Infatuation

[Jonghyun Kim]

Jonghyun noogutas, kuigi sisemuses karjus ta rõõmust. "Tule," Jonghyun võttis mehel käest ja vedas teda üsna kiirelt läbi tagaukse koolimajja. Nad läbisid kõik korrused, mõnes kohas peatume jäädes ja mõnest lihtsalt mööda minnes. Kui aus olla, siis Jonghyun kooli ruumidest nii väga palju ei teadnudki, arvestades seda, et noormees veetis oma aja parema meelega värske õhu käes. Sellegi poolest oli ka temal paar ruumi, kus ta tundis end piisavalt hästi, et paar tunnikest veeta.
"Ma viin sind oma lemmik kohta," ütles ta, püüdmatagi oma elevil pilku varjata. Nad ronisid mööda keerdtreppi kõrgele üles, kuni Jonghyun lõpuks lükkas lahti ühe vana rauast ukse. Avarate akende all oli umbes tosin teleskoop ning siin-seal võis märgata ennustamis- ja astroloogiatarbeid. Siin ei toimunud väga tihti tunde, niisiis sai ta ruumis viibida segamatult.
"Praegu võiks öö olla , saaks tähti vaadata," muigas Jonghyun ja istus pehmele vaibale maha. "Nii, koolil on nüüd tiir peal," ütles ta matter-of-factly. Vaikselt istudes jäi ta Marcase vastust ootama.

[Marc von Haeger]

See kool tundus olevat keeruline, Marcas eksib raudselt seal ära... "Oh... siin on äge," pomises Marcas vaimustunult, kui teleskoopide juurde astus, aga aknast välja vaatas, ilma masinat kasutamata. That was just... awesome. "Järjest rohkem ma tahaks siia õpetama tulla," muigas mees tagasi Jonghyuni poole pöördudes.

[Jonghyun Kim]

Jonghyun naeratas laialt. Challenge completed. "Mul on sellest ainult hea meel," teatas ta ja seadis ennast rätsepistmesse. "Nüüd kui sa oled kõike näinud, mida sa teha tahad?"

[Marc von Haeger]

Marc kehitas õlgu. Ta sättis end ka vaibale istuma, samuti rätsepaistesse, põlved Jonghyuni põlvede vastas. "Siin kusagil uisuväljakut on? Uisutamise tuju tuli..." ütles Marcas järsku, kui oli mõnda aega mõtlikult poisi silmadesse vaadanud.

[Jonghyun Kim]

Need silmad... need ilusad pruunid silmad... Oeh...
Järsku Jonghyun võpatas. "Ee... uisutama?" Ta vaatas niheledes maha. "Siin läheduses on küll üks uisuväli aga... ma ei ole just väga hea uisutaja või nii." Ta sügas aeglaselt oma kukalt ning võdistas õlgu. "Selles mõttes, et ma pole kunagi kauem kui 2 minutit jää peal olnud ilma kukkumata."

[Marc von Haeger]

"Ma õpetan sind," ütles Marcas selle peale rõõmsameelselt. Tema oskas uisutada... mida ta ei osanud teha? Võib-olla... ee... jah. Tuleme selle teema juurde hiljem tagasi. Aga ta tõesti võiks Jonghyuni õpetada, see oleks kahtlemata lõbus... talle lõbus kindlasti, sest algajad olid naljakad.

[Jonghyun Kim]

"Kindel? Sa võid väga haiget saada." Jonghyun vaatas mehele tõsiselt otsa. Tõepoolest, temaga uisutamine oli eluohtlik.

[Marc von Haeger]

"Meh, ma kahtlen," muigas Marcas lõbusalt. "Sa ei saa nii hull olla," arvas ta rõõmsalt. "Lähme." Marc ajas end püsti ja sirutas Jonghyunile käe, et ta püsti aidata.

[Jonghyun Kim]

"Olgu," ohkas Jonghyun õnnetult. Miks kõikidest asjadest just uisutamine??
Ta juhatas Marcast mööda kooli territooriumit värava poole ning pööras siis linna poole. Õnneks polnud linna sealt pikka tee, umbes 1 km, või veidi rohkem. Uisuhall oli üsna suur, umbes ühe väiksema jalgpallistaadioni suurune. Uisud laenutatud, istusid nad pinkidele ning asusid neid jalga panema. Paari minuti pärast seisis Jjong kahtleval pilgul jää ääres. Uisud ta jalas tundusid nii kohmakat, et ta ei kujutanud ettegi kuidas ta peaks nendega jää peal püsima. Poiss ohkas taas enne jää peale astumist.
"Oh," pomises ta, kui ta iseenesest edasi liuglema hakkas. Julgust kokku võttes tegi ta jalgadega veel mingeid imeliigutusi, saades sellega hoogu juurde. Õnnelikult pööras ta pea Marase poole ja naeratas "Vaata, ma oskan uisutada!... AIA!" hüüdis ta, kui jalad teda siiski alt vedasid ning ta pikali kukkus. "Ma vihkan uisutamist," torises ta omaette.

[Marc von Haeger]

Marcas järgnes Jonhyuni juhatusele ning peagi olid nad uisuhallis ja laenutasid omale uisud. Marc jälgis, kuidas poiss jää peale paterdas ning hakkas naerma, kui ta pikali kukkus. "Vabandust. See lihtsalt... tead küll," muigas Marcas rõõmsameelselt. "Tule, ma õpetan sind," ütles ta kenasti Jonghyuni juures peatudes ja talle kätt ulatades. Marc tundis end uiskudel väga mugavalt.

[Jonghyun Kim]

Jonghyun tundis ennast tõelise käpardisena. Ta ei tahtnud ennast Marcase ees lolliks teha, kuid tundus, et just seda ta parasjagu tegi. Jjong võttis mehe käe tänulikult vastu ja üritas ennast üles vinnata, kuid uisud libisesid tal vaid alt ära ning ta kukkus uuesti tagumikule. Seekord hakkas temagi naerma. Tõsiselt totter.
Teisel korral üles saamine õnnestus ning võtnud mõlema käega Marcasest kinni hakkasid nad aeglaselt edasi liuglema. Jonghyun järgis mehe õpetusi ning kuigi täislikkusest oli asi veel kaugel, suutis ta siiski enam-vähem jalule jääda. Kui välja arvata see üks kord, kui ta oma kukkumisega ka Marcase kaasa tõmbas. Ta vaatas mehele vabandavalt otsa ning naeris, "Tuletan sulle meelde, et sinu idee oli mind uisutama tooma." Jonghyun koperdas üles ja haaras uuesti Marcasest kinni, seekord veidi lõdvemalt ja vähem riskantselt. Miks ta sellega ometigi nõustunud oli?

[Marc von Haeger]

See oli nii fun lihtsalt. Marcas naeris pidevalt, aga Jonghyun hakkas ju paranema. "Sa muutud järjest osavamaks," muigas Marcas üsnagi hulljulgelt Jonghyuni suure hoo pealt keerutades, aga ei lasknud tal kukkuda, vaid libistas käe ennem ümber poisi piha, teda kindlalt püsti hoides, lõbus muie huulil.

[Jonghyun Kim]

Jonghyun vaid naeris selle peale. "Kohe kui sa minust lahti lased, kukun ma raudselt ümber." Ära lase lahti, palun ära lase lahti. Talle meeldis see, kuidas Marcase käed tema piha ümber olid. Nad olid üksteisele nii lähedal, et kuulsid täiesti vabalt üksteise hingamist, kuid samas nii kaugel, et nende uisud omavahel ei põrkuks. Jonghyun lootis juba mitmendat korda, et neil poleks neid idiootseid uiske jalas. Ilma nendeta saaks ta Marcasele veel lähemale minna. Õige pisut lähemale...
Järsku kaotas Jonghyun taas tasakaalu ja hakkas jää peal koperdama. Ta haaras vaistlikult Marcase ümbert kõvasti kinni, muutes veidi üksteise asukohta. Jonghyuni silmad läksid üllatusest suureks, kui ta avastas, et nende nägude vahel on vaid paar haledat sentimeetrit.

[Marc von Haeger]

Marcas naeris tasa. "Ju ma siis ei lase lahti," muigas mees, ja ka tema haare ümber Jonghyuni tugevnes, kui too tasakaalu kaotas. "Rahulikult..." ütles Marc tasakesi, muie huulil värelemas, ning pilk kuti silmades, kuni tema huuled Marcase tähelepanu tõmbasid. Marc hammustas õrnalt alahuulde ning nõjatus lähemale, ületades need paar sentimeetrit ning vajutas oma huuled tasakesi Jonghyuni omadele.

[Jonghyun Kim]

Mitte miski ei liikunud. Inimesed nende ümbert kadusid. Jonghyun tundis ainult Marcase keha enda oma vastas ning tema huuli, mis rahulikult, kuid kindlalt tema omadel puhkasid. Ta ei tahtnud, et see moment läbi saaks, niisiis vastas ta suudlusele, ennast mehele veel lähedamale viies.
Kui ta tundis, et õhk hakkab otsa saama, tõmbas ta oma pea õige veidi tagasi ja vaatas Marcasele sügavale silma. "Vau..." suutis ta vaid öelda, tundes oma põski õhetamas.

[Marc von Haeger]

Marcas naeratas õrnalt, kui Jonghyun lõpuks eemale tõmbus. Päris huvitav reaktsioon tal. Ja miks Marc seda tegi? Jonghyun oli armas, ja ta oli kinnitanud, et on gei... ning järelduste järgi ka vallaline, ehk siis Marcas võis ju riskida pisut... talle meeldisid riskid. "Sa oled armas," muigas Marcas Jonghyuni õhetavaid põski silmitsedes ning lõpuks jälle talle otsa vaadates. Marcil endal piinlik polnud.

[Jonghyun Kim]

Jonghyuni tukk langes ta silmadele, kui ta maha vaatas, endal lai irve näol. "Kurat võtaks, Marc." Ta ei teadnud isegi, miks ta naerma hakkas, kuid see kõik tundus omamoodi nii koomiline. Ta kohtas Marci paari tunni eest ja juba oli ta mehesse kõrvuni armunud. Jonghyun needis ennast omaette, et ta nii kergesti armub, kuigi hetkel ei olnud tal selle vastu midagi. Ta lõi Marcast mänglevalt vastu kõhtu ja vabanes tema haardest, üritades veidi iseseisvalt edasi uisutada. Ta ei teadnud, kuidas eelnevale reageerida, nii ta siis üritas veidi aega võita.
Ta oli täiesti hämmastunud, et ta ei hakkanud kohe koperdama. Seekord kulus tal selleks tervelt 7 sekundit. Way to make an exit, fuck.

[Marc von Haeger]

Marcas naeris tasa ning raputas lõbustatult pead. Ohjah. Ei, ta sai aru, et Jonghyun on segaduses, seega jah... las laps mõtleb asjad läbi. Siiski Marcas hakkas ka liikuma, ise koguaeg Jonghyuni jälgides, et kui too kukub või midagi. "Su oskused on paranenud," mainis Marcas hetke pärast. Ilmselgelt olid. Marc siiski õpetas ju, mitte mingi suvaline rumal isik.

[Jonghyun Kim]

"Ma tean," Jonghyun naeratas. "Aga iluuisutajast minust igatahes ei saa." Mitte, et see tal plaanis oli. "Kas ma võin su käest midagi küsida?" ta pöördus otse mehe poole. "Ma olen sulle rääkinud kõige intiimsema asja oma elust ja pealegi varastasid sa mu esimese suudluse," Jonghyun punastas veidi seda mainides ning vaatas korraks närviliselt mujale, "sa pole mulle enda kohta peaaegu midagi rääkinud ja ma olen muideks väga uudishimulik inimene." Ta vaatas tungivalt Marcasele otsa, olles täiesti kindel, et too saab tema küsimusest aru ilma seda esitamatagi.

[Marc von Haeger]

Marcas ka polnud iluuisutaja, kuigi oskas pea sama hästi. Kui Jonghyun jälle rääkima hakkas, kergitas Marc üllatunult kulmu. Või et kohe esimene suudlus? That's nice. Aga mees sai väga hästi aru, mida Jonghyun küsida tahtis. "Aga küsi mu käest, mida sa teada tahad," muigas ta vastuseks, kui poisile natukene lähemale liugles.

[Jonghyun Kim]

Jonghyun mõtles natukene. Tal oli nii palju mida mehe kohta teada tahtis, et ta ei osanud valikut tehagi.
"Ehh... milline sa väikese lapsena olid?" Ta teadis, et see küsimus polnud just kõige geniaalsem, kuid kui sa tahad kedagi tundma õppida, tuleb alustada lapsepõlvest.

[Marc von Haeger]

Marcas hakkas naerma. Lapsepõlv. "Ma olin äärmiselt tüütu pätakas, käisin perest perre," muigas Marc. Ta rääkis lastekoduaastatest väga vabalt. Ja eks ta vaid kolmes peres oli, nende vahel kaks korda lastekodus. Fun. "Ja sa ise?"

[Jonghyun Kim]

"Ma olin selline.. ülienergiline, jooksin kogu aeg ringi ja noh, sattusin kogu aeg pahandustesse ka. Enamasti aga arvati, et ma olen liiga armas karistuseks ja siis pandi lihtsalt paariks minutiks nurka seisma," ta turtsatas, mõeldes oma vanemate kasvatusviisidele. "Aga Marc.." ta pöördus tõsisema pilguga uuesti mehe poole, "Kas su vanemad siis...?"

[Marc von Haeger]

Aww, aga Jonghyun oligi ju nii armas. "Mu ema suri juba ammu, aga nad andsid mu juba enne seda lastekottu. Hiljem, kui ema ja isa lahutasid ja ema mingi aeg suri, võttis isa mu enda juurde aga ei saanud hakkama. Ma ei meeldinud ta uuele naisele ka. Ja siis uuesti lastekodus, ja sealt uude perre, keda ma siiani oma pereks pean. Isast ma ei tea enam midagi, mul on vaid onu, keda ma ka juba aastakese näinud pole," seletas Marc häirimatult. Tema jaoks oli see igapäevane teema juba, noh, vältimatu, ega kutsunud esile mingeid erilisi tundeid.

ot. enne vennaga kohtumist see teema siis. ja mdea, ma igatahes magama, headööd. xD

[Jonghyun Kim]

"Mul on kahju," Jonghyun hammustas huulde. Kuidagi olid nad sattunud väga deep'ile ja kurvale teemale. Jälle.
Jonghyun võttis Marcase käe ümbert kinni ja langes sügavale mõttesse. Tema lapsepõlv oli mehe omaga võrreldes olnud üpris roosiline, kuid ometi oli just Marc see, kes rahulikum ja tasakaalukam oli. Ta tundis ennast tõelise lapsena.

[Marc von Haeger]

See teema võis ju diip olla, aga mitte kurb, vähemalt mitte Marcase jaoks. Tema oli juba harjunud enda saatusega, ja oli õnnelik selle üle, et tal oli onu, oli see onu siis nii jõhker, kui tahes. Marcas naeratas õrnalt, kui Jonghyun tal käest kinni võttis ning tõmbas aeglaselt teda endaga kaasa. "Meh, see ei ole eriti kurb teema minu jaoks enam. Ma olen ammu selle saatusega leppinud," muigas Marcas, kuigi tema toonist võis välja lugeda pisukest nukrust. Ta oli natukene kurb selle pärast, et Jonghyun kurb oli. "Mida sa veel teada tahad?"

[Jonghyun Kim]

Jonghyun langes mõttesse. "Mis su suurim unistus on?" Küsis ta pärast minutilist pausi. Kuigi temal endal unistused kui niisugused puudusid, armastas ta kuulata jutte teiste omadest. Ta lootis, et ehk kunagi innustab teda mõni jutt nii väga, et ta leiab endagi kõige sügama soovi üles, mille täitmise poole pürgima hakata.
Ta heitis vastust ootavalt küsiva pilgu mehe poole ja uuris tolle näojooni. Vaikselt ohates hammustas ta huulde.

[Marc von Haeger]

Marcas ootas kannatlikult küsimust, ning muigas, kui lõpuks seda ka kuulis. "Ma ei ole kindel, kas mul just unistusi, kui selliseid on. Ma lihtsalt tahaks, et kõik oleks korras ja ma ise oleks rahul." Et ta oleks ümbritsetud inimestega, kellest tema hoolib ja kes temast hoolivad... mis oli väga ebatõenäoline variant, sest Marcas oli endiselt pisut annoying orange ning reisis palju ja üldse oli ettearvamatu, mis tegi temast hoolimise kõigile raskeks.

[Jonghyun Kim]

Jonghyun noogutas vaikselt. Marc oli üsnagi tõsine inimene, ta teadis, millest ta rääkis. See pani Jjongi mõtlema nendele aegadele, kui temagi selline oli... enne, kui ta otsustas sellest loobuda.
Järsult, täiesti lambist, Jonghyun koperdas ja kukkus selili. "Ai..." suutis ta vaid pomiseda kui ta pea vastu jääd põrkas. Kurat võtaks vandus ta oma peas. Ta oleks tõsiselt tahtnud maa alla vajuda. Jonghyun tõusis ettevaatlikult istukile ja asetas käe oma kuklale. Ta kulmud tõmbusid valulainete tõttu koheselt kipra ja ta sulges oma silmad. Miks peavad sellised asjad alati minuga juhtuma??

[Marc von Haeger]

Marc lihtsalt ei saanud sellistel teemadel endale naiivsust lubada. "Hei, ettevaatlikult, sa lõid oma pea ära," ütles Marcas kuti kõrvale põlvitades ning uuris häirimatult tema haiget saanud kohta. "Pea valutab?" küsis Marc murelikult. See polnud hea variant, mkm.