Keskööl

[Jayden Amalie Revons]

Taevas oli tumedaks kiskunud ning väljas oli haudvaikus. Tavaliselt tugevam tuul raputas puuoksi nagu segaseid. Ilm, millega enamus passib toas ja see just Jaydenile hetkel meeldis. Olla kuskil, kus pole rahvamasse või neid, kes teda allasurutud vihaga vaatavad. Pooltevahetus oli talle palju vaenlasi tekitanud, ka lähedaste inimeste seas. Umbusaldus ja ärritus olid asjad, millega ta nüüdseks juba harunud olid. Näitsiku kärtspunased juuksed lehvisid tuule käes, mil Amalie oma nahktagi luku kinni lükkas. Tema sammud olid suunatud katakombide poole. Koht, kus ta jõlkus, olenemata sellest, et see oli keelatud. Seal oli tihtipeale palju infot, rääkimata sellest, et seal polnud ühtegi hingelist. Paljud kartsid seda kohta, seega polnud võimalust kellegagi kokku põrgata. Jay jõudis katakombidesse mineva käiguni ning hingas värsket õhku sõõmu sisse. Seejärel laskus ta aga käigu sissepääsu juurde ning kadus siis katakombide esimesse koridori.

[Joshua B. Morris]

Joshua sinised silmad jälgisid enda ees olevat seina, mis oli kaetud nii kriimude, tahmalaikude kui ka mõne üksiku pildiga, mille loomise juures oli ka tema olnud. Noormehe seljas olev tume pusa aitab tal hästi ümbrusega ühte sulanduda, kuigi Josh võis vabalt kasutada ka enda annet ning kaotada ennast enda loodud illusiooni. Selle asemel toetas ta ennast vastu seina, olles täpselt illusiooniga loodud tõrviku all ning jälgides ühte suvalist punkti seinal. Kuulnud kellegi vaikseid samme, pöördusid noormehe silmad eemale, jälgides koridori ühtsest massist eralduvat siluetti. Joshua lõi veel kümmekond tõrvikut, mis valgustasid terve koridori, muutes siluetti nähtavaks. See oli Jayden.

[Jayden Amalie Revons]

Katakombides oli vaikne ja rahulik võrreldes väljas tõusva tormiga. Tundus, et tänane öö toob mitmeid purunenuid kilde. Jayden oli rohkem kui kindel, et ta on siin üksi, kuid ei läinud palju aega mööda, kui ta märkas tõrvikut. Jõudmata selgusele saada, kes siin veel sellisel ajal kolab, läks aga järsku kogu ruum valgemaks. Näitsiku pilk peatus eemal seisval kogul ning see pani ta hetkeks tarduma. Ainult mitte seda. Kõigepealt põrkab ta Jasminega kokku, nüüd järjekordse Rethymni liikmega. Nagu mingi ebaõnn nende otsa sattumisel. Koolis oli võimalik seda kõike veel kuidagi eirata, aga siin mitte. Nüüd pidi ta tõenäoliselt järgmist loengut kuulama või siis lihtsalt ignoreerituks saama. Igatahes ei oodanud ta positiivset vastukaja teiselt poolt ruumi. Näitsik kohendas oma tagi seljas ning ei lausunud sõnagi, tema silmad olid suunatud Joshuale ja mitte ükski sõna ei libisenud üle huulte. Isegi kui ta oleks tahtnud midagi öelda, leidis ta vaikimises mingisuguse väljapääsu.[/i]

[Joshua B. Morris]

Joshua, toetades ennast endiselt vastu seina, jälgis vaikides neidist, keda ta oli kunagi usaldanud ning kutsunud enda sõbraks. Aga peale seda kui Jamy läks Celice'sse üle, muutus kõik nende vahel. Nende pikad vestlused asendusid mõne üksiku sõnaga koolis, mis peagi läks üle täielikuks ignoreerimiseks. Ometigi ilmus Joshi suule õrn naeratus. "Hei," tervitas ta enda ammust tuttavat. Sasinud harjumusest enda juukseid, lükkas noormees end seinast eemale, astudes mõne sammu Jamy'le lähemale.

[Jayden Amalie Revons]

Mida rohkem minevikuvarjud Rethymni näol teda viimasel ajal kummitasid, seda rohkem tekkis tal kange soov nende eest põgeneda. Raske oli neile kõigile valetada, aga ta uskus, et see hoiaks neid ohutuses. Parem vihata, kui kanda saladust, mis võib tappa. Üllatavalt rahuliku tervituse Joshua poolt saanud, tundis Jayden ennast siin olles natukene kindlamalt. Mitte, et ta kunagi kedagi kartnud oleks, lihtsalt oli raske suhelda nendega, kes teda reeturiks pidasid. "Kui ma viimati kontrollisin oli katakombides viibimine keelatud,"lausus näitsik vaikse hääletooniga ning ei viinud oma pilku noormehelt ära. "Oled adrenaliinisõltlaseks hakanud?"küsis tütarlaps ning tema suunurgad tõusid kergelt. Ei ühtegi mürgist kommentaari ega solvangut, millega ta oli viimasel ajal harjunud. Küsimused oleks olnud üleliigsed vast siinkohal, kuna ühtegi ausat vastust oleks võinud ootama jäädagi. Tegelikult seisnes kõik vast õigetes küsimustes ja väga segastest vastukajades. Jayden näksas õrnalt alahuult. Üks harjumustest, millest ta kunagi lahti polnud saanudki, kuigi see oli väga häiriv. Rethymni ajast oli ta kõvasti muutunud. Välimus, hoiak ja suhtlusviis olid võõrad, kuigi keegi, kes teda lähedalt tundis, võis ka sellest läbi näha. Polnud enam seda õrna välimusega noort tütarlast, pigem peegeldus temast ohtlikust ja karmikäelisust.

[Joshua B. Morris]

Ka Joshua suule ilmus kerge naeratus, toetades end uuesti vastu seina, viies silmad neidiselt joonistustele, mis katsid vastasseina. Tõrvikud Jamy selja taga kadusid üks haaval kuni alles jäi vaid kaks põlevat valguseallikat nende vahel. "Ma olen seda alati olnud ning katakombides viibimine on endiselt keelatud, aga sellegi poolest käiakse siin all," pöördusid noormehe sinised silmad tagasi Jaydenile, jälgides neidist suure tähelepanelikkusega. Jay võis hoida enda karmikäelisust hoiakut, kuid Joshua nägi tüdrukus endiselt seda plikat, kellega ta käis siin all seinu sodimas. Ta nägi neidises endiselt enda kuriteokaaslast, enda sõpra ja kedagi, keda võib usaldada.

[Jayden Amalie Revons]

Katakombid, kus oli tegelikult keelatud käia, olid koht, kus Jayden vanasti palju käis. Millegipärast oli Amalie väga pikalt uskunud, et siit tasub otsida esemeid. Loomulikult võis see juhtlõng kohutavalt loll ja tobe olla. Veetnud aega siin rethymnlaste eesmärgil varasemalt, hakkas talle aga maa-all olevas kohas kohutavalt meeldima. Siin leidus asju, mida polnud kuskil mujal. Siia sai kaduda siis, kui oli üleliigseid probleeme või oli vaja kaduda seltskonnast tänu endast väljaminekule. Joshuaga siin kokkusattumine tundus lausa ebareaalne, sest ta oli ka noormehega siin korduvalt käinud. Siin olles tundus näitsikule, et pole võimalik endast teeselda midagi, mida ta ei ole. See oleks justkui mingi traditsiooni rüvetamine. "Pole keeldudest kunagi kinni pidanud ja ei hakka seda ka kunagi tegema?"päris tütarlaps Joshi vaadates ning surus oma käed tagi taskutesse. Võib-olla oleks pidanud ta praegu noormeest samamoodi õelate kommentaaridega endast välja ajama, aga Jas'iga kohetu oli liiga alles ning Jay polnud praegu võimeline kõike ülesse võtma. Muidugi kui Morris teeks esimese sammu, siis oleks Amalie sunnitud seda tegema. "Üllataval kombel ei olegi sa jõudnud mind sõimata, esitada mulle süüdistust ja nõuda vastuseid," ütles tütarlaps rahuliku hääletooniga kui oma pilgu katakombide seintelt Joshile tagasi pööras. Tegelikult oleks üks suurimaid soove olnud praegu kõigiga läbi saada. Muidugi see nõuaks väga kõrget hinda, mida Jamy polnud ammugi nõus maksma. "Vastik, võimuahne, üleolev mõrd nagu ma olen,"sõnas tütarlaps emotsioonitu hääletooniga, mil tonksas ühte kivi endast eemale ja pilku sellel hoidis. Neid sõnu enda kohta öeldes ei muutnud midagi, tegelikult ei hoolinud ta üldiselt teiste arvamusest. Muidugi väikse aga-ga. Kõik muutus siis, kui seda ütlesid tema kohta kõige lähedasemad inimesed. Ruum muutus kõvasti hämaramaks kui tõrvikud ükshaaval kadusid. Joshua puhul ei osanud Jay aga praegu arvata, mida noormees sellest kõigest arvab. Kas ta võtab kõigi rethymnlaste poole, sest tõenäoline see ju siiski oli.[/i]

[Joshua B. Morris]

"Võib ka nii öelda," maigutas Joshua suud, jälgides Jaydenit. Peale vanemate surma veetis Josh küll mingi aja enda sugulase juures, aga peagi leidis ta end tänavalt ja seal kehtis vaid üks reegel - Stay alive no matter what it cost. Selle reegli abil jäi noormees ellu ning küllap see tõttu järgib seda endiselt. Neidise järgmise märkuse peale tõi Joshua kuuldavale valju turtsatuse, mis muutus peagi kergeks naeruks. Ta vangutas endamisi pead, langetades seejuures pilgu ning sulgedes silmad. Need uuesti avanud, tõusis noormehe pilk Jay'le. "Seda pole ma tõesti teinud. Küllap pole mul põhjust sind sõimata ega sulle süüdistusi näkku paisata. Ning kohe kindlalt pole sa võimuahne mõrd. Vastik vaid vahel ning üleolev väga harva. Ma arvan, et see on pigem mingi kaitsekilp sul, millega sa püüad hoida eemale neid, kes sulle kallid on, sest sa pole hetkel just kõige kindlamal jääl," avaldas Joshua enda arvamust, olles nende sõnade jooksul jõudnud neidise ette ning lasi enda kätel viimase õlgadele vajuda.

[Jayden Amalie Revons]

Siia katakombidesse oli tegelikult peidetud palju mälestusi ja saladusi, võib-olla isegi liiga palju. Sellegi poolest oli see koht Jaydenile väga kallis. Võib-olla siin veedetud aja poolest. Teisaks katakombid olid teda alati maagilisel kombel siia tarinud nagu mingisugust magnetit. Rethymnist lahkumine oli üks asi, mis teda kummitas ja ta teadis, et ise ei lubanud Daymondil midagi rääkida oma missioonist. Kõik pidi jääma sellele tasandile nagu oli, kui raske see ka ei tundunud. See tundus pea võimatu, kuid siiski pidi Amalie vastu pidama. Ta polnud kunagi olnud allaandja ning ei plaaninud selleks ka hakata. Võib-olla see oligi hetkel tema üks kõige suurimaid probleeme. Sellegi poolest viskas ta alati need mõtted endast kõrvale, kuna ei tahtnud neile väga oma närve raisata. Kui Joshua naerma hakkas, pööras Jay oma pilgu tagasi noormehele. Tundus, et noormees oli üks vähestest, kes polnud kogu seda bluffi uskuma jäänud. Kuidas? Sellele ei osanud Jay eriti vastata. "Sa ole tõenäoliselt ainus, kes oma arvamusega nii kaugele on jõudnud,"lausus tütarlaps sel hetkel, mil Josh oma käed Amalie õlgadele asetas. Näitsik kallutas oma pead õrnalt ning vaatas vaikides noormeest. Tundus, et isegi kui ta üritaks praegu midagi eriti karmi, et Morris endast eemale tõugata, poleks see tal välja tulnud. "Ja mis annab sulle aimu sellest, et ma polegi see, kelleks kõik rethymnlased mind peavad?" päris neiu vaikselt ega kordagi ei ajanud noormehe arvamust tagasi. Üle pika aja tundus, et keegi nägi tema plaani läbi. Võib-olla oleks ta pidanud õnnelik olema, et see oli vaid Josh, aga samas oli see ka halb. "On siis nii ebareaalne, et ma otsustasin lihtsalt pooli vahetada ja hakata enda kasu eest võitlema?"küsis Jayden vaikse hääletooniga ja vältis noormehe pilku. Niimoodi oli palju kergem kaitsemüüri murda, kui Morris talle nii lähedal oli.

[Joshua B. Morris]

Joshua sinised silmad jälgisid tähelepanelikult Ameliat, lugedes neidise kehahoiakust nii palju erinevaid tundeid, emotsioone välja. Need mõned aastad tänaval õpetasid Joshi läbi nägema seda välist kihti, mille all oli inimese tõeline isiksus. Vaadates Jay'd, märkas Morris mitte küll kohe, aga üsna pea, et see mis on peal, pole see, mis on all. Loomulikult polnud tal aimugi neidise topeltmängust kahe erineva gängi vahel.
Jaydeni sõnade peale naeratas Joshua kergelt, hoides endiselt enda käsi tüdruku õlgadel ja vaadates talle otsa isegi siis kui neidis enda pilgu mujale keeras. "Ma tean, Jay, sind liigagi hästi, et seda jama uskuda. Sa ei pea mulle tõtt rääkima, küllap on isegi parem, et ma seda ei teaks, aga kui sul on abi vaja, siis sa võid alati minu poole pöörduda," lausus Morris vaikselt. Noormees võttis õrnalt neidise lõuast kinni, keerates tema silmad uuesti endale. Josh naeratas õrnalt aga julgustavalt Ameliale.

[Jayden Amalie Revons]

Kogu see veider vaikus, pani Jaydenit end kahtlaselt tundma. Üks hetk oli tal tunne, et ta tahaks lihtsalt praegu kõik välja rääkida ja mitte kunagi Celise häärberisse tagasi minna. Loomulikult polnud see variant mitte kuidagi vastuvõetav, kuid aeg-ajalt võis ju unistada. Kuna Joshua seisis tütarlapsele nii lähedal, siis oli kuradi raske enda mõtteid üldse koos hoida ilma, et nad lagunema hakkaksid. Võis ju teha nägu, et sul on ükskõik, aga mitte siis kui su kõrval on keegi, kes sind tegelikult tunneb. Jas ei näinud Jaydenit läbi, sest ta ei jõudnud teda vaadata enne kui nad hakkasid üksteise peale karjuma. Joshiga oli hetkel aga täiesti teine lugu. Jayden oli vähestele kui avatud raamat, aga nii mõnigi tundis teda piisavalt, et teada näitsiku põhimõtetest. Nemad, ei usuks seda teooriat Celisesse minekust. Tundus, et ka rethymnlane tema ees ei plaaninud seda õigeks pidada. Noormehe sõnad tekitasid tahtmise praegu lihtsalt tagasi pöörduda. Teda hirmutas võimalus kõigest rääkida. Keegi poleks seda kunagi heaks pidanud, isegi kui ta tegi seda suurepäraselt eesmärkidel. "Miks mul on aeg-ajalt tunne, et sa tead mind paremini, kui ma tean iseennast?"päris tütarlaps vaikselt ja tema näole tuli tahtmatu pisikene naeratus. Paistis, et Joshua nägi kaugelt Amaliest läbi. Hetkel, mil tütarlaps oli sunnitud noormehele otsa vaatama, pidi Jay end sundima mitte laguneda seal samas käte vahel. Kõik see surus peale. Keegi rethymnlastest polnud põhimõtteliselt tema poolt ja nüüd Morris üritas teda rääkima panna. Noormehe sinised silmad ja tema julgustav pilk oleks justkui sundinud Amaliet rääkima. Isegi, kui see oleks praegu lõks, poleks ta suutnud sellele mõtteid vabastavale ideele vastu panna. "Ma poleks kunagi uskunud, et millegi rääkimine võib nii raske olla,"sosistas neiu vaikselt, sest tundus nagu ta kurk tahaks tal hingamist blokeerida ning põletas. "Siiamaani olen ma üks Rethymnist, kuid nüüd olen ma ka üks neist,"alustas Jay üritades olla nii rahulik kui võimalik. Mitte, et see tal hästi välja tuli. Kogu see rahumeelsus ja tugev hoiak jätsid ta üksinda hetkel. "Ma teadsin, et see tuleb raske, kuid mitte kunagi ei uskunud, et selline," lisas ta lõpuks kui vaatas noormehele otsa ning seejärel raputas pead. Raske oli rääkida, veel raskem vaadata nendesse truudesse ja hoolivatesse silmadesse. Kõik pani teda kohutavalt igatsema vanu aegu. Jayden toetas oma pea õrnalt noormehe õlale, peites sellega oma näo ära. Millegi pärast tundus see kohutavalt valena, kuid samas õigena.[/i]

[Joshua B. Morris]

Joshua suule ilmus taaskord õrn naeratus, kui ta jälgis teraselt Jaydeni silmi, püüdes sealt välja lugeda neid sõnu, mida tüdruk ei suutnud valjult välja öelda. "Küllap ma näen sind lihtsalt teisiti kui sa ise ja teen nähtu põhjal omad järeldused, mis pole alati õiged. Seega ma ei ütleks, et ma tunnen sind paremini kui sa ise," sõnas Josh vaikselt, pannes ühe käe ümber Jay õlgade kui tüdruk enda pea noormehe õlale pani ja nii enda näo ära peites. "Raske on rääkida asjadest siis kui nende põhimõtted on veel arusaamatud ja kauged," lausus Morris vaikselt, toetades enda lõua vastu Jaydeni pealage.

[Jayden Amalie Revons]

Perfektses vaikuses kostusid Joshua sõnad Jaydenile väga hästi. Praegusel hetkel aga oleks tahtnud neiu talle vastu vaielda, sest Morris oli esimene rethymnlane, kes üldse uskus, et Jayden pole viimane reetur ja ei teinud lahkumist suure avaldusega pooltevahetusest. Kes oleks kunagi midagi sellist üldse rethymni omadest suutnud teha? Nad olid tegelikult kõik väga kokkuhoidvat. "Vähemalt sa ei karju mu peale ega sõima esimese asjana," sõnas näitsik vaikselt ja hammustas õrnalt alahuulde. Üllataval kombel hakkas tal juba praegu natukene kergem, kuna keegi polnud viimasel ajal talle tõeliselt toeks olnud. Noh, kui välja arvata Celise omasid, aga see on ju kõik pettus. Nendega koos polnud ta see, kes oli tegelikkuses. Nendega oli ta keegi muu. Kui noormees mainis, et asjadest on raske rääkida, kui neid ei mõisteta, ei vastanud neiu koheselt. "Ma üritan lihtsalt teid kaitsta,"lausus näitsik ikka veel oma nägu peites. Millegi pärast tekitas talle Morrisele otsa vaatamine raskusi, võib-olla ta kartis hetkel hukkamõistu rohkem kui midagi muud. "Celis on lihtsalt kate, kuid kui ma otsustasin sellisel moel sinna minna, siis ma mõistsin, et ükski rethymnlane peale Daymondi, kes seda plaani on algusest peale teadnud, ei tohi minu topeltmängust teada. See on ohtlik mulle, kuid veel rohkem Rethymni liikmetele,"rääkis tütarlaps ja nihutas end nii, et Morris teda paremini kuuleks. "Ma olen püsival kohal ja kui ma ütleksin, et ma ei suuda seda enam kannatada, siis ma oleks tagasi oma positsioonil. Sellegi poolest, ma võtsin vastu otsuse, et kui ma sinna lähen, siis ei mingeid tagasiminekuid,"jätkas neiu ning oma lause lõpus ta ohkas. Võib-olla oli tobe seda kõike välja rääkida, võib-olla seadis ta end praegu ohtu, aga kurat küll ta ei suutnud seda kõike enam endas hoida. Oleks ta rääkinud Daymondile, oleks mees käskinud tal Celisest lahkuda, aga tulemused olid liiga head, et neid kaotada. "Tead, kergem oleks kui sa mind sõimaksid, sest siis vähemalt ma suudan ehk lahti lasta sellest, mida olen teinud ja öelnud," teatas Jayden tõsise hääletooniga. Kuigi ta poleks seda hetkel ette kujutanud, aga süütunne oli kõige suurem probleem, mis Amaliet üldse hetkel piinas. "Pealegi, ma pole enam see isik, keda te kõik teadsite. Kui väga ma seda ka ei vihkaks, ma pole enam see,"sõnas neiu lõpuks oma pea Morrise õlalt ära nihutades ja noormehele otsa vaadates. Praegu polnud temas seda, keda nägid tavaliselt celislased. Keegi polnud neiut nii katkisena näinud, mitte viimasel ajal. Mis siis, et ta tegelikult võis olla. Usaldus hetkel puudus aga nende teiste suhtes.[/i]

[Joshua B. Morris]

Joshua naeratas vaid kergelt endamisi, surudes õrnalt enda huuled vastu Jaydeni pealage. Tüdruk on talle alati olnud just kui noorema õe eest, kes ei julge sageli tulla abi küsima. Vaikides kuulas Josh neidise ära, püüdes ettekujutada seda olukorda, milles Jay hetkel on. Kahjuks oli see aga suhteliselt võimatu, sest noormees pole sellises jamas olnud veel ega eriti ei tahaks ka. Aga juhul kui kaalul on sinu lähedaste elu ja kõik need põhimõtted, millele sa toetud, siis pole teist võimalust. Ohvreid peab tooma, kord suuremaid ja kord väiksemaid. Mitte keegi ei saa ilma hakkama.
Jaydeni sõnade peale, et Joshua peaks teda pigem sõimama kui hoidma, hakkas noormees endamisi naerma, tõstes pea Amelia omalt ning vaadates talle otsa kui tüdruk talle otsa vaatas. "Kahjuks ma ei saa seda teha, sest ma olen niigi juba selles jamas sees. Mitte keegi pole puutumatu, ükskõik kui väga me seda ka loodaks," lausus Josh rahulikult, jälgides neidist. "Oled küll, vähemalt minu jaoks, sa lihtsalt ise ei näe või ei taha näha seda," lisas ta õrnalt naeratades.

[Jayden Amalie Revons]

Joshuaga siin all katakombides olles tekkis turvatunne, mida viimati tundis tütarlaps väga ammu. Millegi pärast polnud ta kunagi osanud näha seda, kui hästi Morris teda tegelikult tunneb. Tegelikult oli ju noormees alati olemas olnud kui Amaliel teda vaja oli, kas rääkimiseks või oli vaja tuju heaks teha. Polnud vaja kaaludagi nurgas üksi istumist, selle asemel võis kohe noormehe poole pöörduda. Pealegi ta pidi tunnistama seda, Morris tundis inimesi alati väga hästi. Amalie kuulis Joshua sõnu ja teadis, et tegelikult oli tollel õigus. Juba sellest ajas peale kui nad sattusid Rethymnisse, polnud keegi neist kaitstud, kõik neist olid ohus. Nende elu polnud enam nii lihtsakoeline kui igal teisel õpilasel. "Vahel võib ju loota, et keegi jääb puutumatuks," sõnas näitsik vaikselt, kuigi teadis, et sellised lootused kummutavad inimesi. "Ma teadsin, et Rethymni tulevik on kaalul ja ma poleks suutnud lasta kedagi seda tegema, seega oli lihtsam minna endal,"üritas tütarlaps end justkui õigustada, miks ta sääraselt käitunud on. Ta polnud kindel, kellele see lause tegelikult mõeldud oli. Kas talle endale või Joshuale. Kuulnund noormehe teadet, et Amalie pole muutunud, raputas tütarlaps pead. Vaadanud noormehele otsa, peegeldus neiu silmadest õrn kurbushelk. Kurat, ta vihkas kui ta oli kellegi ees nõrk. Emotsionaalselt lõhestunud. Kuigi millegi pärast Joshua ees ei tundnud see midagi ebaloomulikku. "Näeksid sa mind igapäevaselt Celises ja teaksid, mida olen öelnud neile, kellest hoolisin, siis muudaksid oma arvamust üleöö,"lausus tütarlaps oma hääletooni ikka veel vaiksena hoides. Katakombid kajasid niigi, polnud mõtet siia liigset kära tekitada. "Sa satud minuga pidevalt kokku siis, kui mul su abi vaja on. Varsti hakkan juba usukuma, et sa pole illusionist, vaid midagi muud,"rääkis tütarlaps lõpuks ja tema suunurgad tõusid ülespoole. Ta ei saanud seda mainimata jätta, sest nii oli olnud aegade algusest peale ja kestis siiamaani.[/i]

[Joshua B. Morris]

"See on illusioon, pettekujutlem, mille olemas olu pole võimalik. Juba hetkel kui me siia ilma sünnime satume me ühte jamasse teise järel. Just kui meie tulevik on ette otsustatud meie enda arvamust kuulamata," lausus Joshua, jälgides endiselt neidist. Ühe tüdruku punase juuksesalgu enda näppude vahele võtnud, kasutades seda pintslina, et Amelia näpu silitada. Isegi kõige tõsisemates olukordades suudab Josh käitub lapsikult ning panna ka kõik teised mured unustama. Küllap sellepärast ta ongi Taotleja - ta tunneb inimesi paremini kui nad ise ning suudab neid üsna lihtsalt kallutada enda teelt kõrvale. Manipulatsioon see päris pole, pigem psühholoogiline lähenemine. "Võib-olla muudaksin, võib-olla mitte. Nagu sa ütlesid - ma tean sind paremini kui sa ise," muigas Joshua ning tema suunurgad kaardusid kõrgemalegi kui ka Amelia suule ilmus õrn naeratus. See sobis neidisele hästi. "Midagi muud?" kergitas Josh kulme, vaadates Jayle küsivalt otsa.

[Jayden Amalie Revons]

Nagu alati, oli Morrisel õigus ning Jayden ei saanud tema argumenti tagasi lükata. Nad polnud kunagi puutumatud, isegi suvaline asi võis muuta nende elu ning polnud midagi sellist nagu elutee immuunsus. Puudus võimalus kõndida ettemääratud rada läbi ilma ühegi veata ja ainult oma soovidele põhinevalt. "Sina tead illusioonidest loomulikult kõige paremini,"sõnas näitsik ikka veel suutes oma suunurki üleval hoida. Ja see ei olnud kaugeltki mingisugune võltsitud naeratus, vaid päris tõenäoline. "Ma olen öelnud paljutki, mida poleks tohtinud ja isegi kui ma tahan väita, et mina olen täpselt see, kes ma olin, siis ma ei saa. Ennast tõestades olen pidanud üle astuma piire, mida kunagi ei teeks. On raske olla maailmas, kus ainus, mida inimesed tahavad on kummardada oma egoismi; neil on ükskõik kui teistel on valus ning nad lausa naudivad haiglaseid mänge," rääkis tütarlaps tahtes enda pilku järjekordselt ära keerata nagu väike laps, kellel oli piinlik. Jah, tegelikult teda valitseski suur süütunne. Siiski ei õnnestunud tal see plaan, kuna Morris hakkas ta juuksesalguga mängima ning see pani neidise turtsatama. Võib-olla isegi hetkeks unustama kogu selle õuduse, mis teda Celises ees ootas. Kui noormees küsis, kas tal on veel midagi, noogutas tütarlaps suuri silmi pähe tehes nagu väike laps. "Ma tundsin sinust kohutavalt puudust,"lausus tütarlaps noormehele otsa vaadates, sest see oli tõsi. Mida kaugemale ta triivis Rethymnist, seda rohkem ta vajas lähedasi inimesi, kes olid tema jaoks olemas. Isegi kui ta seda ei tunnistanud. Nüüd ta mõistis, mis oli tema suurim viga algusest peale. Ta oleks pidanud rääkima, mis oli ta plaan, mitte lihtsalt põgenema.[/i]

[Joshua B. Morris]

"Ma suudan luua kõike, mida ma suudan ettekujutada, aga see ei tee minust erilist eksperti nende alal," muigas Joshua, libistades neidise juuksesalguga endiselt mööda Amelia põske laubale ja sealt mööda nina lõuani. "Isegi juhul kui sa oled neist üle astunud, siis vähemalt sa tead, et oled seda teinud ja tunnistad seda. Paljud inimesed teevad otsuseid, mis pole alati kõige õigemad ja sageli väga väärad, aga ei tunnista seda, sest nad on liiga uhked. Ning see eristab sind nendest - sa ei mõtle vaid iseendale ega sellele, kuidas edukamalt hakkama saada," lausus Josh õrnal naeratusel, emmates Jayd kui tüdruk ütles talle, et igatseb teda. "Mina sind ka, pisike," sõnas noormees vaikselt.

[Jayden Amalie Revons]

Illusionisti võime tundus Jaydeni jaoks alati salapärasena, sest nii raske oli eristada reaalsust ja illusiooni. Miraažimeres ujudes oli ju raske eristada kas sa tunned enda ümber vett või hoopis värhkled kuiva liiva sees, mis kõrvetab. "Pole kordagi öelnud, et sa oled ekspert, pigem mainiud fakti, et sa oled sellega seose väga hea,"sõnas tütarlaps rahuliku hääletooniga. Morris üritas tõenäoliselt näitsikut ümber veenda muutumise suhtes. Tegelikult tema põhimõtted polnud muutunud. Sellegi poolest ei osanud ta kuidagi asja enda poole pöörata. Need mälestused, mis ta peas olid, keerlesid seal iga päev ning iga tunniga muutus nende soosimine raskemaks. Võib-olla oleks pidanud proovima tagurpidi kõndimist, et kõik õiget pidi pöörata? "Ma pole kunagi olnud osav inimsuhetes,"teatas tütarlaps järsku teemat vahetades. "Ma oleksin võinud mõelda kõigile teistele, sest ma teadsin, et kui ma ütle kellelegi, mida plaanin, siis surun kõik teised nurka ja minu uskumus parem olla vihatud on lihtsalt egoistlik. Suhtlus pole kunagi ühepoolne,"rääkis näitsik veidi kiiremal hääletoonil, justkui üritaks selle teemaga kiiresti ühele poole saada või midagi. "Ainus, milles ma hea olen, on tikkudega mängimine,"sõnas ta lõpuks õrna naeratusega. Ta küll mõtles seda lauset metafoorina, aga talle meenusid ajad, mil ta oli nagu püromaan. Aeg, mil ei möödunud päevagi, mil ta ei põletaks vähemalt kaks tikupakki täiesti tühjaks. Kaks oli tegelikult veel hea tulemus üldse. Kui noormees Amaliet embas, ei tõmbunud neiu eemale, vaid lasi Morrise kätel lihtsalt enda ümber langeda. "Sinuga on alati nii lihtne,"pomises ta vaikselt, teadmata kas Joshua seda üldse kuuliski.Võib-olla polnudki vaja, sesst seda lauset võis ka valesti mõista.[/i]

[Joshua B. Morris]

Joshua suule ilmus taaskord lõbus muie ning ta sasis õrnalt Amelia punaseid juukseid. Peale enda võime avastamist kasutas Josh seda pigem enda tarbeks, püüdes hoida nii seda kõige vihatumat nägu endal meeles ning tekitada endas kodutunnet. Tihti muutis ta enda toa selliseks nagu see oli olnud aastaid tagasi, siis kui tema vanemad veel elus olid. Kuigi Josh lasi paljud mälestused kustutada, säilisid mõned üksikud, mis on hoidnud kõik need aastad noormehes seda kättemaksujanu. Kuid see pole teda muutnud psühhopaadiks nagu paljusid teisi.
Jay järgmiste sõnade peale kortsutas Morris kergelt kulme, sest esiteks lausus neidis neid nii kiirelt, et Joshil oli raskusi kaasaspüsimisega ning teiseks, hoides tüdrukut enda embuses, summutas see tahtmatult tema sõnad. Viimased kaks lauset aga ei jäänud noormehel kuulmata, mis tõttu muie tema suul laienes. "Selles oled sa tõesti hea olnud, aga õnneks oled sa halvad harjumused maha jätnud," turtsatas Joshua, pöörates enda silmad Amelialt ümbrusele. Nii pea kui noormees kujutas enda vaimusilmas ette kevadist aasa, mis on täis õitsevaid lilli ning kus lendavad kirjud liblikad ringid ja päike soojendab neid, muutus see mõte ka tegelikuseks. Kollased liblikad ilmusid välja kohast, kus ennem oli olnud tõrvik, lennates ümber nende kahe. Sünge koridor oli muutunud roheliseks aasaks, mida soojendas ere päike helesinisel taevataustal ning eemalt kostus lindude laul. Illusioone on Joshua õpinud aastatega muutma järjest reaalsemateks ja pikema ajalisteks.

[Jayden Amalie Revons]

Siin katakombides olles koos Joshuaga võis kõik ümberringi toimuva vist täiesti ära unustada. Vähemalt ei suutnud Jayden enam meelde tuletadagi, miks ta üldse siia tulnud oli. Morris suutis Amaliet toetada siis, kui neidisel seda vaja oli. Pealegi jah, see oli nagu mingi meeletult plaanitud kokkupõrge järgi mõeldes. Varasemalt käisid need kaks siin ja nagu keegi oleks meelega seda teinud, said nad kokku uuesti just siin. Siia hetkesse oleks võinud neiu nüüd jäädagi. Kui noormees teatas, et õnneks on Jay oma vanad harjumused maha jätnud, hakkas tütarlaps vaikselt naerma. "Kuidas sa saad selles nii kindel olla?" päris tütarlaps noormehelt piisavalt valjult, et Joshua pidi teda kuulma. "Äkki mul on praegugi mõni tikupakk või muu asi taskus, mida põletada?"sõnas neiu õrnalt alahuulde hammustades. See harjumus ikka ei kadunud ära. Tegelikusses ta polnud igaveseks oma püromaaniast üle saanud, ta lihtsalt üritas end tulest eemale hoida. Amalie oli ikka veel noormehe embuses ning ei pannud kõigepealt noormehe trikki tähelegi, kuni ei kuulnud järsku lindude siristamist. Tütarlaps kortsutas kulmi, kuna katakombides ei olnud linde. Neiu tõmbas end natukene Joshuast eemale ja siis pani tähele, mida noormees selle kohaga teinud oli. "See on suurepärane,"pahvatas tütarlaps kui ringi vaatas ning üks liblikas maandus korraks ta õlale. See vaatepilt tegi südame soojaks ja üle pika aja tundis Jayden end õnnelikuna. Rõõmustas millegi üle hea pärast ja kogu hingest. Tütarlapse hoiakust oli näha, et Joshua oli teda üllatanud, aga heas mõttes.[/i]

[Joshua B. Morris]

Süngedest katakombidest polnud märkigi ning tõesti tundus, nagu nad viibiksid hetkel kevadisel ajal lagendikul. Helesinine taevas oli selge ning eemal olevad puud ja lilled õõtsusid kerge tuule käes, mis neist möödus. Joshua heledad juuksed liikusid samuti kergelt ning tema silmad pöördusid Amelialt ümbrusele. Ta sai täitsa hea illusiooniga hakkama, täpselt nagu päris. "Ma lootsingi, et sulle meeldib. Pealegi ma pidin ju kuidagi su tuju tõstma ja naeratuse suule tooma," muigas Morris, sinised silmad tagasi Jayle pöördunud ning silmitses tüdrukut naeratades. Tütarlapse eelmistele küsimustele ei andnud Josh vastust, sest ta leidis, et selleks pole hetkel põhjust.

[Jayden Amalie Revons]

Amalie jälgis vaikides ümbruses toimuvad ning kuulnud noormehe seletust tekkis tütarlapse suule järjekordne naeratus. "Tundsid puudust sellest?"päris neiu ikka veel suunurgad ülesse poole kaardus. Naeratanud polnud Jayden tõesti ammu, või noh asja pärast ja tõeliselt naeratanud. Ilma igasuguse võltsitud asja või kurja kommentaarita. "Kui aus olla, siis see meenutab mulle esimest aastat siin koolis,"lausus Amalie mõtlikult, kui ümberringi vaatas. Selle päevaga polnud ühtegi negatiivset emotsiooni, tegelikult läks tal siia sisseelamine natukene raskelt, kuid siiski oli ta peagi adopteerunud ümbrusega. "Mulle tundub nagu viimased kaks aastat siin kooli oleks läinud ühe päevaga. Muidugi on palju suurepärast juhtunud, aga see on omamoodi huvitav,"rääkis näitsik kergelt alahuulde hammustades. Jah, see harjumus oli lihtsalt häiriv. "Tead, me peaks oma mõnda laamendamistraditsiooni või väikest retke korraldama kunagi uuesti," pakkus Amalie ning tema silmad lõid kergelt särama. Jah, need mälestused olid neiule vägagi kallid ning midagi sarnast korraldada uuesti Morrisega tundus üle pika aja ülihea ideena. Nad olid noorematena päris erinevate lollustega hakkama saanud. "Ma tunnen nendest seiklustest puudust,"sõnas Amalie see järel õhates. See polnud halb, aga samas oleks võinud neid ju korrata üle pika aja. Hetkel hakkas tal küll tunduma, et ta räägib liiga palju, sest Joshua vahepeal oli lihtsalt vaikselt. Aga võib-olla nii pidigi olema, sest see paistis vähemalt toimivat.[/i]