Infatuation

[Jonghyun Kim]

Jonghyun toetus silla käsipuule. Jõgi tema all voolas rahulikult mööda , aeg-ajalt mõnda oksa endaga kaasa tirides. Päike paistis, linnud laulsid. Ilus tõepoolest. Siis miks tal sellest nii kuradi kõrini oli? Viimasel ajal oli kõik nii vaikne olnud, nii igav. Ta isegi ei mäleta millal viimati oli mõni tõsisem torm olnud. Ei ilma suhtes, ega ka tervel kooli territooriumil. Põnevust on ellu vaja, kurat võtaks.
Jjong ohkas ja istus sillale. Ta paljad jalad kõlkusid ükskõikselt äärelt maha. Polnud palju puudu, et jäine vesi oleks ta varvastele sattunud.
Vaikselt viisi ümisedes toetas poiss oma pea kätele. Tuul puhus kergelt, sasides tema pruune juukseid ja saates külmavärinaid tema selga mööda alla. Kõik oli nii rahulik. Nii vaikne.
Järsku tõmbas Jonghyun oma pea järsult üles. Ta oli tukkuma jäänud ning ilmselt kauaks ajaks, sest tema selg oli jäänud võrdlemisi kangeks. Ta pööras oma tähelepanu uuesti häälele, mida ta ennist kuulnud oli. Metsa poolt oli kuulda sammude häält. Mitte väga tugevad ega valjud, vaid pigem õrnad, justkui liuglevad. Seda enam oli poiss imestunud, kui tema vaateulatusse sisenes temast paar aastat vanem mees.

[Marc von Haeger]

Marc oli koolis täpselt sel põhjusel, et uuris vabu õpetajakohti ning üldse mõtles, kas tal tasuks sinna õpetama tulla. Mida ta õpetaks? Võitluskunstid olid võetud, seega tal polnudki nagu midagi muud, mida ta õpetada saaks. Sest võitluskunstid olid tema ala, mitte teised asjad. Nüüd oli ta saanud direktorilt, peale vestlust, loa kooliga ja selle ümbrusega tutvuda, ning kasutas seda luba.
Marcas oli suundunud metsa, ning sealt kuulis ta peagi jõe voolamist ja kõndis tasa sinnapoole, käed tumeda jaki taskutesse surutud. Ta tatsus metsast välja ja peatus, kui sillal nooremat poissi nägi. Õpilane... liiga noor, et olla õpetaja. Isegi kui Marcas nägi noor välja, siis see poiss... oli veel noorem. "Mm... segasin?" küsis Marc õrnalt kulmu kortsutades, kui nooruki pilk temalt ei lahkunud.

[Jonghyun Kim]

"Ei..." pomises Jonghyun mehele vastuseks. Ta ei teadnud miks, kuid millegipärast ei suutnud ta pilk tolle tüübi silmadelt lahkuda. Sarnaseid sügavpruune silmi polnud ta näinud juba aastaid ning juba kaugelt oli näha kuidas need päikese käes särasid. Peaaegu identselt tema vennaga...
Mõistes oma ebaviisakust tõusis Jjong püsti ning mehele lähemale astudes sirutas ta oma käe ette. "Jonghyun," vastas ta lühidalt, mehe kätt surudes. Ta oli elu aeg olnud üpriski napisõnaline. Talle meeldis pigem teiste juttu kuulata kui oma elust monoloogi pidada. Omadus, mis jooksis nende perekonnas.
Jonghyun köhatas närviliselt, kui ta aru sai, et oli paar sekundit liiga kauaks mehe kätt hoidma jäänud. "Ma pole sind enne kooli territooriumil näinud," ütles ta jutu alustuseks. Talle tundus, et kui ta kavatseks mehe poolt algatust oodata, ei tuleks seda nii pea ja kui tuleks, oleks see pigem ebameeldivatel teemadel. ´
Jonghyun pani vastust oodates käed taskusse, lihtsalt igaks juhuks. Tema tujumuutusi arvestades ei või kunagi ette teada, mis juhtuda võib.

[Marc von Haeger]

Tore... sellest oleks kahju olnud, kui ta poissi häirinud oleks. Tõesti. Sest noh... well, Marcasele väga ei meeldinud teisi segada. Aga tundus, et poisi poolt on kõik OK, sest too tuli isegi end tutvustama. Marcas sirutas samuti käe, kerge muigega, ning tutvustas ennast: "Marc." Teda ei häirinud see, et Jonghyun tema kätt natukene kauemaks hoidma oli jäänud, ta nagu ei pannudki seda tähele, sest oli nii ametis noormehe silmitsemisega. Ta oli huvitava välimusega, teistsugune. Selline... armas. "Jah... ma tulin siia tööpakkumiste peale ja mul lubati kooliga tutvuda. Ma ei tea veel muidugi, kas tulen siia või ei..." Marcas naeratas põgusalt. "Ja ma oletan, et sa oled siin õpilane?"

[Jonghyun Kim]

Jonghyun muigas ning tema käsi liikus märkamatult tema kuklale. "Nii ja naa," vastas ta naerdes. "Ma olen pigem selline vahepealne. Eriti tundides just ei käi, pigem võtan asju praktikasse." Ta toetus taas silla käsipuule ja vaatas laisalt enda ette. "Mis siia kooli tulemisse puutub, siis ma leian, et meil on just uusi õpetajaid vaja. Kui sul kogemusi muidugi on." Ta viipas Marcasele, et ta ta võib tema kõrvale tulla ja hakkas vaikselt viisi ümisema. Talle meeldis see õhkkond, mis mehe tulekuga tulnud oli. See oli kuidagi turvaline ja vaba. Kui aus olla, polnud ta kaua ennast kellegi läheduses nii hästi tundnud. Teda isegi ei huvitanud, et too Marc temast nii palju vanem tundus. Võib-olla talle just sobisidki inimesed, kes ei ole nii lapsikud...

[Marc von Haeger]

Marcas noogutas mõtlikult, samas noormehe kõrvale sillale astudes. "Ma pole päris kindel. Võitluskunstid oleks minu ala, aga teil on õpetaja olemas. Muu nagu... ei tõmba väga. Ma saan ise aru, aga ma ei usu, et ma oskaks seda väga selgitada," arvas Marc ning kallutas pisut pead, kui Jonghyuni ümisemist kuulas. Sellest võis järeldada, isegi Marc sai aru, et Jonghyun oskas laulda. Ja üsnagi hästi. Raudselt oskas.

[Jonghyun Kim]

"Ma saan aru küll," vakatas Jonghyun. "Ega mind ennast ka see kool väga ei tõmba. Pigem nagu kohustus." Tema pilk oli endiselt suunatud kaugele metsa sisse. Ta tundis, kuidas kerge melanhoolia teda üle võttis, kui ta mõtles kõigele sellele mis minevikus juhtunud oli. Jah, tõepoolest ta ei tahtnud siin olla, kuid kui muud üle ei jää...
Aitab, ta ei tahtnud enam selle peale mõelda. Vähemalt praegu mitte.
"Kui vana sa muidu oled? Või peaksin sind hoopis teietama, professor?" naeris Jjong äkitselt. Ta pea langes küljele ning tukk peitis ta silmad. Ta oli osav hea tuju teesklemises, kuid läbi silmade ta seda sunniviisiliselt väljendada veel ei osanud.

[Marc von Haeger]

Marcas muigas õrnalt. Jah, pigem nagu kohustus. Selle pärast ta koolis väga ei viitsinudki kunagi käia, eriti nendes tundides, mis teda ei huvitanud. "Ma olen kakskümmend kolm aastat vana... ei pea teietama. Ma ju ei teagi veel, kas tulen siia," vastas Marc kergelt naeratades, aga see hajus, kui ta hetkelist kurba pilku Jonghyuni silmades nägi, enne, kui tukk selle varjas. "Miks nii morn?" küsis ta tasa, nukker muie huulile tungimas, kui ta lähemale astus, käe sirutas ja poisi lõuga puudutas, et ta pea üles tõsta ja talle silma vaadata.

[Jonghyun Kim]

Jonghyun punastas äkilisest liigutusest ehmatatuna. Mitte et tal midagi selle vastu oli, aga ta tundis hetkelist kohmetust, kui Marcase käsi ta lõuga puudutas. Ta tõmbas pea tagasi ja pani oma käe silmadele ette. "Isiklik, vabandust," ütles Jjong uuesti naeratades. Tore, nüüd tundis ta ennast mingi piripillina. Ta astus sammukese eemale ja ringutas laialt. "Ma vabandan kui ma sind su kooliga tutvumise missioonil takistasin." Naeris ta ja pöördus minekule. "Kui sul midagi vaja on siis otsi mind üles või midagi. Ma olen enamasti koolist väljas."
Kurat, kurat, kurat. Ta oleks tahtnud veel Marcasega aega veeta, kasvõi vaikuses, kui muud moodi ei saanud, kuid ta tundis, et kui ta sinna kauemaks jääb, teeb ta midagi, mida ta pärast kahetseb. Midagi, mida ta polnud suuteline veel kellegi teisega jagama.

[Marc von Haeger]

Ah... Marcas ei tahtnud ju Jonghyuni endast eemale peletada. Ta oli vaid siirast huvi tundnud, lootes, et äkki saab noorukit kuidagi aidata või... või midagi sarnast. "Hei, oota nüüd..." ütles ta Jonghyunile järgnedes. "Ma ei tahtnud sind solvata. Me ei pea seda teemat arutama. Lihtsalt... ära mine veel. Tutvusta näiteks mulle mõnda kohta siin... on nendel metsadel ja jõgedel nimed ka?" Mida iganes, et noormees veel ei lahkuks, eriti mitte niimoodi. Sedasi solvatuna. Ei, see jääks südametunnistusele ja... jah, Marcasel oli ka südametunnistus. Ja too poiss oli nii armas...

[Jonghyun Kim]

Jonghyun seisatas, hingas korra sügavalt sisse ja pöördus ümber. "Solvata?" Oli ta segaduses. "Sa pole mind kõige vähemalgi määral solvanud," ütles ta kulmu kortsutades. Selle pärast ei suhelnudki ta väga paljude inimestega. Temast saadi tihti valesti aru, mis kahjuks lõppes mõnikord enam kui halvasti. Ta astus Marcasele lähemale ja naeris vaikselt. "Ma võin sulle ümbrust näidata küll, kui see sind ei sega. Ma ei taha kellegile tüliks olla."

[Marc von Haeger]

Marcas naeratas õrnalt, kui kutt nõustus talle ümbrust näitama. Solvata... jah, tundus, nagu ta oleks solvatud või midagi. "Mulle väga meeldiks, kui sa mulle kooli tutvustaks," sõnas Marc siiralt. Jonghyuni seltskond oli selline hea, tekitas hea tunde.

[Jonghyun Kim]

Jonghyun noogutas vaevumärgatavalt. "Selge. See siin on Kuldne Voog," ütles ta ümbrusele viidates. "See on oma nimetuse saanud sellest, et kui päike peegeldub jõele, jätab see mulje, nagu jõgi oleks üks kuldne voog... kuigi seda sa juba ilmselt märkasid, arvestades tänast ilma," Jonghyun muigas ja hakkas kooli poole astuma. "Hetkel viibime me vaikses metsas, kus..." Jonghyun vakatas, kui tundis Marcase kätt enda oma haaramas. Ta saatis mehele küsiva pilgu, silmad naljakalt säramas. Mehe süütu naeratuse peale muigas ta taas ja otsustas ignoreerida seda, et ta süda kiiremini taguma hakkas. "Et... vaikses metsas ei liigu tavaliselt väga palju inimesi..." nad jätkasid oma "ekskursiooni" kooli territooriumil ning Jonghyun rääkis Marcasele nii palju kui ta teadis soovikaevust ja võitluskunsti areenist. Teda polnud kunagi õieti need kohad huvitanud, kuid nüüd, kui mees tema kõrval oli, tundus iga kivigi, mida ta jalaga lõi, nii kuradi imeline.

[Marc von Haeger]

Kuldne Voog... jah, jõgi nägi kena välja. Kui nad hakkasid edasi liikuma, võttis Marc üsnagi hetke ajel noormehe käest kinni, endale päris korralikult oma tegevust teadvustamata, aga samas oli valmis eemale tõmbuma ja vabandama. Seda ka ta ei pidanud tegema, sest Jonhyunil ei paistnud sellest midagi olevat ning Marcas põimis rahulikult nende sõrmed. Samas jälgis ta kohti, millest nooruk rääkis ning silmitses neid põnevusega. "Mis võime sul on?" küsis ta varsti, kui nad järgmise koha poole suundusid.

[Jonghyun Kim]

Jonghyun jäi hetkeks enne vastamist mõttesse. "Ma... ma oskan tekitada inimestele illusioone. Ja ma suudan nende mõistusega sedasi mängida, et kui ma nendega lõpetanud olen, on nad kergelt öeldes fucked up." Jonghyun vakatas hetkeks, kui mälestused tema silme eest möödusid. "Ma suudan inimesi sedasi mõjutada, et nad ise ennast ära tapavad." lausus ta lõpuks. Kui poiss väike oli, armastas ta inimestega manipuleerida, ta sai selle läbi ükskõik mida ta tahtis, kuid pärast paari aasta tagust intsidenti polnud ta oma võimeid enam kunagi kasutanud. Ta lootis, et ta ei pea seda enam ka tegema.
"Aga sul?" küsis ta Marcase poole pöördudes.

[Marc von Haeger]

Vaimne võime... kõlas huvitavalt, aga jumal tänatud, et Marc selliste asjade eest kaitstud oli, ning ta arendas pidevalt enda võitluskunstide oskust, et end ka füüsiliselt kaitsta. "Ma olen immuunne teiste inimeste vaimsetele võimetele... ehk sa ei saaks mulle midagi teha, kui sa sooviks." Marcas naeratas õrnalt. See oli tegelikult hea, vaadata, kuidas mõtetelugejad närvi läksid, sest ei teadnud, mida mees mõtles, kuidas teda ei saanud keegi mõjutada... suurepärane.

[Jonghyun Kim]

Jonghyun mossitas vaikselt. "Siis ma ei saagi su ajuga mängida," ohkas ta ja togis meest. Loomulikult ei kavatsenud ta seda nagunii teha, kuid talle meeldis inimesi kiusata. Heas mõttes.
"Muide," ütles ta ühele kooli uksele osutades, "see seal on mitteametlik tagauks, ehk siis kõige parem koht välja hiilimiseks. Noh, juhuks kui väga vaja on..." ehk siis Jonghyunile endale oli too käik igapäevane. Ta vaatas korra lähemalt Marcasele otsa. Tema juuksed olid stiilselt soengus ning kahvatu täiuslik nahk kumas päikese käes. Kaunis tõepoolest.

[Marc von Haeger]

Marcas naeris vaikselt. Kahju tõepoolest. Aga ta oli enda võime üle tänulik. Kuigi ta oleks tahtnud olla ka haavamatu, see oleks super kooslus. "On siis tihti vaja?" küsis Marc kavala muige saatel, kui Jonghyunile otsa vaatas. Et kui tihti need noored siis öösiti välja hiilisid, kallimaga kohtuma või midagi...

[Jonghyun Kim]

"Vägagi," naeris Jonghyun vastu. "Mina olen vast kõige tihedam külaline, kui nii öelda, kuid ma olen kuulnud, et teised kasutavad seda ka päris sageli. Enamasti minnakse metsa jooma või midagi, vahest võib kohata niisama hulkureid." Naljakas, tavaliselt on Jonghyun pigem vaikne inimene, kellele meeldib omaette olla, kuid ta tundis, et Marcase juuresolekul võib ta olla rohkem avatud. Nagu ta oleks täiesti kindel, et meest võib usaldada, kuigi ta teadis teda vaid paarkümmend minutit kui sedagi.
Pärast paarisekundilist pausi pöördus Jonghyun taas mehe poole. "Kus koolis sa muidu ise käisid? Ma arvasin, et kõik võimega inimesed on siit tulnud."

[Marc von Haeger]

"Ja mida sina siis teed, kui väljas käid?" uuris Marc muigega. Mõte sellest, et ta näiteks käis oma kallimaga kohtumas oli ebameeldiv, aga vaevalt Jonghyunil kedagi sellist oli, sest nende käed olid siiani ühendatud. "Ma... ei käinud koolis. Mind õpetati kodus," vastas Marcas ausalt. Jah, kodus, aga mõnes mõttes oleks ta isegi tahtnud koolist olla...

[Jonghyun Kim]

"Ma lihtsalt... eksisteerin. Mulle ei meeldi inimesed, kui aus olla, ning vahel mulle meeldib lihtsalt omaette mõtlemas käia. Või laulmas. Kuigi tegelikult vahet pole." Jonghyun kiigutas rõõmsalt nende käsi, endal rahulolev muie suul.
"Sul tegelikult vedas," jätkas ka endise muigega, kuigi tema tooni oli lisandunud kübeke nukrust, "kodus õppimise kohta, ma mõtlen. Paljud arvavad, et see kool on nii ülim, sest siin on ju 'erilised' inimesed. Kui kui aus olla, siis mitte keegi meist ei soovinud oma võimeid. Vähemalt mina mitte, ma oleks hoopis õnnelikum, kui mul neid poleks." Jjong vaikis hetkeks. Tõepoolest, need faking võimed läksid talle maksma kõige kallima inimese tema elus ja ta ei saanud seda kunagi heastada. Mitte kunagi.

[Marc von Haeger]

Nojaa... "Miks sa õnnelikum oleks?" küsis Marc pisut pead kallutades. "Tähendab, sa ei pea ütlema, kui sa ei taha." Marcas lihtsalt tundis huvi, mis tegi selle armsa Jonghyuni nii... kurvaks. Ta võis tunduda rõõmsameelne, aga tema silmadesse ta lõbusus ei jõudnud.

[Jonghyun Kim]

Jonghyun juhatas Marcase ühe pingini, mis metsa ääres asus. Pärast maha istumist eemaldas ta oma käe mehe haardest ning mässis need tihedasti ümber oma põlvede. Ta polnud sellest tegelikult kellegile rääkinud ning ta polnud endas täiesti kindel, kas ta peaks seda üldse tegema, kuid ta tundis, et Marcast võib usaldada.
"Ma... 3 aastat tagasi, kui ma polnud veel täielikult oma võimeid omandanud, meeldis mul nendega eksperimenteerida. Ma ei osanud neid veel väga hästi kontrollida ning väga tihti ei andnud ma endale aru, mida ma päriselt tegin." Jonghyun hingas sügavalt sisse, "mul oli kunagi vend. Ta oli minust 2 aastat vanem. Ta oli ainus inimene, kes mind aktsepteeris, kui ma oma perele ja lähedasematele sõpradele ütlesin, et ma ... gei olen." Ta pööras oma pea kõrvale, kartes näha vastikust või viha Marcase silmis. Täpselt sama, mida ta oli näinud oma isa silmis... Jonghyun kaalus juba tõesti jutu rääkimist pooleli jätta, kuid ta tundis, et kui ta seda juba alustas, peab ta selle ka lõpuni viima. Marc oli ainus inimene, kellele rääkimisel ta nii kaugele jõudnud oli. "Nagu ma juba ütlesin, ma ei suutnud oma võimeid kontrollida. Nädalaid piinati mind minu seksuaalsuse pärast, isegi need, kes kunagi mu parimad sõbrad olnud olid. Samal ajal, kui piinati mind, piinasin mina täiesti teadmatult oma venda. Tead, kui ma olen tasakaalust väljas, ründavad mu võimed ininmest, kes mulle kõige lähedasem on. Ma olin talle nädalaid saatnud hallutsinatsioone surmast ja piinlemisest, kuni lõpuks ta ei pidanud enam vastu ning tappis ennast." Pisarad hakkasid Jjongi põskedele veerema, kui pildid tema surnud vennast silme ette kerkisid. "Ma ei saa seda talle kunagi heastada, ma ei saa teda kunagi tagasi tuua. Ta oli ainus keda ma usaldasin." Poiss peitis pea oma põlvede vahele, soolased pisarad pükse niisutamas. Ta tundis teatud kergendust, et ta sellest lõpuks kellegile rääkis...

[Marc von Haeger]

Marcas laskis end pingile juhatada ning hoidis oma pilku kindlalt poisil, kui too rääkima hakkas. Huvitav, mis Marcases nii sellist oli, mis inimesed teda usaldama pani? Kuid tal oli hea meel, et Jonghyun teda usaldas ja talle rääkis. Kui poiss oli lõpuks jutu lõpetanud, olid Marcase silmisse samuti pisarad ilmunud, aga ta pühkis need ära. Tema elu... tal oli nii kahju. Kuid ta ei osanud midagi öelda, vaid lihtsalt nihkus lähemale ja põimis oma käed ümber Jonghyuni, teda lohutavalt kallistades. Mingi 'mul on kahju' ütlemine ei muudaks mitte midagi.

[Jonghyun Kim]

Marcase käed Jonghyuni ümber tundusid nii kindlad ja soojad. Pärast paari minutit poisi pisarad lakkasid ning ta toetas ennast mehe õlale.
"Vabandust," ütles ta kergelt naeratades. "Ma ei kavatsenud siin halama hakata. Aga tänan, et sa kuulasid." Jonghyuni huuled riivasid kergelt mehe põske, enne kui ta püsti tõusis ja ennast ringutas.

[Marc von Haeger]

Marcas naeratas õrnalt, kui ise siiski veel pingile püsima jäi ning Jonghyuni jälgis. "Pole hullu," ütles ta siiralt, sõbralik muie huulil värelemas. Muidugi ta kuulab... Marc oli tegelikult üsna hea kuulaja.

[Jonghyun Kim]

Jonghyun naeratas talle. "Sa meeldid mulle, sinuga on hea rääkida. Ma tõesti loodan, et sa otsustad siia kooli tulla." Jonghyun hammustas endale huulde. Jah, mees tõepoolest meeldis talle ning mida aeg edasi läks, seda selgemaks talle sai kui veider see oleks, kui Marcas ta õpetaja olema peaks. Teda aga ei hoolinud see eriti, ainus mida ta teadis oli see, et ta vajas mehe lähedust.

[Marc von Haeger]

Marcas ajas end ka püsti ja silus enda jakki. "Sa oled ka tore..." arvas ta õrnalt naeratades. Aga see oleks veider jah, kui ta nüüd Jonghyuni õpetajaks osutuks... väga veider. "Ma veel... mõtlen sellele. Aga nüüd on jälle üks põhjus rohkem siia tulla," muigas mees kavalalt, kui käed jakitaskutesse libistas.

[Jonghyun Kim]

"Kuhu sa nüüd minna tahad?" küsis Jonghyun ringi vaadates. "Või mida sa teha tahad? Kui sa ära minna soovid, siis ma saan sellest muidugi täiesti aru." Mis sest, et ta ei tahtnud, et Marc lahkuks.

[Marc von Haeger]

Marcas kehitas õlgu. "Ma ei tahaks veel ära minna... äkki näitad kooli siseruume?" pakkus Marc pisut pead kallutades. That would be... fun. Siis ta nagu oskaks kuidagi liikuda ka seal natukene, kui ta peaks otsustama sinna minna.