Post by Marc von Haeger on Jan 19, 2012 20:41:47 GMT 2
See oli selge täiskuuöö, kui Marcas enda korterist väljus, lifti asemel seitsmendalt korruselt alla kõndis mööda treppe ning majast lahkus, olles veel uksehoidjale tervituseks noogutanud ning õrnalt naeratanud. Marcasel ei olnud und tekkinud, ning peale umbes kümmet korda telekanalite läbiklõpsimist oli ta leidnud, et vajab hädasti jalutuskäiku värskes õhus. Värske õhk aitas tal alati mõtted korda seada ning maha rahuneda. Ta võiks ju rõdule minna, aga see polnud see, mis pikem jalutuskäik parki, mis nii kutsuv talle täna tundus. Marcas silmitses ennast hetke toonitud akende peegelduselt, nähes korraliku pisut sassis soenguga meest, kes kandis musti kitsaid teksaseid, sama värvi skeite, mille valged paelad neoonselt helendasid ja avatud süsimusta jaki alt paistis tume kõrge kraega kampsun. Niimoodi oli hea soe, sest ilm ise oli üsnagi jahe, kuigi taevas oli selge ja täiskuu paistis otse tema peale. Marcas naeratas veidike ja suundus käsi jaki taskutesse surudes Moonlake pargi poole. See oli üks tema meeliskohtadest, kus talle väga käia meeldis, eriti täiskuuöödel. Kuigi mees polnud teadnud, et täna just täiskuu on, oli ta täiskuud nähes otsustanud koheselt minna Moonlake'i parki. Eriti täna on seal kindlasti väga ilus, sest kõik kunstlikud tuled olid välja lülitatud ja see hele kuma järvelt valgustas hämaralt parki. Jah, ka Marcases oli romantiline pool, talle täitsa meeldisid sellised pikad jalutuskäigud ja ta nautis neid igati, eriti, kui tal polnud kõrvalisi segajaid, kuigi toredast seltskonnast ta ka ära ei ütleks. Aga see täiesti oleneb ju inimesest. Kui tema juurde tuleks nüüd keegi ebameeldiv, selline isik, kes Marcasele tõesti ei meeldi, siis oleks Marci õhtu rikutud, sest tal polnud vähimatki soovi kellegagi vaielda või üldse olla mingi sellise isiku läheduses. See mõte tundus lihtsalt nii eemaletõukav, et Marcas sundis end hoopis muudele asjadele mõtlema, selle asemel et mõelda, mis kõik võib juhtuda, millised vastikud inimesed tema vaatevälja täna just praegu ilmuda võivad.
Marcas jalutas mööda tühje tänavaid pargi poole ja peagi, väga meeldivas vaikuses, jõudis ta pimeda pargi väravateni. Väga kaugelt paistis järve nõrk kuma ja see pani Marcase jälle pilku tõstma, et kuud silmitseda, enne, kui ta parki siseneb ja kõnniteede äärtes kasvavad puud tema vaate rikuvad. Marcas naeratas täiskuu poole õrnalt ja astus siis väravatest läbi, kruusasele kõnniteele ja vaiksete sammudega liikus pargi keskpaiga poole, rahulik muie huulil püsimas. Talle tõesti meeldisid need üksildased jalutuskäigud, kõik tundus tühi ja täpselt selline, nagu Marc oleks terves maailmas üksi, ja ta nautis seda, tõesti nautis. Tekkis allmighty maailma valitseja tunne ning see oli hea. Kes üldse mingist võimust ära ütleks? Mitte, et Marcasel reaalset võimu oleks, aga see tühi park ja ideaalne vaikus tekitas just täpselt sellise tunde, nagu ta oleks lõpuks ometi enda missiooni saavutanud, kõik teised häirivad faktorid maalt hävitanud ning üksi jäänud, üksi sellesse ideaalsesse vaikusesse, mida ta tõesti nii väga hindas.
Marcas jõudis peale mitut minutit üksildast jalutamist ja oma maailma valitsemise mõtete mõtlemist pargi keskele Moonlake'i juurde, mis sinakalt kumas ning astus veele lähemale, pilk sinale kinnitatud. See oli nii ideaalne... see park, see valgus, kõik see ümbrus ja olemus. Ja pargis polnud mitte kedagi. Tihti täiskuude ajal võis seal kohata veel noorpaarikesi ja teisi, kes tulid täiskuuööd ja järve kuma nautima, kuid täna oli mees seal täiesti üksi. Mitte, et ta kurdaks, vastupidi. Noorpaarikeste nägemine ainult masendaks teda, ja teised üksinda jalutama tulnud inimesed... võõrastel oli tihti halb komme tulla teistega rääkima, eriti, kui nad on ainult kahekesi, lihtsalt selleks, et ei tekiks seda awkward olemisega vaikust. Muidugi see oli ebameeldiv, kuid Marcas tõesti eelistas praegu vaikimist ja hetke nautimist. Kui ta sooviks kellegagi rääkida... siis ta hakkaks kas vaikselt laulma, nagu tal mõnikord kombeks, või läheks tagasi koju ja ajaks uksehoidjaga paar sõna juttu. See on see luksusmajas elamise pluss... uksehoidja, kellega alati huvitav rääkida oli. Aeg-ajalt võis leida sellistel majadel, et uksehoidja oli väga ebaviisakas, aga Marcasel oli vedanud. Ta sai selle mehega väga hästi läbi, ning kuna ta oli vanemapoolne, oli tollel alati midagi takra öelda, millest Marcas jälle õppida sai. Talle meeldis, kui ta õppis mingitest pealtnäha täiesti tavalistest vestlustest jälle midagi uut ja huvitavat, see oli ainult hea. Erinevalt koolitundidest, mida Marcas tõepoolest vihkas. Tema arvates oli koolis õpilane olemine... lihtsalt masendav. Istud päevad läbi pingis ja kuulad, mida too inimene seal klassi ees enda arvates super hästi seletas ning teed näo, et saad aru. Ja kuna Marcas mõtles, kas minna sinna kooli tööle, või ei, siis ta arvas, et kui ta tõesti võtaks selle koha vastu, siis ta teeks tunnid nii huvitavad, kui võimalik, et õpilased ei peaks tülpinud näoga ühte punkti vahtima ja konspekti kirjutama. Oleneb muidugi ainest ja sellest, kas seda on võimalik huvitavamaks teha, sest kuidas sa teed näiteks matemaatikat huvitavaks? See oli peaaegi võimatu, kui mitte ilmvõimatu. Keda ikka huvitab, mitu õuna tal on, kui ema annab talle viis õuna ning ta kaks ja pool enda sõbrale annab? Jah, arvutamine oli vajalik küll, aga mõned ülesanded olid nii mõttetud, kui vähegi olla said. Neid läkski vist vaja ainult matemaatika õpetajatel. Ja Marcas polnud kindel, kuidas saab tunde huvitavamaks muuta... praktilised tööd, jah, aga iga tund ei saanud sarnaseid asju teha.
Marcas avastas, et oli päris mitmeks minutiks ühte kohta seisma jäänud, ning saatis enda pilgu ümbrusele ringi käima. Pingid... mees astus edasi ja istus ühele järveäärsele pingile, toetades selja mugavalt vastu seljatuge ning üldse istus seal mugavas lebotavas asendis, pilk järvele suunatud. Selline täiskuuöö hakkas talle meenutama ka neid öid, kus ta onuga väljas oli käinud, vahepeal nad käisid palju koos reisimas, ning ta pidi paratamatult mõtlema Damonile, kes oli tema vend, nagu välja tuli. See oli nii... uskumatu, endiselt. Aga Marcas oli tänulik, et oli teada saand, et tal vend oli, ja Damon tundus ju tore. Kuid ta oli pahane, et onu talle rääkinud polnud, et tal vend on, ja Damonile rääkis, laskis tal Marcast otsida. Marcas oleks ka tahtnud enda venda otsida... oleks ta teadnud, ei oleks tal nii kaua ühtki teist eesmärki olnud, kuni ta oma venna leidnud oleks, aga ei, ta onu lihtsalt ei võinud talle öelda. Marcas arvas, et nad said hästi läbi, onu oli talle peaaegu nagu parim sõber ja nad said kõigest rääkida. Marcas oma muredest, ja vastutasuks kuulis ta mitmeid onu probleeme, sai teda igas asjas aidata, kui vaid soovis. Kuid tema onu polnud talle tema oma vennast rääkinud. Emast, jah, ja sellest, et ta oli võtnud uue mehe ja kõike muud sarnast, kuid mitte seda, et kusagil siin on Marcasel vend, kes teda otsib ja keda Marcas ju ka oleks võinud otsida... ei võinud, justkui kiusu pärast. Ja see masendas Marcast tõsiselt, nii et ta lasi kuuldavale vaikse ohke. Selline öö oli ilus, kuid tõi esile paljusid masendavaid ja kurvaks muutvaid mõtteid, millest ta lihtsalt mööda ei saanud, ta pidi need läbi mõtlema.
Marcas surus käed sügavamale taskusse, kui pea kuklasse kallutas ja silmad sulges ning sügavalt sisse hingas. Värske õhk on värske. Ja hea, tekitas Marcases tõesti une ning tal tekkis isegi pisuke kiusatus magama jääda, kuid mees ei teinud seda. Ja kui ta püsti tõuseks ja koju läheks, ei jääks ta tõenäoliselt toas ikka magama. Tundub, et selle öö veedab ta väljas värsket õhku ja vabadust nautides. Mitte, et ta nüüd pargipingile magama jääda kavatseks, no way. Ta eneseuhkus oli liiga suur, et keset linna niimoodi magada. Jah, oli neid, kes lihtsalt pidid seda tegema, ja kui Marcas ka tõesti peaks, siis ega ta ei hakkaks virisema, aga kuna tal oli erinevalt mõnest kodu olemas, suurepärane kodu, siis ta ei kavatsenudki sinna niimoodi jääda. Kui ta tõesti ei taha enam väljas olla, siis ta lihtsalt naaseb korterisse ning vaatab kas jälle mitu korda kõik telekakanalid läbi ning tuiab sihitult mööda tube ringi ja mõtleb, mida teha. Vahest isegi koristaks või teeks süüa või laulaks või joonistaks... needki on mõtted, aga praegu ei tundnud ta mingitski kiusatust koju minna ja neid mõtteid teostada, no way.
Marcas avas varsti jälle silmad ning suunas oma tumepruunide silmade pilgu kuule. Ilus täiskuu... ta meenutas kõikvõimalikke legende kuu kohta, ning peagi liikusid ka tema mõtted päikesele, mis meenutas talle omakorda kooliga tutvumist. See Kuldne Voog... tõesti ilus. Kuid Marcas eelistas ikkagi ööd ja pimedust, aga päikeseline jõgi, pluss Jonghyuni kohalolek oli muutnud selle päeva väga toredaks ning tal oli hea meel, et oli poissi kohanud ja üldse seal vestlusel käinud ning kaalub seda mõtet sinna õpetama minna. Ta tõesti tahaks, iga päevaga kogunes tal järjest rohkem põhjuseid, miks ta tahaks sinna minna, aga samas ta ei teadnud, kuidas ta suudaks õpetada neid kõiki peaaegu enda vanuseid õpilasi... pluss Jonghyuni. See oleks vist väga veider, kui ta ühel päeval end klassi eest leiaks ja õpilaste seas Jonghyun oleks, kes tema jutust midagi õppima peab. Vaevalt, et Marcas mingit väga seosega juttu räägiks, sest ta tähelepanu oleks kõik äärmiselt distracted. Jonghyuni kohalolek oli ka tol päeval tema mõtteid väga palju suunanud ja tal oli raske millelegi muule keskenduda, kui temale. Seega tunnis... jah... tõenäoliselt ei suudaks ta midagi asjalikku neile õpetada. Sellest oleks kahju. Pärast vallandatakse ka veel ta oma kohalt ja siis ta peab jälle igapäevaselt mitte midagi tegema. Ta peab tõsiselt kaaluma, enne, kui koha kas vatu võtab või sellest loobub, sest ta ei tahtnud klassi ees lootusetu välja näha aga samas teda huvitas see kool ja ta oli huvitatud õpetajakohast. Kõige enam sooviks ta õpetada võitluskunste, sest see oli täielikult tema ala, aga kahkuks oli sellel ainel õpetaja olemas. Äkki saaks selle kahe peale ära jagada... see oleks ka väga tore ning Marcas siis kohe kindlasti ei keelduks sellest kohast. Sest siis ta tõesti suudaks midagigi õpilastele selgeks teha. Võib-olla ta lähebki mingi päev tagasi direktoriga rääkima ja pakub sellise variandi välja. See oleks ju tõesti äärmiselt äge, kui ta saaks niimoodi...
Marcas raputas end mõtetest välja, pilk taas kuud otsimas. Too oli juba palju liikunud, seega Marcas oli ikka päris pikka aega seal lihtsalt istunud ja mõelnud. Mitte, et talle ei meeldiks see, vastupidi. Ta väga nautis seda vaikust ja siiani polnud keegi teda häirinud, see lasi Marcasel tema mõtteid korda seada ja see oli ainult hea. Marcas naeratas õrnalt, kui ümbrust silmitseda, et tuvastada, kas ta on tõesti seal ainult üksi, ning jah, ta oli. Mees kallutas pisut pead ning suunas pilgu tagasi järvele. Ilus järv, tõesti väga ilus järv. Marcas käis seal nii tihti... aga ei tüdinenud kunagi järve ilust ja selle lummavusest. Samuti see koht siin, see park, see oli Marcase jaoks juba kujunenud kohaks, kus ta sai vabalt mõelda, vabalt olla, see park justkui aitas tal mõelda ning tal lihtsalt olla. See oli suurepärane tunne, ning Marcas kavatses seda nautida nii kaua, kuni ta seal linnas elab, kavatses seal tihti jalutamas käia, ning ka muid kohti taasavastada või uusi kohti leida. See linn oli üks imeline paik ja Marcas ei tahakski sealt ära kolida. See mõte tundus nii heidutav. Kuhu ta kolima peaks? Tõepoolest, see linn oli... see oli tema kodu. Marcasel oli seal super korter, siin oli see imeline kool, siin elas tema vend, seal koolis käis Jonghyun... ja see kõik hoidis Marcast Darremis kinni, ta ei tahaks mitte mingi hinna eest lahkuda. See oleks liiga... liiga valus.
Marcas surus haigutuse alla, see värske õhk tõesti tõi und, ning hingas sügavalt sisse, justkui ta tahaks nüüd seda und niimoodi alla suruda, ära peita. See oleks hea lahendus, sest täiskuuööd juhtusid ju harva... kõigest iga kuu, aga järv oli liiga ilus, et seal ainult natukene aega istuda, mis siis, et Marcas seal juba üsna pika aja veetnud oli, enda mõtetes. Oli vist aeg vaikselt end kokku pakkida. Kuid mees ei liigutanud, vaid jälgis peegelsiledat järvepinda.
Marcas jalutas mööda tühje tänavaid pargi poole ja peagi, väga meeldivas vaikuses, jõudis ta pimeda pargi väravateni. Väga kaugelt paistis järve nõrk kuma ja see pani Marcase jälle pilku tõstma, et kuud silmitseda, enne, kui ta parki siseneb ja kõnniteede äärtes kasvavad puud tema vaate rikuvad. Marcas naeratas täiskuu poole õrnalt ja astus siis väravatest läbi, kruusasele kõnniteele ja vaiksete sammudega liikus pargi keskpaiga poole, rahulik muie huulil püsimas. Talle tõesti meeldisid need üksildased jalutuskäigud, kõik tundus tühi ja täpselt selline, nagu Marc oleks terves maailmas üksi, ja ta nautis seda, tõesti nautis. Tekkis allmighty maailma valitseja tunne ning see oli hea. Kes üldse mingist võimust ära ütleks? Mitte, et Marcasel reaalset võimu oleks, aga see tühi park ja ideaalne vaikus tekitas just täpselt sellise tunde, nagu ta oleks lõpuks ometi enda missiooni saavutanud, kõik teised häirivad faktorid maalt hävitanud ning üksi jäänud, üksi sellesse ideaalsesse vaikusesse, mida ta tõesti nii väga hindas.
Marcas jõudis peale mitut minutit üksildast jalutamist ja oma maailma valitsemise mõtete mõtlemist pargi keskele Moonlake'i juurde, mis sinakalt kumas ning astus veele lähemale, pilk sinale kinnitatud. See oli nii ideaalne... see park, see valgus, kõik see ümbrus ja olemus. Ja pargis polnud mitte kedagi. Tihti täiskuude ajal võis seal kohata veel noorpaarikesi ja teisi, kes tulid täiskuuööd ja järve kuma nautima, kuid täna oli mees seal täiesti üksi. Mitte, et ta kurdaks, vastupidi. Noorpaarikeste nägemine ainult masendaks teda, ja teised üksinda jalutama tulnud inimesed... võõrastel oli tihti halb komme tulla teistega rääkima, eriti, kui nad on ainult kahekesi, lihtsalt selleks, et ei tekiks seda awkward olemisega vaikust. Muidugi see oli ebameeldiv, kuid Marcas tõesti eelistas praegu vaikimist ja hetke nautimist. Kui ta sooviks kellegagi rääkida... siis ta hakkaks kas vaikselt laulma, nagu tal mõnikord kombeks, või läheks tagasi koju ja ajaks uksehoidjaga paar sõna juttu. See on see luksusmajas elamise pluss... uksehoidja, kellega alati huvitav rääkida oli. Aeg-ajalt võis leida sellistel majadel, et uksehoidja oli väga ebaviisakas, aga Marcasel oli vedanud. Ta sai selle mehega väga hästi läbi, ning kuna ta oli vanemapoolne, oli tollel alati midagi takra öelda, millest Marcas jälle õppida sai. Talle meeldis, kui ta õppis mingitest pealtnäha täiesti tavalistest vestlustest jälle midagi uut ja huvitavat, see oli ainult hea. Erinevalt koolitundidest, mida Marcas tõepoolest vihkas. Tema arvates oli koolis õpilane olemine... lihtsalt masendav. Istud päevad läbi pingis ja kuulad, mida too inimene seal klassi ees enda arvates super hästi seletas ning teed näo, et saad aru. Ja kuna Marcas mõtles, kas minna sinna kooli tööle, või ei, siis ta arvas, et kui ta tõesti võtaks selle koha vastu, siis ta teeks tunnid nii huvitavad, kui võimalik, et õpilased ei peaks tülpinud näoga ühte punkti vahtima ja konspekti kirjutama. Oleneb muidugi ainest ja sellest, kas seda on võimalik huvitavamaks teha, sest kuidas sa teed näiteks matemaatikat huvitavaks? See oli peaaegi võimatu, kui mitte ilmvõimatu. Keda ikka huvitab, mitu õuna tal on, kui ema annab talle viis õuna ning ta kaks ja pool enda sõbrale annab? Jah, arvutamine oli vajalik küll, aga mõned ülesanded olid nii mõttetud, kui vähegi olla said. Neid läkski vist vaja ainult matemaatika õpetajatel. Ja Marcas polnud kindel, kuidas saab tunde huvitavamaks muuta... praktilised tööd, jah, aga iga tund ei saanud sarnaseid asju teha.
Marcas avastas, et oli päris mitmeks minutiks ühte kohta seisma jäänud, ning saatis enda pilgu ümbrusele ringi käima. Pingid... mees astus edasi ja istus ühele järveäärsele pingile, toetades selja mugavalt vastu seljatuge ning üldse istus seal mugavas lebotavas asendis, pilk järvele suunatud. Selline täiskuuöö hakkas talle meenutama ka neid öid, kus ta onuga väljas oli käinud, vahepeal nad käisid palju koos reisimas, ning ta pidi paratamatult mõtlema Damonile, kes oli tema vend, nagu välja tuli. See oli nii... uskumatu, endiselt. Aga Marcas oli tänulik, et oli teada saand, et tal vend oli, ja Damon tundus ju tore. Kuid ta oli pahane, et onu talle rääkinud polnud, et tal vend on, ja Damonile rääkis, laskis tal Marcast otsida. Marcas oleks ka tahtnud enda venda otsida... oleks ta teadnud, ei oleks tal nii kaua ühtki teist eesmärki olnud, kuni ta oma venna leidnud oleks, aga ei, ta onu lihtsalt ei võinud talle öelda. Marcas arvas, et nad said hästi läbi, onu oli talle peaaegu nagu parim sõber ja nad said kõigest rääkida. Marcas oma muredest, ja vastutasuks kuulis ta mitmeid onu probleeme, sai teda igas asjas aidata, kui vaid soovis. Kuid tema onu polnud talle tema oma vennast rääkinud. Emast, jah, ja sellest, et ta oli võtnud uue mehe ja kõike muud sarnast, kuid mitte seda, et kusagil siin on Marcasel vend, kes teda otsib ja keda Marcas ju ka oleks võinud otsida... ei võinud, justkui kiusu pärast. Ja see masendas Marcast tõsiselt, nii et ta lasi kuuldavale vaikse ohke. Selline öö oli ilus, kuid tõi esile paljusid masendavaid ja kurvaks muutvaid mõtteid, millest ta lihtsalt mööda ei saanud, ta pidi need läbi mõtlema.
Marcas surus käed sügavamale taskusse, kui pea kuklasse kallutas ja silmad sulges ning sügavalt sisse hingas. Värske õhk on värske. Ja hea, tekitas Marcases tõesti une ning tal tekkis isegi pisuke kiusatus magama jääda, kuid mees ei teinud seda. Ja kui ta püsti tõuseks ja koju läheks, ei jääks ta tõenäoliselt toas ikka magama. Tundub, et selle öö veedab ta väljas värsket õhku ja vabadust nautides. Mitte, et ta nüüd pargipingile magama jääda kavatseks, no way. Ta eneseuhkus oli liiga suur, et keset linna niimoodi magada. Jah, oli neid, kes lihtsalt pidid seda tegema, ja kui Marcas ka tõesti peaks, siis ega ta ei hakkaks virisema, aga kuna tal oli erinevalt mõnest kodu olemas, suurepärane kodu, siis ta ei kavatsenudki sinna niimoodi jääda. Kui ta tõesti ei taha enam väljas olla, siis ta lihtsalt naaseb korterisse ning vaatab kas jälle mitu korda kõik telekakanalid läbi ning tuiab sihitult mööda tube ringi ja mõtleb, mida teha. Vahest isegi koristaks või teeks süüa või laulaks või joonistaks... needki on mõtted, aga praegu ei tundnud ta mingitski kiusatust koju minna ja neid mõtteid teostada, no way.
Marcas avas varsti jälle silmad ning suunas oma tumepruunide silmade pilgu kuule. Ilus täiskuu... ta meenutas kõikvõimalikke legende kuu kohta, ning peagi liikusid ka tema mõtted päikesele, mis meenutas talle omakorda kooliga tutvumist. See Kuldne Voog... tõesti ilus. Kuid Marcas eelistas ikkagi ööd ja pimedust, aga päikeseline jõgi, pluss Jonghyuni kohalolek oli muutnud selle päeva väga toredaks ning tal oli hea meel, et oli poissi kohanud ja üldse seal vestlusel käinud ning kaalub seda mõtet sinna õpetama minna. Ta tõesti tahaks, iga päevaga kogunes tal järjest rohkem põhjuseid, miks ta tahaks sinna minna, aga samas ta ei teadnud, kuidas ta suudaks õpetada neid kõiki peaaegu enda vanuseid õpilasi... pluss Jonghyuni. See oleks vist väga veider, kui ta ühel päeval end klassi eest leiaks ja õpilaste seas Jonghyun oleks, kes tema jutust midagi õppima peab. Vaevalt, et Marcas mingit väga seosega juttu räägiks, sest ta tähelepanu oleks kõik äärmiselt distracted. Jonghyuni kohalolek oli ka tol päeval tema mõtteid väga palju suunanud ja tal oli raske millelegi muule keskenduda, kui temale. Seega tunnis... jah... tõenäoliselt ei suudaks ta midagi asjalikku neile õpetada. Sellest oleks kahju. Pärast vallandatakse ka veel ta oma kohalt ja siis ta peab jälle igapäevaselt mitte midagi tegema. Ta peab tõsiselt kaaluma, enne, kui koha kas vatu võtab või sellest loobub, sest ta ei tahtnud klassi ees lootusetu välja näha aga samas teda huvitas see kool ja ta oli huvitatud õpetajakohast. Kõige enam sooviks ta õpetada võitluskunste, sest see oli täielikult tema ala, aga kahkuks oli sellel ainel õpetaja olemas. Äkki saaks selle kahe peale ära jagada... see oleks ka väga tore ning Marcas siis kohe kindlasti ei keelduks sellest kohast. Sest siis ta tõesti suudaks midagigi õpilastele selgeks teha. Võib-olla ta lähebki mingi päev tagasi direktoriga rääkima ja pakub sellise variandi välja. See oleks ju tõesti äärmiselt äge, kui ta saaks niimoodi...
Marcas raputas end mõtetest välja, pilk taas kuud otsimas. Too oli juba palju liikunud, seega Marcas oli ikka päris pikka aega seal lihtsalt istunud ja mõelnud. Mitte, et talle ei meeldiks see, vastupidi. Ta väga nautis seda vaikust ja siiani polnud keegi teda häirinud, see lasi Marcasel tema mõtteid korda seada ja see oli ainult hea. Marcas naeratas õrnalt, kui ümbrust silmitseda, et tuvastada, kas ta on tõesti seal ainult üksi, ning jah, ta oli. Mees kallutas pisut pead ning suunas pilgu tagasi järvele. Ilus järv, tõesti väga ilus järv. Marcas käis seal nii tihti... aga ei tüdinenud kunagi järve ilust ja selle lummavusest. Samuti see koht siin, see park, see oli Marcase jaoks juba kujunenud kohaks, kus ta sai vabalt mõelda, vabalt olla, see park justkui aitas tal mõelda ning tal lihtsalt olla. See oli suurepärane tunne, ning Marcas kavatses seda nautida nii kaua, kuni ta seal linnas elab, kavatses seal tihti jalutamas käia, ning ka muid kohti taasavastada või uusi kohti leida. See linn oli üks imeline paik ja Marcas ei tahakski sealt ära kolida. See mõte tundus nii heidutav. Kuhu ta kolima peaks? Tõepoolest, see linn oli... see oli tema kodu. Marcasel oli seal super korter, siin oli see imeline kool, siin elas tema vend, seal koolis käis Jonghyun... ja see kõik hoidis Marcast Darremis kinni, ta ei tahaks mitte mingi hinna eest lahkuda. See oleks liiga... liiga valus.
Marcas surus haigutuse alla, see värske õhk tõesti tõi und, ning hingas sügavalt sisse, justkui ta tahaks nüüd seda und niimoodi alla suruda, ära peita. See oleks hea lahendus, sest täiskuuööd juhtusid ju harva... kõigest iga kuu, aga järv oli liiga ilus, et seal ainult natukene aega istuda, mis siis, et Marcas seal juba üsna pika aja veetnud oli, enda mõtetes. Oli vist aeg vaikselt end kokku pakkida. Kuid mees ei liigutanud, vaid jälgis peegelsiledat järvepinda.