis üleüldse mind informeerima? Ma õnnitlen sind sinu seesuguste omaduste eest, kuid kui aus olla, siis mind ei huvita need.. Ei ole kunagi huvitanudki, kui nüüd aus olla," rääkis Ariadna jahedal toonil, hoides kogu oma tegelikku kurbust eneses, paistes välja, justkui Jayden ei olnud talle enam tähtis, nagu ta vihkaks teda. Jah, ta vihkas Jaydenit mingil määral, kuid armastus oma parima sõbranna vastu oli tunduvalt suurem. Nad olid piisavalt kaua aega koos veetnud, mistõttu ei suutnud Jasmine'i arvamus oma endisest parimast sõbrannast päris nii kiiresti muutuda, kuid tundus, et vahet ei ole, mida Jasmine arvab või mõtleb. Lõpptulemus oli juba nii või naa teada. Kindel oli see, et sellist sõprust mis neil oli, ei saa nad enam mitte kunagi tagasi, ükskõik mis ka ei juhtuks. Kuulanud nüüd Amalie juttu, et ta ei vajagi Ariadna kiitust, pööritas Jasmine emotsioonitult silmi. "Tore teada, et sa ei vaja minu kiitust. Niiviisi sa vähemalt ei pea pettuma, kuigi ma kahtlen, kas sulle on üleüldse võimalik olla kuidagigi meelepärane.," lausus Ariadne külma naeratuse saatel. "Sa loodad, et ma mõistan sind? Sa oled tõesti nii loll nagu ma arvasingi, et sa oled. Mina ja mõistan seda? Sind? Sinu tegusid? Kas sa oled praegu loll või sa lihtsalt mängid lolli," lausus Ariadna jahedalt. Kuidas Jayden sai arvata, et Jasmine mõistab teda? Kui Jay hakkas rääkima tema isast ja vennast, oli Jasmine viidud viimasele piirile. Kuidas kurat julges ta võtta üles praegu Jasmine'i isa ja venna teema? Isegi kui nad olid parimad sõbrannad, üritasid nad mõlemad Jasmine'i isa ja venna teemat vältida, kuid tundus, et see teema oli Jaydenile südamelähedaseks muutunud aja jooksul, mil ta Celises on viibinud. See näitas suurpäraselt, missuguses suunas ja kui metsikult palju on tema endine parim sõbranna muutunud ja see tegi nii kuradima palju haiget. "Sina ei võta minu isa ega venna nime oma suhu enam mitte kunagi! Ära sa mitte mõtlegi, et sul on seesugune õigus!" lausus, või pigem karjus, Jasmine vihaselt, ähvardavalt, ning ta silmadesse ilmus ohtlik helk, mis oli tõestus sellest, kui viimasele piirile Jayden oli ta viinud. Ta vihkas seda, et Jayden teadis tema nõrku kohti, kuid Jasmine enam Amalie omi ei teadnud. Jay oli talle justkui võhivõõras, kuid ometigi ei suutunud Ariadna Jaydenisse niiviisi temasse suhtuda.. "Mu isa ei pruukinud olla küll juht, kuid ta oleks kordades, KORDADES, parem juht kui sina! Kui sa arvad, et see, kui sa teed mu isa ja venda maha, näitab, kui hea juht sina oled, siis selles sa eksid.. Rängalt," rääkis Jasmine mürgiselt. "See lihtsalt näitab sinu ebakindlust," lausus Jasmine, näole ilmumas külm, emotsioonitu naeratus. "Ja erinevalt sinust, olen mina uhke, et käbi ei kuku kännust kaugele ja ma arvan, et ka mu isa oleks minu üle uhke. Millegi pärast kahtlen ma, et sinu isa sinu üle uhkust. Sa oled talle tõenäoliselt tõeline pettumus. Ta oli uhke, kui sa tema jälgedes käisid ja Rethymni parem käsi oled, kuid nüüd ta tunneb piinlikkust. Tema ainus tütar osutus külmavereliseks reeturiks, kes läks Celisesse ja hakkas sealse juhi paremaks käeks. Mõtle, mida su vend võib mõelda.. Kas pole mitte armas?" rääkis Jasmine rahulikult, näol külm naeratus. Viha sõbranna vastu oli peidetud külma naeratuse taha. Jasmine uskus, et kui praeguses Jaydenis oli veel miskitki, mis oli pärit sellest Jaydenist, keda Jasmine tundis paremini kui iseennast, siis oli see perekond. Ta lootis, et see on Jaydeni nõrk koht ning et ta suudab läbi selle panna Jay'd taipama, kui valesti oli ta teinud, kui ta oli Rethymnist lahkunud ja Celisesse ümber asunud. Oleks ta siis ainult Rethymnist lahkunud, see oleks olnud veel mingil määral võib-olla arusaadav, kuid Celisega liitumine... Mitte mingil juhul. "Jah, kallike. Ma vihkan sind ning kummarduskujuna ma sind nüüd küll ei võta. Ma võtan sind sellena, kes sa oled - tühipaljas reetur, mittekeegi," lausus Ariadna, lõpetades vägagi mürgise hääletooniga. Ta soovis, et ta sõnad oleksid tõesti tõele vastanud aga Jasmine teadis, et see ei olnud nii. Ükskõik kui palju ta ka ei üritanud Jaydenit vihata või mõelda, et ta vihkab teda, teadis Ari, et ta ei oleks selleks suuteline, vähemalt mitte praegu. Ükskõik kui ebameeldivalt Jayden ka praegu ei käitunud, uskus Jasmine, või vähemalt tahtis uskuda, et see Jayden, keda tema tundis, on alles. Ari pilk rändas mööda sõbrannat ning absoluutselt kõik oli muutunud, kas siis vähemal või suuremal määral. Tema kehahoiak, riietumisstiil, käitumine, kõnemaneerid.. Kõik.. Järgneva jutu peale turtsatas Jasmine. "Valed, valed, valed... Sa oled sitapea! Üks kuradima egoistlik sitapea ja sa ei tunnista seda! Sinu arvates on kõik sind ümbritsevad inimesed mõttetud ning 'väiksed', kuid sina.. Sina oled kõige tähtsam, vajalikum ja 'Suurem'. Ainus asi mida sa ei taipa on see, et kui sind ei ümbritse teised inimesed, oled sa sama tähtsusetu nagu ka kõige 'väiksem' inimene. Ja kui sa kohtled inimesi nagu mõttetut saasta, nagu sa praegu ka teed, siis sa ei jõua kuhugi, ole sa siis celislane, rethymnlane või minugi poolest, Rooma paavst," rääkis Jasmine teravalt. See jutt vastas Jasmine'i arvates isegi tõele. Vähemalt antud hetkel. Solvangud, mida ta Jaydeni pihta loopis, ei härinud enam Jasmine'i ennast, kuna ta oli vaikselt tunnistamas enesele fakti, et tema endine parim sõbranna on pöördumatult muutunud ning seda ei muuda enam miski. Seda oli valus tunnistada, kuid ometigi tundus see antud hetkel täpselt nii. Äkki oligi parem kui nad lõpetavad suhtlemise nüüd ning praegu ja mida suurema tüliga, seda parem? "Mul on kogemusi hooramises? Sa ajad mind endaga segamini, kallike. Küll sa oled müügiks, sa lihtsalt ei tea seda ise veel," lausus Jasmine jahedalt, erkroheliste silmade pilk, mis oli täis viha ja põlgust, suunatud kindlalt Jaydenile. Viimase lause peale surus Jasmine käed rusikasse ning nägi vaeva, et mitte oma Endist parimat sõbrannat lüüa. "Ma poleks arvanudki, et ma Celise'st tööpakkumise saan. Mnjahh.. Kes teiesugust.. Või õigemini noh, Sinusugust, ikka tahaks. Sa ei saa ju millegagi hakkama. Kuigi arvestades sinu välimust ning uut riietusstiili, sobiksid sa bordelli rohkemgi kui hästi," rääkis Jasmine külma naeratusega, vaadates Jaydenit nagu viimane oleks justkui midagi äärmiselt vastikut, põlastusväärset. Jasmine'il oli vastik mõelda, kui madalale nad oma vestlusega langesid. Valedvaledvaled! - nii karjus Ariadna mõistus järgneva jutu peale, kuid kuna mõistlikkuse oli tütarlaps Jaydeniga rääkides juba ammu ära unustanud, ei pööranud ta sellele erilist tähelepanu, olles nagu väike laps, kes on oma arvamuses kindel, ükskõik mida teised ka ei väidaks ning kui palju tõendeid ka ei oleks, mis väidaksid vastupidist. Jayden oli reetur - selles oli Jasmine kindel, mistõttu ei hakanudki ta oma võimele erilist tähelepanu pöörama. "Tore, et sa seda vähemalt tunnistad. Tundub, et sa ei olegi päris niiii loll nagu sa esmapilgul tundud," lausus Jasmine külmalt, viies enese pilgu oma parimalt sõbrannalt eemale. Ta oleks lihtsalt tahtnud siit minema joosta, nüüd ja kohe, kuid ta seisis justkui paigale naelutatult ühe koha peal. Järgneva jutu peale puhkes Jasmine naerma, kuid sellest naerust puudus lõbusus ja rõõm, mis oli varasemalt peaaegu et alati olemas, kui neidis naeris. "Jajahh... Muidugi.. Meie jumaldame oma arusaamu ning teie teete siis mida? Arvate, et teie arusaamad on inimlikult ekslikud?" uuris Jasmine jahedalt, kui ta oli taaskord tõsiseks tagasi muutunud. "Ja küll sa arvad endast alles hästi! Mind ei huvita sinu strateegiline tugevus, pole kunagi huvitanud ja ei huvita ka! Mis kasu on sul sinu strateegilisest tugevusest, kui kõik inimesed, keda sa tead, sind tegelikkuses vihkavad ja põlastavad? Mitte mingisugust!" karjus Jasmine vihaselt sõbranna peale. Oli Jaydenil alles jultumust talle selliseid asju öelda, eriti arvestades asjaolu, et ta oli alles hiljuti ise rethymnlane ja selle üle veel uhke! Kurat! Miks kõik pidi niiviisi muutuma?! Edasise jutu peale raputas Jasmine uskumatusest pead? "Kas sa tõesti usud seda? Ah? Kas sa arvad, et me kõik peaksime muutuma sinusuguseks mõrraks? Peaksime hakkama sinuguseks südameta pohhuistiks, kes viskab nii kergekäeliselt minema kõik oma varasemad tõekspidamised ja väärtushinnangud?" küsis Jasmine, olles uskumatult vihane. See kõik tundus talle lihtsalt ühe ääretult ebameeldiva unenäona, millest ta oleks tahtnud üles ärgata. Edasine jutt tundus talle lihtsalt nii valena, eriti veel, kuna see tuli Jaydeni suust ning nii rahuliku hääletooniga? Mis kurat oli temaga juhtunud? Kas Celise tegi talle ajupesu? "Jah tõesti.. Mõtle kui igav..," lausus Jasmine sarkasmi käis häälega, muutudes uuesti vihaseks. Ta hammustas tugevalt huulde, otsustades lõpuni kuulata kõik, mis tema endisel parimal sõbrannal öelda oli, nähes vägagi palju vaeva, et mitte niisama lihtsalt talle poole pealt kallale karata. Ta oli lihtsalt niii vihane! Vihane nii enda, Jaydeni kui ka terve maailma peale. Kõik oli nii valesti kui vähegi olla sai. Jasmine silmitses, kuidas Jayden maast oma noa üles korjab ning ei öelnud selle peale midagi. Kõik, mida Amalie rääkis, jättis kuradima tugevad jäljed Jasmine'i südamesse, tehes talle pöörasel kombel haiget ning ta oli kindel, et ta ei suuda seal enam kaua seista. Seista niiviisi oma endise parima sõbranna ees, kuulata tema solvanguid ning näha, kui suurel määral oli Celise Jayden'it muutnud. Kõige raskem oli aga tõenäoliselt teha nägu, et Jay ei tähenda talle enam midagi. Näidata välja iga oma keharakuga, kui väga ta Jaydenit vihkas ja põlgas.. Seda oli nii kuradima raske teha. Sellest kõigest hoolimata seisis Ariadna kindlalt sõbranna ees, kuulates Amalie jutu lõpuni. "Võib-olla on sul õigus. Äkki ma ei ole tõesti ideaalne Rethymnlane, et ma tahan tekitada valu.. Sulle.. Omeitigi ma arvan, et keegi ei pane mulle pahaks, kui ma sind siin niiviisi klobin. Liitun Celise'ga? Ma parema meelega suren, kui olen üks osa teist! Ma ei kavatsegi võtta kelleltki elu puhtalt selle pärast, et ta on mul jalus või et tal on minu jaoks väärtuslikku informatsiooni, nagu teile on kombeks. Minul on omad põhimõtted ning teil omad," rääkis Jasmine vaikselt, kuid vihane toon tema hääles oli kergesti ära tuntav. "Ei, mina ei valinud valesti. Võim ei oma kunagi suuremat tähtust kui üks ainus inimelu, vahet ei ole kui suure väärtusega see on," rääkis Jas tõsiselt, liikudes oma endisele parimale sõbrannale veidi lähemale. "Minul ei ole kunagi lapsikuid lootusi olnud. Ma ei kahtlegi, et su lahkumisel olid omad põhjused.. Jah, ma üritasin aru saada, miks sa lahkusid, kuid nähes sind siin, praegu, niiviisi...," rääkis Jasmine ilmselge põlgusega hääles, "ei huvita mind enam põhjused. Ma arvasin, et sa ei ole nii drastilist muutust läbinud, kuid ma eksisin. Sa oled täpselt nagu üks Nendest." "Ja milles ma peaksin ennast süüdistama? Sinu idiootsuses? Jah, just nimelt idiootsuses! Ükski normaalne inimene ei oleks Rethymni Celise vastu vahetanud, kuid..," korraga jättis Jasmine lause pooleli. Jay polnud enam mitte keegi, seega puudus igasugune mõte talle oma arvamusi põhjendada. "Tead mis? Käi perse! Sina ja kogu sinu Celise seltskond! Elage üheskoos õnnelikult elu lõpuni, piinake ja tapke nii palju inimesi kui tahate, mind see enam lihtsalt ei huvita! Sa oled üks nendest ning ma pean tunnistama, et sa sobid imeliselt nendega kokku! Te olete justkui õed-vennad, värdjad," karjus Jasmine viimaks välja vihaselt nii palju oma mõtteid, kui ta suutis antud hetkel sõnadesse panna. "Ma unustan kõik oma Lapsikud lootused ning keskendun reaalsusele! Ilmselgelt pole sinus enam mitte midagi alles sellest inimesest keda ma tundsin," lausus Jasmine häälel, mis oli segu vihkamisest ja jälestusest. "Ma loodan, et ma ei pea sinuga enam mitte kunagi kokku juhtuma," lisas Ari vaikselt, vaadates Jay'le otsa. Olnud sekundi paigal, keeras Ari Jadenile selja, hammustades tugevalt huulde, et mitte murduda. Ei, seda ei tohtinud ta veel teha. Kui ta oli juba nii kaua välja kannatanud, suudab ta püsida tugevana veel täpselt nii kaua, kuni viimaks Jay vaateväljast eemale jõuab.

Ot: 13 102 tähemärki - mu õnn on piiritu hetkel! : D