Täiskuul

[Daymond Dravis Sway]

Kätte oli jõudnud see harukordne õhtu, mil siin pargis paistis hele kuuvalgus otse järvele, mis juba praegu sinakalt helendas. Kõik ülejäänud valgustus oli pargis välja lülitatud ning seda vaatepilti olid vaatama tulnud seekord vaid vähesed. Või oli viga lihtsalt selles, et seda oli juba ammu juhtunud, ning enamus olid seda näinud.

Ühel pargipingil, kuhu peale valgust ei paistnud, istus Dravis. Tema pilk oli ainiti suunatud järvekese keskele, kust paistis perfektselt kuu siluett, mis paistis täna huvitavalt suurena selles tähistaevas, kus pilved täielikult puudusid. Seda võis nimetada ilusaks õhtuks, ning võis vaid mõelda kui paljud noorpaarid praegu kusagil romantiliselt aega veedavad ning taevast naudivad.

Daymond aga polnud üks neist. Temal oli palju muud millele mõelda, nagu näiteks see kust üles leida need seitse eset või see kuidas leida tasakaal iseendas taaskord. Sellised mõtted polnud talle tegelikult kunagi meeldinud, ning seetõttu võttis ta põuest ühe Gurkha ning süütas selle sulgedes silmad.

[Jayden Amalie Revons]

Järjekordne õhtu oli öösse veeremas ning see tõi kergendatud tunde. Öisel ajal polnud just nii kerge kokku põrgata igasuguste ebavajalike inimestega. Jayden armastas jalutada Moonlake pargis täiskuu ajal, sest see vaatepilt oli lihtsalt vapustav. Tütarlaps surus oma käed sügavale jaki taskutesse, et tema sõrmedest veel viimne soojus ära ei kaoks. Märganud ühel pargipingil tuttavat siluetti, tekkis Amalies positiivne äratundmisrõõm. Lähemale jõudnud vajus ta sõnagi lausumata Rethymni juhi kõrvale istuma. "Kas ma pole sulle mitte öelnud, et selle suitsetamine ei ole vähimatki moodi kasulik?"päris neidis rahuliku hääletooniga, mil oma pilgu kuu ja järve poole keeras. Daymond oli üks nendest, kes teadis, miks neidis on Celises. Võinoh, ega see idee poleks noormehe nõusolekut tõenäoliselt läbigi läinud. "Pingeline päev?"libises järjekordne küsimus üle Amalie huulte, mil ta oma pilgu lõpuks noormehe poole suunas. Tema oleks sellele küsimusele tõenäoliselt vastanud jaatavalt, kuigi seda ei peegeldanud tema hetke olemus. Hetkeajendil põhjustatud emotsioonide varjamine polnud enam tema jaoks eriti raske ülesanne. Nojah, loomulikul olenes ka isikust. Iga ühte ta ära petta ei suutnud. Õnneks teadis ta tänase õhtu kohta, et polnud vähimatki ohtu väljas liikuda. Celises oli järjekordne joomaõhtu ning kõik olid häärberis. Peale tema loomulikult. See päevakord hakkas juba tasapisi liiga tekitama ning pea oli vaja mõtetest tühjaks saada.[/i]

[Daymond Dravis Sway]

Daymond ei pööranud algul pilkugi isikule kes vaevus tema kõrvale istumast. Mees küll proovis seda teatud määral ennetada suitsetamisega, kuid nagu näha see ei toiminud. Kuid kuuldes tuttavat häält, tärkas temas justkui mingi leek ja teatud määral ka kergendus, et see isik veel siiani elus oli - Jayden, tema tõeline paremkäsi ja kõige usaldusväärsem isik, keda tahta võid.
Mees pööras koheselt end tema poole, silmis põlemas leek ja südames suur vabastus, nagu oleks suur koorem tema õlult langenud sellega nähes teda elusana.
"Sa tead hästi millal ma suitsetan," sõnas mees vaikselt, pööramata pilku neidiselt. Vastus sellele küsimusele oli ilmne - siis kui ta ei suutnud oma enda plaanis selgust leida või jäi midagi tema käeulatusest välja. Vahel ka siis kui ta on enda peale vihane või lihtsalt närvis.
Järgneva küsimuse kohta, pidi mees vaid lihtsalt ohkama... "Kuidas sulle nüüd öelda. Eks me kõik proovime oma eluga hakkama saada, püüdes mitte kokku viia isikliku elu ja tööd." oli mehe vastuseks, kui ta lõpuks oma pilgu pööras ja see taas murelikuks muutus, nagu see tavaliselt oli.
"Räägi mulle, Jay... Kuidas sul läheb, kas kõik on korras, ja ega keegi sind ei jälgi?" küsis mees vaikselt lastes oma pilgul kiirelt üle ümbruse tiirelda, abiks enda võime, mis teadvustas teda lähedal olevate inimeste tunnetest...

[Jayden Amalie Revons]

Oma selga vastu pinki toetades sättis tütarlaps end kergelt, et mugavamat istumispoosi saada. Daymond oli Rethymnist ainuke, kelle nägemise üle tal tõesti hea meel oli. Siit ei tulnud ühtegi laimu, ärritavat kommentaari või vihast põrnitsemist. Sellest tundiski Jayden viimasel ajal kohutavalt puudust. Polnud kahtlustki, et ka Dravisel ei paistnud asjad mööda kõige siledamat rada minevat, kui ta juba siin niimoodi suitsetas. "Probleemid?"uuris näitsik küsiva näoilmega noormeest vaadates. Jamyl polnud kordagi ükskõik olnudki ja vähemalt siit saaks ta kõige täpsemat infot. Eelmine vastus ei andnud talle just kõige suuremat ülevaadet, mis praegu noormehe elus toimub. "Eks nende lahushoidmine tundub aegajalt ületamatu takistus, kuid õnneks tavaliselt kipuvad need asjad siiski omasoodu järje peale saama,"sõnas tütarlaps ikka veel pilku Rethymni juhil hoides. Kahjuks polnud tal võimalust alati aidata, isegi kui ta soovis. Eriliigades mängides pidi ta olema kohutavalt ettevaatlik ning iga sammu läbi mõtlema, et mitte ogade otsa sattuda. Küsimuse peale keeras näitsik oma pilgu tagasi kaugusesse. Siiralt polnud seda küsimust vist keegi ammu esitanud. "Ma saan hakkama. Celise juhi silmis olen ma väga väärtuslik ning tal pole olnud ühtegi põhjust minus kahelda. Muidugi see hoiak, mida ma olen pidanud näitama ning see jõhkrus, mis kaasneb pole just kõige meeldivam päevaosa. Võtan seda juba kui sissekulnud rutiini ja ei midagi muud,"alustas Amalie rääkides kõige tähtsamast osast koheselt. Peaasi, et ta ei ärataks kahtlusi. "Umbusaldust minu vastu ei ole ning keegi ei kahtlusta midagi, niiet sellepärast pole mõtet muretseda," lisas ta juhuks, kui see olevat kuidagi arusaamatuks jäänud. "Celises on järjekordne üritus ning usu mind nad kaanivad seal end maani täis ja tegelevad oma tavategevustega. Ütlesin, et mul on täna oma asju teha ning kellelgi ei ole vähimatki vajadust minu järgi luurata. Sa ei pea muretsema, ma mängin oma rolli hästi,"lausus näitisik enesekindlalt, sest ta ei kahelnud praegu mitte üheski oma sõnas. Ega ta poleks pidanud seda tegema samuti. Hetkeseisuga laabus kõik nii nagu vaja oli. See, mida ta emotsionaalselt läbielas oli loomulikult täitsa teine lugu, kuid see oli ainus viis. Vähemalt nii arvas Jayden.[/i]

[Daymond Dravis Sway]

Dravis noogutas kergelt nende vastuste peale mis ta sai. Ta teadis seda niigi, kuid parem karta kui kahetseda. "Ma tean, et sinus pole mõtet kahelda, sest sa oled siiski minu usaldusväärseim isik, ning kui ma poleks sinu oskustes veendunud, siis ma poleks sind sellisele ohtlikule missioonile lubanud mitte mingisuguse hinna eest." lausus mees üsnagi kiirelt, kuigi muidugi Jayden teadis seda isegi, kuivõrd kallis oli ta Rethymnile ja eriti Rethymni juhile ehk siis temale endale. "Kuigi kunagi ei tasu oma valvsust kaotada, sest kunagi ei tea, millal kõik ongi täpselt nii lavastatud, et sa tunned ennast väga hästi vastuvõetuna, kuid tegelikult on sul igal sammul nuhid sabas ning sinu tegevuse igat liigutust raporteeritakse." lisas ta veelgi enne kui lihtsalt ohkas ning oma suitsu edasi tõmbas.

Pikka aega vaikis Dravis ning lihtsalt nautis oma sigaretti, mis polnud just odavamate killast, kuid muud põhku keeldus mees täielikult tõmbamast. "On sul mulle mingisugst informatsiooni, millest ma veel teadlik ei ole?" pidi mees siiski veel ühe küsimuse esitama, mis oli seotud tööga, kuigi ta ei tahtnud, sest enamus tema ajast kulus tööle, ning ta ei tahtnud isegi mitte mõelda, millise pinge all võis tegelikult olla Jayden, kes pidi mängima topelt reeturit, et mitte kummalgi pool vahele jääda. "Ja muidugi, kuidas su suhted on edenenud meie liikmetega... näiteks.. Jasmine'ga?" pidi ka mees seda küsima, sest kõige valusamalt mõjus see asi siiski Jasminele, sest tegu oli siiski tema parima sõbrannaga, kes vastaste poole üle läks, jättes maha kõik põhimõtted, mis oli neid kahte ennem ühendanud...

[Jayden Amalie Revons]

Tütarlapse kuulas vaikides Daymondit ning ei vastanud koheselt mitte midagi. Ta poleks ise lasknud mitte kellelgi Rethymnist enda asemel minna Celisesse. Näinud, mis seal organisatsioonis toimub ning kui ohtlikud sealsed elanikud on, ei laseks ta kellelgi riskida. Nagu ta ka varasemalt oli kunagi öelnud, parem ta läheb ise, kui laseb kellelgi seal liinil surmatantsu korraldada. "Need oskused, mida ma seal juurde omandan, pole just kõige meeldivam külg. Ma varsti võin tagakiusamisest ja õelusest raamatu kirja panna,"sõnas tütarlaps vaikse hääletooniga, sest see oli vast see, mis kogu selle olukorra eriti vastumeelseks muutis. Tütarlaps naeratas õrnalt kui Daymond mainis, et ta ei kahelnudki temas. "Vähemalt on tore teada, et keegi seda ei tee. Pealegi sa ei tahtnudki mind lubada nagu ma õigesti mäletan. Nüüd ma tõenäoliselt saan tunda, miks,"sõnas näitsik õrnalt alahuulde hammustades ning pööras oma pilgu Dravisele. Ta vihkas inimest, kes hakkas tekkima näiliselt temas ning kuidas pahempool pidi pidevalt esiplaanil olema. Loomulikult sai ta ka igal kohtumisel mõne õpetava lühimoraali, mis teda alati aidanud oli. "Ma olen mitmeid õhtuid jälginud, kuidas toimub nende süsteem pidude ajal ning kontrollisin täna mitmeid kordi, ega mul saba ei ole. Olen kindel, et seekord olen täiest üksi ja ilma igasuguse probleemita,"teatas tütarlaps korraks pilgu ümbruskonnale viies. Inimesi tundus pargis aina vähemaks jäävat, kuid see ei häirinud. Mõned olid tõenäoliselt ainult järve pärast seda kohta külastanud ning nüüd kus see nähtud, läksid tagasi koju. Oma tegude tagajärgi oli raske kaugele ette ennustada ja mõnikord ei paistnud tulevik nii helge kui võis loota. Järgneva küsimuse peale raputas Amalie pead. "Sa tead, et ma oleks sulle esimesele võimalusel teada andnud, kui oleksin midagi teada saanud. Pealegist praegu on kõik liikmed keskendunud esemetega seotud informatsiooni otsimises ning Celis võtab ka vana abiväge appi. Neid, kes enam sinna ei kuulu. Muidugi pole veel keegi eriti lähedale jõudnud, kuid kohe kui midagi uueneb, annan sulle teada," rääkis Jayden rahuliku hääletooniga ning silmitses kaugusesse. Tema pilk jäi järjekordselt pidama järvel, mis talle tänase õhtu jooksul oli eriti sümpaatseks saanud. Tahestahtmata tuli leida selles elus midagi ilusat, et elu ei tundnuks nii võigas ja üksluine. Rethymni liikmeid puudutava teema koha pealt ohkas tütarlaps ning suunas pilgu enda ette. Eriti pärast seda, kui üle Daymondi huulte libises Jasmine nimi. "Nagu ennustada võis, olen ma külm, julm ja vastik reetur. See, kellena nad mind nüüd näevad ei vaja isegi kirjeldamist. Loomulikult pean ma seda nende loodud olemust ka väga hästi kaasa mängima," rääkis Amalie ja tema hääl tasanes ning selles võis kuulda kerget kahetsust. See teema läks tegelikult Jaydenile väga korda, kuid ta ei saatnud midagi muuta. Ta pidi neid kaitsma vaatamata kõigele. "Üritan neid ausalt öeldes vältida, sest need kohtumised ei ole eriti meeldivad ning ma ei saa neid endakasuks pöörata. Ma saan aru, miks nad kõik mind vihkavad. Paljud on usaldanud mulle asju, mida ei tea mitte keegi. Rethymni seas on enamus nagu pereliikmed. Nüüd tulen ma välja suure reeturina, kes käitub täiesti vastupidiselt nende põhiarusaamadele. Ma sooviks nende asemel mulle surma, niiet ma mõistan," rääkis tütarlaps käed taskust välja võttes ning ühe käega juustest läbi libistades. "Ja Jasmine vihkab mind arvatavasti elu lõpuni. Ma üritasin teda sõnadega nii kaugele lükata kui võimalik ning ega tema ka samuti alla ei andnud. Noh, mainimata, et ma sain talt paar lööki näkku. Jas suutis mul huulenurga veritsema panna. Loomulikult üritasin teda piiridest välja ajada, et ta üldse mu nime unustaks ning seepeale sain ma veel noaga kriimustada. Aga ma ei süüdistaks teda,"rääkis tütarlaps oma pilku enda ees hoides. See teema oli talle praegu kohutavalt valus, ta tahtis kogu seda olukorda tagasi keerata, vähemalt Ariadnaga. Teades, et parim sõbranna teda ei reeda, oleks võinud kuidagi talle siiski vihjata. "Ma arvan, et tal pole enam vähimatki soovi minuga mingit tegemist teha, sest ta peab mind võimuahneks mõrraks, kes on tallalakkuja Celise juhile ning piinab iga möödakäijat,"lisas Jayden lõpuks oma pilku Dravise poole viies. Tal polnud ennast millegagi välja vabandada, kuigi see olukord oli hullumeelne. Kõik oli keeratud tema vastu nüüdseks. Aga nii see pidi olema. "Parem nad vihkavad mind kõik, kui seavad end ohtu,"sõnas neiu viimaks ning üritas õrnalt naeratada, aga ega see eriti hästi välja ei kukkunud. Vähemalt sai ta Daymondiga sellest rääkida, üks isik, kes teadis tõde. Ta polnud end kunagi märtriks pidanud või midagi sarnast, aga teiste heaolu oli talle alati tähtsam kui enda oma. Kriitiline periood oli praegu Rethymni elus ning see nõudis ka karmimaid võitlemistaktikaid, millest üks hetkel käsil oli.[/i]

[Daymond Dravis Sway]

Daymond kuulas vaikides seda kõike, mida Jayden talle rääkis. See oli lihtsalt liiga palju. Mees oleks juba ammu tahtnud neiu sealt välja võtta ning ta asetada tagasi kohale, kuhu ta sobib paremini kui keegi teine - Rethymni paremakskäeks. Celises olemine ei ole just kõige ohutum tegevus, ning keegi ei tohiks seda teha eriti veel topeltagendina. "Jay, sa tead et ma olen juba ammu tahtnud sind sealt välja võtta.. Piisab vaid ühest sinu sõnast, piisab vaid sellest kui sa avaldad soovi, et sa enam ei soovi seal olla, et see kõik valmistab sulle liigseid raskusi ning sa ei ole valmis oma suhteid panema mängu mingisuguse informatsiooni hankimise nimel, siis ma saan sinust täielikult aru ning ma võtan su sealt ära. Tagajärgedeks pole mitte midagi muud kui Celise uskumatult suur viha ning meie kord lihtsalt naerda selle üle kuivõrd rumalad nad saavad olla, kui võtavad enda rühmitusse vastu kellegi, kes on varem tegutsenud Rethymni koosseisus." teavitas Drav teda faktist, mida ta juba mitmeid kordi oli ennemgi teinud, kuid praegune kord tundus justkui vajalik, sest ta tundis seda kõike ise, mida tundis praegu Jayden... seda valu ja ahastust, seda hirmu ja vastikust - seda kõike oli lihtsalt liiga palju, et ühekorraga kõike hoomata. Mingil hetkel see lihtsalt lööb pea kohal kokku ning siis on kõik. Kuid sellise asja vältimiseks oligi mees lubanud vaid ainult Jay'l sellist näitemängu korraldada - ei kellelgi muul, sest kedagi muud ta niivõrd põhjalikult ei tunne ega ka usalda, olgugi, et Rethymnis on veelgi liikmeid, kes on väga tugeva närvikavaga.

Daym ohkas vaikselt. Ta tõesti ei teadnud, mis oleks antud olukorras just kõige õigem olnud, ning seepärast oli ka tema käes praegu veel see poolik sigarett, mida ta nii püüdlikult tõmmata püüdis, ning selle tõestamiseks järjekordse mahvi võttis. "Tead, ma olen tegelikult nende asjade üle järele mõelnud veidi..." teatas ta ühel hetkel. Jah, see oli tõsi - mees oli mõelnud teavitada Jasmine sellest, miks Jay lihtsalt ühel hetkel nende sõpruse üles ütles, ning liitus sellise rühmitusega nagu seda on Celis... "Jasmine on kohutavalt muutunud sellest ajast saati, kui me otsustasime selle plaani vastu võtta ning selle ka teoks teha... Ta ei ole enam see rõõmsameelne tütarlaps, kes sai kõigiga väga hästi läbi ning kellest oli igasuguse tegevuse juures väga palju kasu ning abi... Ta on viimasel ajal üsna endasse sulgunud, ning tihti peale olen ma näinud tema silmi punastena, just nutmisest... Ning usu mind ta ei nuta mitte millegi muu pärast, kui vaid ainult sellepärast, mida ta arvab, et sa tegid... Kuigi sa tegelikult ei teinud." loetles mees kiirelt üles sellised asjad, mis tekitasid kindlalt valu ja kahetsus tunde neis mõlemais... ning mille pärast oleksid nad mõlemad olnud nõus selle plaaniga kohe ja praegu siin samas hüvasti jätma, et ainuüksi üht oma liiget päästa... "Ma olen mõelnud ning jõudnud otsusele, et oleks targem kui ma teatan talle sinu tõelise lahkumise põhjuse... Ning sellele on mul ka veel teine väga mõjuv vabandus - Jasmine võime. Ma usun, et ta on vaikselt taipama hakanud, et sa valetad ning et ka mina valetan. Sest tema loomuses ja võimes on see olemas - näha läbi need bluffid, ükskõik kui hästi me neid ka ise ei oleks ette valmistanud või tunnete ajel väljendanud, ta suudab siiski need läbi hammustada. Ma küll ei tea, kuidas oli teie viimase kohtumisega, kui ta sulle füüsilist kahju tekitas, kuid ma usun, et ka sina oled seda märganud, et ta on vaikselt juba kahtlema hakanud, kuigi kardab seda välja öelda." Jah, nüüd oli see siis välja öeldud. Kõik olenes sel samal hetkel Jay'st, sest tema oli see kes pidi otsustama kas on tark seda plaani veel ühele isikule avalikustada või mitte. Riskid olid suured, kuid seda väärt. "Ning ma pean täiesti ausaks sinuga jääma nagu alati - ma ju tunnen seda sama mida sina tunned. Usu mind, see mõjuks ka sulle palju paremini, kui sa teaksid, et sinu parim sõbranna ei vihka sind, ning ei hau plaane kuidas sulle kättemaksta või kuidas sind maha lüüa, et sa talle ühel hetkel lihtsalt noa selga lõid. Sa saaksid enda parima sõbra tagasi, ning sul oleks keegi kellega rääkida. Muidugi ma mõistan et sellel on omad kohutavad riskid juures, kuid siiski ma arvan, et me saaksime sellega hakkama, ning ei tekiks ühtki probleemi avalikuks tulemisega." seisis mees veelgi oma plaani eest, sest talle tõeliselt aitas sellest juba, et ta pidi päevast päeva nägema Jasmine nägu, millesse olid lihtsalt kõik tunded kirjutatud, ilma et ta oleks pidanud neid ise kellelegi ütlema. "Jay, ütle mulle palun nüüd et sa oled minuga 100% nõus, ning et ma ei ole teie tundeid kuidagi vääriti mõistnud ega midagi taolist. Ütle, et sa vajad seda, sest ma tean et sa vajad, kuigi sa keeldud seda tunnistamast. Ütle, ning usu, et su õlult ja südamelt langeks kohutavalt suur koorem, ning sul oleks kordades lihtsam teha oma tööd Celises" lõpetas mees oma pika pika monoloogi, millele ta lootis ka tulemust kohe varsti näha. Tema suits oli peaaegu et lõpuni lihtsalt põlenud, kuid kindlalt sai sellest veel nii mõnegi mahvi, seda ka mees tegi, kuid peale esimest mahvi viskas ta selle lihtsalt prügikasti, sest see oli tõepoolest juba otsas, nagu ta ennustanud oligi. Ka park oli kummaliselt tühjaks jäänud, ning sellele oli ka loogiline põhjus, kui mees osutas pilgu oma käekellale, mis näitas veidikene kaks läbi öösel, siis polnudki vist kõige normaalsem, et lapsed sellisel kellaajal pargis käivad kulli mängimas. Veidi rohkem ümbrusele tähelepanu pööranud, ei suutnud mees kedagi tabada oma silmade ega ka oma võime abil, seega praegusel hetkel olid nad pargis kahekesi... Kui muidugi välja arvata järv, millele siiani langes see kuuvalgus, mis oli väga ere, muutes järve peegelduse sinisemaks, kui kunagi varem... või noh, sinisemaks kui mees ise oli kunagi viitsinud tähelepanna. See polnud just koht, kus talle meeldis oma aega veeta kell kaks öösel, aga praegune olukord nõudis ohvreid, seega tuli neid ka tuua. Aeglaselt pööras mees taas oma pilgu Jay'le, ning samas tõstis ka oma ühe jala üle põlve, et end natukenegi mugavamalt istuma seada. Öö oli muutumas külmemaks, ning paratamatult, tuli välja hingates auru, mis jäi õhku veidikeseks püsima enne kui kadus.. "Ega sa juhuslikult vastu ei ole, kui ma jalutaksime lähedal olevasse bensiinijaama, et osta sealt kohvi?" küsis mees vaiksel toonil, endal haruldane naeratus näol, sest kohvi oli tõesti see mis sellise ilma puhul vägagi ära kulus, et soe sisse saada. Ja mehe mäletamist mööda Jayden ikka veel jõi kohvi, kui muidugi Celise liikmed polnud oma harjumustega ka teda nakatanud, ning Jay sooja saamiseks bensiinijaamast kohvi asemel endale pudeli viina ostab, mis oleks muidugi väga ulmeline... 'Ei, sellised mõtted peast välja' pidi ta endale vägisi meelde tuletama, sest muidu oleks ta lihtsalt tühja koha pealt naerma hakanud, ning see oleks taolise hetke juures, millega mees oma monoloogi lõpetas suhteliselt imelik. Seega tõstis Dravis oma pilgu pingilt neiu silmadele, jäädes ootama vastust...

[Jayden Amalie Revons]

Jayden teadis, et tuleb raskemaid aegu Celises olles, aga kogu Jasmine olukord ja teiste Rethymni kaaslaste oma, tõmbas tema võimet sellele vastu seista kõvasti alla. Nii raskena ta neid ette ei kujutanud, kuid ta oli alati teadnud, et peab kõigeks valmis olema. Kõige kergem oli infot Celise kohta saada allikast endast, mitte võidelda seda kuskilt mujalt välja ja hiljem teada saada, et see pruukis olla täiesti vale. Jay teadis, et nad ei saa usalda tegelikult kedagi väljaarvatud enda organisatsiooni liikmeid. Vähemalt Rethymnis oli usaldus väga tähtsalt kohal võrreldes Celisega. Seal võisid kõik teha nägu, et usaldavad, aga kontrollisid sellegipoolest üksteist pidevalt. Pealegi kõik olid seal omakasu peal väljas ja tegid tihtipeale egoistlike manöövreid, seega polnud just kõige kergem seda värvikirjut kampa koss hoida. Jayden oleks hea meelega olnud tagasi Rethymnis, oma õigel positsioonil ja täitnud vanu ülesandeid, kuid ta teadis, et enam polnud tagasiteed. Isegi kui Damyond tahtis teda sealt välja tarida, oleks see sihtmärgiks seadnud iga inimese, kes Amaliega kunagi silmitsi seisnud on. Ja kuna ta oli oma isiku Celisele paljastanud, siis oleks ta pidanud nüüdseks olema pidevalt jooksus. Nemad ja Syres kokku tegid piisava kamba profesionaalseid mõrvareid, kes pühkisid iga viimase oma teelt. Seega ei saanud ta lasta Rethymni juhil seda teha. "Ma ütlesin sulle seda enne minekut juba. Kui ma sinna läksin, siis tagasiteed sealt kohast enam ei ole. See oleks liiga suur skandaal ning ma paneks kõiki teid ohtu, sest nad ei jätaks seda enam niisama. Usu mind, ma teeks kõike, et olla see, kes ma olin enne, kuid see on pea võimatu. Ma valisin selle tee teadlikult ja nüüd tuleb see ka lõpuni viia,"rääkis tütarlaps rahulikult ja tema hääl oli kindlameelne, justkui ei tahaks ta sellele teemale ühtegi vastuväidet. Loomulikult osaliselt ta kuuletus siiski Dravisele veel, sest kuigi nad said hästi läbi, siis aeg-ajalt tuletas Jay endale meelde, et noormees on Rethymni juht. Muidugi ta ei saanud väita, et Celis ei ole talle midagi head õpetanud. See oli nagu sõjaväe laager, kus sai oma raudseid närve kontrollida. Arvatavasti suudaks ta nüüdseks iga vaenlase oma käitumise ja jutuga ära petta ning see oli hea. Peaasi, et muidugi see näitlemine liiga kaugele ei läheks, ta tahtis, et ka Rethymn teda siiski usaldaks. Võinoh, mitte liikmed, kes pidasid teda täielikuks reeturiks, vaid kasvõi Dravis ise. Kui teema Jasmine peale läks, neelatas Amalie valusalt, kuna nende hiline vestlus kummitas teda praegu igal sekundil. Ta poleks kunagi uskunud, et nad suudavad üksteist niimoodi maatasa teha ja et sõnadega loopimine kui nugadega sihtmärki, tundub neile ainsa lahendusena. Juba jutu alguses hakkas Jamy taipama, kuhu Daymond üritab selle jutuga sihtida, kuid sellegi poolest lasi ta noormehele edasi rääkida. Kui too oli lõpetanud, mõtles Jayden kust kohast ta täpsemalt alustama peaks oma jutuga. "Ma nägin seda muutust isegi, sest ausalt öeldes üks hetk hakkas tema käitumine mind tasapisi hirmutama. Ma tean, et kõik minu öeldud ja tehtud teod on vaid head näitemängud, kuid ma kardan, et tema puhul hakkab see saama reaalsuseks. Ta ei jää minule vähimatki moodi alla, mis puutub vastumeelsesse käitumisse ning see pole eriti Jas'i moodi, keda ma tunnen. Loomulikult oli üle suurema osa sellest lihtsalt raev, mida ta väljendas, kuid siiski. Tema rahulik loomus on kuhugi täiesti kadunud," rääkis tütarlaps oma käed tagasi taskutesse surudes, sest tuul hakkas tasapisi tõusma. Viimasel ajal tundus ilm eriti tuuliseks kiskuvat õhtuti. Võib-olla oli järjekordne torm tulekul lähipäevil? Kuigi ta ei pidanud seda praegu häirivaks, kuna aeg-ajalt oli see isegi karastav. Kui noormees oli sõnad välja öelnud, mida Jayden oli osaliselt peas ette ennustanud pööras Jay oma pilgu Daymondile. Ta ei saanud öelda, et ta poleks tahtnud kõike välja rääkida, kuid ta polnud kindel, kas see suhtlus enam taastub selliseks nagu ta oli. Nad hävitasid selle silla suure tulekahjuga ning kas rusudel kõndimine oleks enam aidanud. "Ma usun, et see ei muuda enam midagi, isegi kui ma nõustuks sinuga. Ma suutsin teha talle piisavalt haiget öelduga, et ta vihkab mind kogu oma hingega. Mina vihkaksin ka ennast pärast seda, mida ma talle ütlesin. Pealegi ma tõenäoliselt suutsin ületada kõik piirid, mis meid kunagi ühendasid ning ta ei andestaks mulle fakti, et ma ei usaldanud teda piisavalt, et rääkida sellest kõigest. Mõtle, mida ta kõige läbi elas..ja mida ta peaks veel läbi elama, kui ta teada saab. Isegi, kui me suudaks oma asjad ära klaarida, siis ta peaks varjama kogu seda asja teiste Rethymni liikmete seast. Nemad laimaksid mind, vihkaksid, nimetaks mind eriti hästi läbimõeldud solvangutega ja tema peaks teadma tõde. Tema peaks nendega koos kaasa rääkima ja siis teadma, miks ma seda tegin. Samuti see paneks ta veel lisaks kõigele ohtu. Ma arvan, et see on liiga riskantne ja murraks teda veelgi rohkem,"rääkis tütarlaps oma pilku Daymondil hoides ning keeras selle siis järve poole, mis ikka veel kumas oma sinaka valgusega. Park tundus väga rahulik võrreldes nende kahe meeleoluga. Tundus, et ta oli oma viimsed sidemed Jas-iga lõhkunud pilpaiks ja enam neid ülesse korjata poleks tahtnud kumbki osapool. "Loomulikult ei saa ma tagasi lükata sinu väidet, et see oleks kohutav kergendus, kui Jas oleks mu kõrval ning mind toetaks. Kui ta teaks tõde. Ma tean, et sa tahad minu nõusolekut, kuid ma kahtlen selle andmist. Minu südamelt langeks küll koorem, kuid kas Jasmine üldse tahaks seda teadagi on küsimus. Teiseks ma ei suudaks teda kaitsta kui see peaks kuidagi ilmsiks tulema. Ma ei saa seda riski võtta,"väitis neiu ikka veel oma arvamusele kindlaks jäädes. Daymond oli tegelikult juba suure sammu teinud tema veenmiseks, võib-olla kunagi on ta isegi temaga nõus. Kuid mitte veel. Praegu suutis Amalie siit leida vaid valesid käike ning neid polnud ta nõus tegema. "Võime kohta rääkides. Ta oleks mind peaaegu vahele võtnud, kuid raev ja viha olid asjaolud, mis mind kaitsesid. Sa tead, et kui õigete sõnadega mängida, on võimalik teda siiski petta. Ma vihkan talle valetamist," lausus tütarlaps vaikselt ohates. See olukord hetkel tundus nagu üks surnud ring, mis ei liikunud kummalegi poolele, vaid seisis paigal ning millest väljaliikumine tundus pea võimatu. "Olenemata minu arvamusest, on see siiski alati sinu otsustada, sest mina olen vaid sinu parem käsi ja sina oled tõeline juht. Seega on õigus ainult sinul plaane ümber korraldada," lisas Jayden lõpuks oma pilku kaugustes hoides. Ta ei kahelnudki, et tegelikult võtaks Dravis ka ilma tema jututa vastu õige otsuse. Noormees polnud niisama lükatud juhipositsioonile, vaid vääris seda täiel määral. Pealegi usaldas Amalie Daymondi otsuseid alati ning ei kahelnud neis. Ta ei saanud noormeest keelata ega plaaninudki seda teha. Rethymni ja Celise vahel olemine oli üks raskemaid missioone, mida Ami kunagi oli korda saatnud, aga see tundus ka üks edukaimatest. Kui noormees päris küsimuse kohvi kohta, tõusid Jaydeni suunurgad ülespoole. Kohvi oli üks asjadest, mida ta tõesti oleks praegu vajanud. "Ega sa endale mõtetelugeja võimet juhuslikult juurde ei ole röövinud kuskilt?"päris tütarlaps õrna naeratusega noormeest silmitsedes. Üle pika aja oli tegelikult Jay näol tõeline naeratus, mitte mingi õel ja külm või lihtsalt fake-naeratus. "Kohv tundub midagi, mis kõlab praegu nagu täideminev unistus,"lisas tütarlaps oma pilku noormehelt ära pööramata. Tütarlaps tõusis pikemalt mõtlemata püsti ning ajas end sirgu. "Kummale poole me suuna võtame? Vasakule või paremale?"päris ta Daymondit silmitsedes küsiva näoilmega. Igapäevaelulised tegevused tundusid praegu midagi sellist, mida Jay vajas. Kogu selle jama keskel, oli vaja midagi, mis talle meelde tuletaks, et elus on veel midagi muud peale kahe organisatsiooni. Võib-olla vajas ta kerget raputust või midagi. Lihtsalt praegune õhtu tundus olevat üks neist, mida ta oli vajanud. Ei pidanud ta täna õhtul olema keegi teine, vaid tema ise ning see tundus juba suur edasiminek. Loomulikult seda lõbu poleks kestnud kauaks, aga nii kaua kuni see oli, plaanis Amalie seda nautida täiel rinnal.[/i]

[Daymond Dravis Sway]

Daymond pidi vaid kergelt naeratama nende kõikide vastuste peale mis ta sai. Ta teadis täpselt milline saab tema otsus olema, ning miks see vastus saab just taoline tulema. "Ja muide ma vihkan seda siiani, et sa tood enda arvamuse täieliku mitte väljatoomise põhjuseks minu staatuse." lausus Daymond oma pilku neidisele viies. "Ma pakun et läheme siit paremale, sest seal on lähim lahtiolev koht, kust saaks kohvi osta" sõnas ta vaikselt viimase küsimuse peale ning seejärel alustas sinna poole minekut, pöörates selja järvekesele mis veel siiani niivõrd heledalt kumas seal pargi keskel.
"Mis sa arvad sellest, kui sa organiseerid oma asjad niimoodi ümber, et sa tuleksid Haydeni saarekesele järgmisel nädalavahetusel?" küsis mees peale pisikest mõttepausi, vaadates nüüdseks otse silma neidisele. Daymond oli kindel, et Jayden teab mida see tähendab - see tähendab seda, et Jay saab ennast piisavalt osavalt sealt seltskonnast minema ning suudab tulla saarele ilma jälitajata, sest vastasel korral tuleks sellele jälitajale lihtsalt ots peale teha ning kiiremas korras laibast lahti saada.

[Jayden Amalie Revons]

Kõik, mis praegu toimus tundus olevat nagu väike keeristorm, mis oma teel kõike purustas. Sellegi poolest võis ju mõista, et ka iga viimne torm vaibub kunagi. Kuidas see juhtub, polnud Jaydenil aimu. Võib-olla unustavad rethymnlased ära või hoopis sunnib Daymond ta mingi hetk tõega päevavalgele tulema võimidagi. Igastahes tulgu, mis tuleb, Jayden peab sellega lihtsalt hakkama saada. Kuulnud noormehe teadet positsiooni kohta, tekkis Amalie huulile õrn naeratus. "Sa ikka ei saa sellest üle, et ma jäängi sind alati kõrgemale tõstma," mainis tütarlaps lõbustunud hääletooniga kui Daymond osaliselt vingus. "Pean sulle kurvastusega mainima, et see ei muutu peagi,"teatas tütarlaps noormehe poole vaadates. Üle pika aja tundis ta end pingevabalt, ilma kindlate kohustusteta. Keegi ei käskinud tal midagi teha ega ta ei pidanud iseenda põhimõtetele vastu astama. Kui noormees võttis suuna nüüd koha poole, kust nad pidi kohvi hankima, järgnes Amalie talle küsimusteta. Dravis alati teadis, millest ta rääkis, seega ei kahelnud neidis noormehes peaaegu kunagi. Järgneva pakkumise peale ei osanud Jay mitte midagi kohe vastata. Jah, Haydeni saarele ilma Celise liikmeteta polnud just kõige raskem pääseda, ta oleks suutnud järjekordselt mõne vabanduseni jõuda. Hoopiski ei kujutanud ta ette, kuidas ta rethymnlastest mööda pääseb. Pealegi ei saanud ta aru, muida Daymond tahtis sellega saavutada. "Haydenile, miks?"päris neiu oma pilku samuti noormehele pöörates. Mitte, et ta poleks tahtnud minna, aga kas see oli tark otsus võinii? "Pealegi sa tead, et saarekene on armsalt valvatud ja ka meie enda omadest ei ole tegelikult nii kerge mööda saada," lisas Amalie mõtlikult ikka oma pilku noormehel hoides. "Celisest ärasaamine ei ole probleem," ütles ta valjuhäälselt mõtte välja ja tema silmad jäid vaatama eespoole jäävat trajektoori. Ühtäkki oli neiu kergelt mõtlikuks muutnud. Kas tasus minna sinna, kus teda hetkel vihati rohkem kui midagi muud. Pealegi, ta ei saanud aru, miks noormees teda sinna saarele kutsus. Loomulikult ootas ta pisikest selgitust või juhtnööri.[/i]

[Daymond Dravis Sway]

Tahtmatult vangutas mees pead, nagu ikka.. Ta oli Jaydenit vägagi kaua tundnud, kuid siiski suutis neidis teda siiani teatud asjadega üllatada, mis oli tegelikult vägagi tore, sest üksluisus oleks juba ammu ära tüüdanud. "Jah.. noh, mis ma sulle ikka teha saan selles suhtes. Võin vaid öelda, et sinu arvamused on mulle alati korda läinud, ning neid olen ma alati kõrgelt hinnanud ning teen seda ka kindlasti edaspidi." teatas mees kergelt naerdes, kuuldes Jay viimast vastust, et ta ei kavatsegi seda lõpetada veel nii pea.
"No, kui Celise juurest minema saamine pole probleem, siis ma palun sul tõesti tulla Haydeni saarele, ma muretsen Rethymni liikmete pärast ise, nende pärast sul muret tunda pole vaja." sõnas mees vaid neidise küsimuse kohta, kuid rohkemat ei pidanud ta vajalikuks avalikustada, seega kõndis ta lihtsalt bensiinijaama sisse ning tellis kaks kohvi. Võttes endale veel lisaks ka suhkrut, kuid nii palju kui Dravis veel mäletas, siis Jayden ei armastanud eriti juua kohvi rohke suhkruga, seega võttis ta vaid igaks juhuks paar pakikest lisaks. "Ole lahke," sõnas ta vaikselt kui oli kohvi eest maksnud, ning seda nüüd lahkelt Jay'le ulatas, koos mõne suhkrukesega.

[Jayden Amalie Revons]

Tütarlaps kuulas noormehe juttu ning see meenutas millegi pärast nende varasemaid vestlusi Rethymnis kuidagi. Või siis üsna algusaja omasid, sest Dravis oli ka ennist maininud, et ei ole vaja tema juhipositsiooni koguaeg endast ettepoole tõsta. Kuigi sellest ei loobunud Jayden ka pärast väga pikka aega. "Ma arvan, et see on hea, kui juhti tõstetakse mõõdukalt esile ja et austatakse piisavalt, et iga tema arvamust arvesse võtta,"mainis neiu veel hetkeks teema jätkuks. Mingi kummardus juhi suhtes teiste poolt oleks olnud tobe, aga siiski mingi elementaar viisakus ja austus ei tohtinud puududa. Tundus, et Daymond ei plaaninud talle avalikustada Haydeniga seoses mitte kui midagi, aga ega Amalie lõpetas selle kohta ka pärimise selle peale. Ju siis oli noormehel hea põhjus mitte rääkida. "Olgu, eks ma olen siis kohal," sõnas neiu kindlameelse hääletooniga. Saanud enda kohvi kätte, tundis neiu koheselt, kuida see ta käsi soojendas. See veel puudu oligi hetkel. "Aitäh,"tänas neiu õrnalt naeratades ja pikemalt mõtlemata võttis esimese lonksu kuumast kohvist. Olgu, nii võis lausa keele ära põletada ju. "Ja kuidas olukord Rethymnis hetkel on? Pingeline?"päris neiu seejärel huviga Daymondi poole vaadates. Kuigi mõne hetke pärast raputas neiu pead. "Tegelikult peaks selle jutu kõrvale jätma praegu, aitab nendest..ütleme tööasjadest,"teatas Jayden ning võttis suuna seejärel bensiinijaamast eemale. "Räägi parem, kuidas sul endal läinud on?"päris Amalie oma pilku Dravise poole keerates. "Oled hakanud mõtlema sellele ka, et viimasel ajal aeg kohutavalt kiiresti liigub?" küsis neiu otsa ning puhus seejärel oma kohvile peale, sest teist korda ta nii kuuma kohvi ei tahtnud juua. Neiu oli küll ühe suhkrupaki endale kohvi sisse visanud, aga see ei tähendanud, et see eriti magus oli. See oli paras, mõõdukas. Polnud liigset lääget maitset, mis südame pahaks ajas ning lisaks oli see kohvisõõm eriti ergutav.[/i]