Mission impossible

[Jayden Amalie Revons]

Möödunud oli juba pikem aeg, mil Jayden oli Celise poolel ja nüüd tuli kord, kus ta saadeti välja missioonile. See pidi olema eriti tähtis ja Neva otsustas selle usaldada talle ja Jasonile. Miks just neile, seda küll Amalie ei mõistnud, aga ei hakanud ka eriti pärima. Hiljuti oli avatud uus kasiino siin linna, mille troonil istusid isikud, kes polnud kasulikud mitte kellelegi. Vastikud ja ülbed noorhärrad, kes ajasid kogu senise elu Darrenis segamini. Muidugi Celise ülesanne oli neid nähtamatult alla suruda, mitte lasta avalikult surmata nende liikmeid. Tuli vihjeid, et just nemad on seotud uuri vargusega Celise rühmitusest. Kõik olid marus ning ei mõistnud, kuidas kurat nad suutsid üle kavaldada. Olgu, polnud just mõistlik Celisele seda eset tagasi ammutada, aga tegelikult see võis isegi kasuks tulla ka Rethymnile. Kõrgklassi üritus nõudis ka end vastavalt riietust ning olekut. Amalie oli end ülesse löönud, näitsik kandis musta paljastavat ning lühikest kokteilikleiti. See tõi välja neidise figuuri ning kattis vaid nii palju, kui viisakas oli. Neiu juuksed olid kinnitatud soengusse ning meik oli õhtule samuti vastav. Võis arvata, et ta oleks nende õhtute üks tavakülastajaid, kelle jaoks selline väljanägemine oli igapäevane. Enne lahkumist Layceni häärberist oli tütarlaps kindlaks teinud, et näeb võrratu välja. Täna pidi kogu oma šarmi proovile panema. Jaydeni ülesandeks oli täna ühe ninaka noormehe kaaslase mängimine. Loomulikult poleks see õnnestunud, kui oleks teatud, et neiu on celislane. Siis ühe hetkega pidi ta suutma välja uurida asukohta, mis polnudki kõige raskem. Tõenäoliselt mängiti selle peal, et mida nähtavam, seda raskem leida. Läks natukene üle pooleteist tunni, kui Amalie suutis end välja vabandada ja oma ülesande täitmisele asuda. Uur oli küll kindlustatud, aga õigel momendil sellele järgi minemine, töötas Jay kasuks. Neidis asus oma viimast etappi täitma, mis oli eseme toimetamine Jessyni, kes pidi selle siit Celisesse üle viima. Loomulikult oli aga nende kokkulepitud kellaajani veel aega, seega pidas Amalie kasulikuks end oma kaaslasele uuesti näidata. Neiu naeratas, naeris iga tüütult mittenaljaka ega viisaka nalja peale, võttis lonksu joogist, mis talle pakuti. Oli igati veetlev Suurepärane kaaslane, keda poleks tema kaaslase moodi siga kohe kindlasti väärinud. Siiski, see oli tema tänane ülesanne. Natukene veel ja ta saab oma "ninapuuderdamise" alla väljavabandatud operatsioonil üle anda uuri Jasonile.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Jason ei üllatunud, et selleks ülesandeks oli Jayden valitud. Juht usaldas teda küige rohkem, kuid üllatuseks tuli see, et Jason oli neidise paariliseks pandud. Oli kindlasti nii mõnigi kanditaat selleks aga Jason ei nurisenud. Polnud ammu käinud suuremal missioonil ja praegune oli neetult tähtis. Kumbki ei saanud seda nässu keerata. Seega kõik pidi sujuvalt minema. Nad arutasid plaani läbi mitmeid kordi ja kui nad sellega rahule jäid kinnitasid nad selle. Kõik oli kokku lepitud, kellaajad olid paika pandud. Aeg oli nende suurimaks vaenlaseks hetkel. Sihtmärgi pärast Jessy ei muretsenud. Ta teadis, et Jeyden saab hakkama temaga ja teiste takistustega.
Nad saabusid peole eraldi. Tüdruk oli varem kohale tulnud ja ta polnud näinud teda veel. Noormehel oli seljas klassikaline ülikond, mis muutis ta üsnagi ligitõmbavaks. Paljude naiste pilgud langesid talle. See polnud suur šokk aga siiski. Tal oli vaja tegevust, et aega edasi venitada. Ta vaatas valvsal pilgul rahvast ning leidis siis Jaydeni, kes oli noormehe jaoks pimestavalt ilus. No selle tähelepanu ja keskendumisega lähevad asjad keeruliseks. Ta sundis pilku neidiselt ära rebima ning rääkis oma kaaslasega nüüd juttu. Salamisi vaatas ta aga kella ja ootas. Kui see oli jõudnud ajani, mil tema ülesanne käivitus, vabandas ta end daami seltskonnast ja suudnus nüüd kokku lepitud koha poole, kus ta pidi saama enda kätte uuri, mille Jeyden varastama pidi. Tundus, et kõik on läinud sujuvalt ja plaanipäraselt, kuna Jey tundus rahulikuna. Noormees ei tundnud rõõmu selle üle kuidas tüdruk oma kaaslasega rääkis või õigemini kuidas mees temaga rääkis. Mehe pilgus oli näha, et too riietab Jeydenit silmadega lahti. Jessy raputas pead. Ta pidi keskenduma plaanile, mitte laskma tühjadel flritidel seda hajutada. Kas see oli aga tühine? Jessy oleks soovinud tüdrukut enda juurde. Et Jay naerataks talle, oleks tema lähedal. Ta lasi kuuldavale urina ning lähenes nüüd kokkulepitud kohta.

[Jayden Amalie Revons]

Neidis silmas vahepeal peo jooksul Jessyt, kuid üritas noormehe tegemistele praegu väga mitte keskenduda, kuna pidi täitma oma ülesannet. Jayden üritas kuidagi sellest mööda vaadata ja lihtsalt olla hea kaaslane noormehele, kes pidi teda usaldama täielikult. Muidugi muutus see vahepeal ebamugavaks, kuna ilmselged vihjed hakkasid juba häirima, kuigi nagu võlutult oli tütarlapse näol siiski naeratus ja mõni hea lause vastu panna. Lõpuks märkas neiu, et kell on piisavalt kaugel, et anda Jessyle üle tema käes olev uur. Nagu plaanitult vabandas neiu end välja vajadusega end värskendada ja võttis suuna tualettruumide poole. Muidugi poolel teel, pöördus ta aga ühte kordori, mis viis hoone tagausteni. Nagu tellitult polnud seal mitte ühtegi segavat isikut, kes oleks võinud midagi näha. Olgu, siin asus ka trepp ülemisele korrusele, v.i.p tubadesse, aga kõige näljasemad olid sinna juba põgenenud ning teised oli viisakuse tahtejõul ikka veel peoruumides. Jõudnud kokkulepitud punkti, märkas neidis seal juba Jasonit, kes teda ootas. "Sinu etteaste," lausus näitsik õrna naeratusega ning tõmbas siis oma kleidi vahelt välja uuri. Seda tegi ta aga noormehest möödudes, sest pikalt seismine paigal oleks võinud mõnele möödujale kahtlase tunde tekitada. Olgu, uur oli peidetud hästi, sest vaevalt keegi oleks tema rinnahoidja kallale läinud. Võis tunduda imelik, aga samas kuhu sa enam kokteilikleidis sellist asja peidad nii, et see jääks märkamatuks. Surunud uuri noormehe pihku, möödus Amalie Jasonist meelitav naeratus näol ja läinud ta oligi. Muidugi see oli suhteliselt meelega näideldud, kuid ta ei saanud kaua riskida. Asi tehtud, läks neiu tagasi oma kaaslase juurde.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Jason oli kenasti jõudnud kohta, kus ta pidi ootama Jaydenit ja uuri, mis temale üle pidi antama. Peale seda oli asi lihtne. Ta pidi hoonest välja saama, ilma tähelepanu äratamata, ning otse ilma peatusteta mõisa sõitma. Jayden pidi hiljem järgi tulema. Jessy oli pisut vastumeelne sellele, et Jay maha jääb, kuid tüdruk oli osav. Ta teadis mida tegema peab ning oskas olukordadest välja tulla. Lihtsalt võiks kõik võiks minna vahejuhtumiteta.
Ta ei pidanud kaua ootama kui nägi neidist tema poole tulemas. Noormees ei teinud temast välja, või siis ta üritas mitte välja teha, kuid koht kust Jayden uuri välja võttis, pani noormehe tahtmatult kulme kergitama aga ta suutis pokkerinäo kiirelt tagasi ette manada. Ta võttis uuri ning liikus vastassuunda. Oli aeg tegutseda. Ta kadus peagi rahvamassi pistes uuri pintsaku sisetasku. Kõige kindlam ja ohutum koht. Ta vaatas oma ümbrust valvsalt kui ta kasiinost väljus. Uksepoiss teavitas garaaži, et toogu Jasoni auto. Jessy vihkas seda, kui keegi võõras tema autot juhtis aga hetkel oli see paratamatus. Auto toimetati kohale ja Jason kiirustas autoni. Ta ei hakanud tänama töötajaid vaid kihutas sealt minema. Tükk aega hoidis ta peal liiklusel, kuid mitte mingit saba talle taha ei tekkinud. Noormees naeratas endamisi. Plaan oli õnnestunud.

[Jayden Amalie Revons]

Kuna Jason sai Amalielt uuri ilma igasuguste probleemideta, oli neiu kindel, et plaan õnnestus. Tütarlaps teadis, et ta peab peol vastu pidama veel pool tundi ja siis liikuma ühte 20 km eemale olevasse kokkusaamiskohta. Seega selle ajani, mil ta Jessyga kokku saab oli jäänud tund aega. Näitsik luges mõttes minuteid, kuigi see ei paistnud tema olekult absoluutselt välja. Varsti hakkas isegi kokteilide näiline joomine raskendatuks muutuma, kuna ta kaaslane kallas talle iga kord juurde, kui klaas tühjaks sai. Kuigi siiamaani oli neiu suutnud reaalselt tarbida vaid ühe klaasi šhampust ja ei tilkagi rohkem, et mitte kaotada keskendumisvõimet. Kõik ülejäänud kokteilid või muu, läksid kas teistesse klaasidesse või valati maha, anti kelnerile ära. Kõike muud kui joodi. Loomulikult pidi jälgima, et tema kaaslane seda tähele ei paneks. See oleks muidu tundnud liiga veider. Kõik tundus sujuvat kenasti, kuigi tema kõrval olev noormees hakkas juba purju jääma ning käitumine läks aina ebameeldivamaks. Olgu, see liiga mesimagus ja kergelt räpane jutt oli üks asi, aga pigem need käed tahtsid igale poole ronida ja Amalie pidi ilusti viisakalt olukorda lahendama. Kui oli möödunud kakskümmend minutit, teatas neiu, et tal oli väga meeldiv viibida siin seltskonnas, aga ta peaks lahkuma. Loomulikult ei tahtnud tema kaaslane seda juttu väga kuulata, aga Jayden ei andnud järgi. Hetk enne majast lahkumist läks asi viltu. Neidis oli just peaväljapääsu juurde jõudnud, kui keegi ta selja tagant haaras neiust kinni. Turvameeskond ei teinud teist nägugi, seega see pidi olema keegi Kasiino siseringi seast. Amalie tariti mingisse tähtsasse ruumi samal korrusel ning neiu käed seoti kinni nagu kord ette nägi. Ei läinudki kaua mööda kui sadasid sisse need tähtsad ninad, kes olid ebameeldivaima seltskonna tipp. Üks vaenlastest oli ka ta kaaslane. Talle teatati, et nad teavad, et neiu on celislane ja parajasti on uur kadunud, siis otsiti läbi. Tundus, et nendele meestele meeldis käperadamine, aga Jay ei teinud teist nägugi. Nüüdseks oli teda kinni hoidud juba kõvasti üle selle aja, mis ta pidi olema paigas, kus ta kohtus Jessyga. Neiult uuriti, kus on uur, kuid Jaydeni suu püsis kinni. See seltskond, mis talle vastu vaatas oli kohutavalt vastuoluline. Liiga ebaviisakas, julm oma kommentaaridega ja igati tapmist väärt.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Sihtkohta jõudes peatas ta auto ning astus sellest välja viies samal ajal pilgu kellale, mis armult edasi liikus. Natuke oli aega Jaydeni saabumiseni. Kuna tal oli veidike aega toetas ta end vastu autokülge; võttis kätte uuri ning silmitses seda uudistavalt. Selles uuris ei paistnud midagi erilist olevat. Peale selle, et see oli vana, iidse väljanägemisega tundus näis see välja kui tavaline uur aga ometi ta teadis, et see on midagi palju rohkemat kui tavaline uur. Jason vanngutas pead ning libistas selle tagasi tasku ja viskas seejärel pea kuklasse. Täna oli ilus õhtu. Noormehele meenus Jayden ning see kleit. Kütkestavalt seksikas ja ilus. Ta meenutas neidise pehmelt siidist nahka.. ta teadis et see oli vale. Ta oli teadlik, et ta ei peaks Jaydenile nii mõtlema vaid peaks plika unustama. Töö nõudis seda. Nad olid kolleegid.
Aeg liikus edasi ja tähtajast oli möödas kümme minutit. Jason kortsutas mõtlikult kulme, kuid ei muretsenud veel. Võimalik, et ta ei saanud kohe sealt minekut. See aga ei jäänud kauaks nii. Iga mööduva minutiga läks noormees rohkem murelikumaks. See polnud Jayden-lik nii palju hilineda. Kui möödudnud oli tervelt pool tundi otsustas et midagi on valesti ja kiirustas autosse. Lõi sellele hääled sisse ning pööras otsa ringi. Midagi oli valesti. 'Neetud!' mõtles poiss ja lisas kiirust juurde. Aga ta tegi siiski ühe peatuse. Ta ei saanud kaasa võtta uuri ja ta ei saanud seda autosse peita. Ta pidi selle kuskile ohutusse kohta peitma. Seda ta ka tegigi. See võttis aga aega ja Jessy polnud selle üle kuigi rõõmus. See tehtud sõitis ta otse kasiino ette. Jäämata ootama teenindajat, et auto võtta kiirustas noormees sisse, kus aga teda juba oodati. Ning mitte kuigi sõbralikult, peaks mainima. Ta võitles nendega aga jäi alla. Vastaseid oli viis ja teda oli vaid üks. Mitte just kõige ausam. Ta võeti kinni peale mitmendat hoopi kõhtu. Käed seoti kinni ning ta viidi mingisse ruumi. Ta ei teadnud kuhu, kuid tal oli hea meel et sinna. Ta nägi Jaydenit, kes oli elus..

[Jayden Amalie Revons]

Möödunud oli palju aega, aga siiamaani ei olnud üksi nendest vastikutest tüüpidest suutnud Jaydeni suud avada. Alustati solvangutest, mindi edasi ähvardusteni, aga neiu huuled olid kindlalt suletud ning ta isegi ei plaaninud midagi välja anda. Pealegi ta teadis, et kui ta suutis nii Rethymni kui ka Celise taotlejad üle elada, siis see ei saa olema probleem. Peaasi, et Jason uuri Celisesse toimetab, ta saab kuidagi siit välja. Ja kui ei saa ise, siis tõenäoliselt mingi hetk saab Nevelyn aru, et Jay on kadunud ning saadab abiväge. Mingi aja pärast aga avanes uks ning järjekordne kinniseotud kätega inimene toodi sisse. Huvi pärast tõstis Amalie pilgu, kuid ta ei oodanud seal näha seda, kes sisse sajas. Jessy? Nad olid noormehe kätte saanud või midagi. Jah, praegu olid nagu kuritöö partnerid, aga siiski ei mõistnud tütarlaps kohe, miks noormees siia toodi. Ka too otsiti läbi, aga uuri ei leitud. Nüüd, kus nad olid siin olukorras kahekesi, hakkas tütarlaps juba tasapisi närvi minema ja muretsema. Olgugi, et tema näoilme oli täiesti emotsioonitu. See polnud hea. Nii ei pruugi keegi Celisest teada saada, mis juhtus. Enne oleks olnud teateviijaks Jason, aga nüüd oli noormees temaga siin ruumis kinni. Paistis, et Jaydenit ei jäetud seoses uuriga rahule. Näitsikult nõuti, et ta hakkas rääkima, kuid vastu saadi vaid tuim pilk ja ei mitte ühtegi sõna. Lubati minna kurjemaks, kuid Amalie ei pilgutanud isegi silmi selle peale. Muidugi kui olukord läheb kriitiliseks, siis on asjad halvasti. Neiu ümber tiirles mitu inimest ja kõik üritasid informatsiooni hankida, kuid see polnud eriti tulus. Üks hetk läbistas Jaydenit tugev valuhoog ja kuna näitsik polnud seda oodanud, siis kõlas üle ruumi ka vali karjatus. Paistis, et need mehed ei teinud nalja ning neil polnud plaanis seda asja niisama jätta. Lisaks sellele paistis, et neil oli ruumis piinaja. Läks hetk aega, mil Jayden suutis ära tuvastada, kes teda keskendunud pilguga vaatab ning talle piina tekitab. Neiut läbis uus valuhoog peas, kuid Jayden surus lihtsalt silmad kinni ning üritas karjumata olla, sest seda rahuldust ta neile ei paku. Näitsik hingas sügavalt sisse, et üritada eirata neid momente, mil talle tundus nagu pea lõhkeks ja sisemiselt kondid puruneksid. See valu oli talumatu, aga ta pidi olema tugev. Oleks suutnud ta keskenduda, üritanud ta praegu kuulata mingeid lepingutingimusi ja samal ajal käsi lahti harutada. Kahjuks oli kõik sarnane liiga raskendatud. Kahju, et see piinaja talle lähemale ei tulnud, sest muidu oleks mälukustutamis võime tüübi peal hästi töötanud. Mõtle, mida teeks inimene, kellelt kustada see osa mälust, mis mäletab, kuidas võimet kasutada? Tundus, et kas see polnud vaenlastele piisav. Amalie keeldus rääkimast, vaid selle asemel pahvatas iga valukorra järel õhku välja. Lõpuks otsustas üks tüüp, et äkki oleks aeg võtta kasutusele veel karmimad meetodid. Väike tripstrapstrull neiu naha peal noaga oli tõenäoliselt noormehe plaan.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Jasonil oli halb aimdus. Nad olid mõlemad kinnivõetud ning kinniseotud ja need inimesed ei mõistnud nalja ega teinud nalja küsides uuri kohta. Nagu ka Jaydeni suu jäi lukku, hoidis ka noormees oma suud kinni. Probleem oli selles, et kui keegi neist ei saa teada kus see uur oli ja nad surevd seal, siis jääb uur igaveseks kadunudks. Mitte keegi peale Jasoni ei teadnud selle asukohta. See tundus hea idee tol hetkel, kuid ta kahetses seda praegu. Ta ülesanne oli viia kell oma juhile aga ta ei olnud seda teinu ning nüüd olid nende väljavaated üsna sünged. Ta ei mõistnud kohe mis toimus, kuid kui ta märkas neidise kangestunud olekut ning meest, kes teda pingsalt silmitses, ta mõistis. Jaydenit piinati. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Jessy üritas köidikutest pääseda aga need olid neetult kõvasti seotud. Ta ei rääkinud veel aga see oli piin näha Jey'd piinlemas. Kui aga tüdruk ei rääkinud otsustati minna järgmise meetodi juurde. "Kui sa teda puudutad, siis ma vannun, et see on viimane asi mida sa teed!" urises Jessy raevukalt ja ta mõtles seda tõsiselt. Sellest flirtivast ja alati muigavast noormehest polnud jälgegi. Ta oli surmtõsine ja ta pilk sõnaotseses mõttes tapaks. Oh, ta tapab kõik need värdjad. Isegi kui see on viimane asi mida ta teeb.

[Jayden Amalie Revons]

Tütarlaps üritas vastu pidada, aga see hakkas juba raskeks muutuma, kuna läbi võime põhjustav valu hakkas üle tema võimete käima. Siis kui aga Jason hoiatas vaenlasi, tuli palju tugevam löök. Nad tahtsid vist noormeest läbi Jaydeni mõjutada. Amalie ei suutnud enam vait olla, sest valu lõi tal hingamise kinni ning järgmine hetk tormas see igasse tema rakku. Näitsik karjatas järjekordselt ja see tegi ruumis olevatele vist palju nalja. Kurat, ta tahaks praegu kõik need inimesed siit kustutada ja saata teisepoolsusesse. Mees, kes talle enne lähemale oli tulnud ei tundnud eriti kõhklevat. Too nõudis tütarlapselt vastuseid, kuid neiu vaatas talle vaid tühja pilguga otsa ning ei avanud ikka veel oma huuli. "Mul ei ole uuri ja ma ei tea, kus see on. Edu otsimisel," sõnas tütarlaps külmalt ja pressis huuled kokku kui järgnev valuhoog teda tabas. Paistis, et teda ei usutud. Järgmisel hetkel tundis neiu järgnevat valurünnakut, kuid seekord tuli see kuskilt mujalt. Pöörates oma pilgu käele, mis hakkas veritsema, kuna sinna tõmmati iga mittevastatud küsimuse peale triipe. Saanud ka kõrvakiilu mitte rääkimise eest ja tundes igalt poolt valu peale suruvat, ei kannatanud neiu välja ja lasi kuuldavale veel ühe järsu karjatuse. Kurat küll, siit ta tervena välja ei pääse. Võinoh, ta polnud enam nii või naa täiesti puutumatu.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

"Neetud!" vandus Jason veelgi rohkem rabelema hakates. Ta ei suutnud seda enam pealt vaadata. Ta ei suutnud kuulata neid karjeid, näha Jaydenit piinlemas ning olla võimetu midagi teha. Seis oli niru ja paremaks see minema ei hakanud. Mitte kuni neil oli see mida nad tagasi tahtsid ja seda sai vaid ainult Jason teha. "Ma tean kus see on!" karjus Jason kui uus valukarje pääses tüdruku huulilt. Vaenlaste pilgud langesid nüüd Jasonile. Oh, kuidas ta vihkas neid kõiki, kuid ta oli suutnud plaani välja mõelda. See polnud just midagi suurt aga see oli midagi. Midagi, mis võidaks neile aega ning annaks võimaluse põgenemiseks. "Ma ütlen teile kus on uur aga enne tahan ma et te lasete tal minna," lausus Jason jäise rahulikkusega. Ta näis tõsine ja samuti oli ta jutt usutav. Ta ei andnud Jay'le ühteg vihjet, et tegu on valega. Ta pidi laskma tal seda uskuda. Muidugi, ega tüdruk ei teadnud samuti selle asukohta. Seega polnud see vast isegi oluline. Ta keskendus vaenlasele, kes talle lähemale astus. Vähemalt ei keskendunud nad Jaydenile, kuid järgmisel hetkel läbis terav valulaine Jasonit. See oli justkui keegi oleks tera ta ajust läbi tõmmanud. Pea oli lõhkemas. Jason surus silmad kinni ja käed rusikasse. Ta kannatab selle ära. "Te ei saa.. seda teada.. kui te... mind piinate.. Ma olen ainus, kes selle asukohta teab. Pole tark mõte mind piinata kuni ma rääkida ei suuda või surnud olen," sülitas Jason, kui valu lõpuks lakkas. Ta pea kumises veidralt. "Räägi!" kõmistas vaenlane nõudlikult, mille peale Jason naerma hakkas. See oli külm naer. "Lasete tal minna ja ma hakkan rääkima," ei jätnud noormees kauplemist.
"Sa ei ole seisus, kus sul on võimalus kaubelda," lausus mees ja pöördus nüüd tagasi Jaydeni juurde. Jason kahtles, kuid nuga oli taas käiku lastud tõmmates uue haava neidise käele. "Kurat! See on meie kohtumispaigas. Kohas, kus ma pidin temaga kohtuma. Vana maantee alguses on suur kivi. Te leiate selle selle alt," ütles Jessy vastumeelselt.

[Jayden Amalie Revons]

Üritades end siiski vaos hoida, kannatas Jayden oma valu ning piinamist nii nagu sai. Olukord tundus aina hullemaks minevat, sest nii kui Jason avas suu, tahtis Amalie talle peksa anda. Kurat, ega nii läks juba kõik tagurpidi, aga nüüd üritas noormees veel neid siit välja osta ja mitte millegi muu kui uuriga. Ta polnud kindel, kas Jessy üritab mehi enda peale üle lülitada või midagi, aga ta kahtles, et see plaan töötab. Amalie teadis, et kui ta siit pääseb, siis ta peab noormehe ka päästma, et ta ei jäta celislast siia üksi. See, et peaaegu kõik vaenlased pöörasid oma pilgud noormehele, andis Jaydenil aega end vabastada. Olgu, temal oli ka silmi, aga näitsik nihutas end jättes mulje, et tal oli kohutavalt valus. Samal ajal sidus ta aga selja taga käsi lahti. Tal kohutavalt vedas, et selja taga oli mingi terav asjandus, mis ennist tal selga oli torkinud. Vastu seda sai köied lahti hõõruda. Kui Jason vaenlastele koha avaldas, otsustasid mehed seda kontrollima minna. Kuus inimest kui mitte lugeda Jessyt ja Amaliet olid ruumis. Kaks pidid minema külaliste juurde kui siiski maja omanikud, kaks pidid minema informatsiooni kontrollima ning kaks jäid siia. Loomulikult ka see noormees, kes oli piinaja, jäi siia ruumi. Neidis hoidis oma käsi selja taga ikka köites, mis siis, et nood lahti olid, et mitte end välja reeta. Kui kaks tüüp ruumi jäid, vedas näitsikul, et piinaja oli talle kohutavalt lähedal. Neiu teatas, et tahab mingit teadet edastada eseme kohta, aga tegi seda meelega peaaegu vaevukuuldava ja vaikse hääletooniga. Mees tuli talle lähemale ja käskis valjemalt rääkida, kuid näitsik raputas pead. Teine mees jälgis samal ajal Jasonit. Järgmisel hetkel vaatas Jayden mehe silmadesse ja kustutas mehe kõik mälestused seoses sellega, kes too oli. Järgmine hetk saabus löök viiendasse punkti jalaga ning Amalie vabastas enda käed. Teine mees oli juba hakanud nende poole tulema, aga väga visade liigutustega, oli üks neist juba maas. Kuid ärkvel. Aga kui sa ei mäleta, kes sa oled, siis ei hakka sa ka kellegagi võitlema. Veritseva käega võitlemine polnud just kõige kergem, aga mõne raskuse ja paari hetkega lõi neiu teise mehe oimetuks. Seejärel tormas neiu Jasoni juurde ning vabastas ka noormehe. "Nad ei tohi uuri saada, lähme,"sõnas näitsik tõsiselt ja tema hääletoonis peitus vihje, et see ei kannatanud vastuvaidlemist. Jay'st ei peegeldunud praegu üldse, kui valus tal oli või midagi, sest temas mängis hetkel pigem adrenaliin kui kaine mõistus.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Noh, natuke see siiski aitas, et ta oli endale tähelepanu tõmmanud. Tundus et tüdruk oli end tegevuses hoidnud ja oma nöörid katki hõõrunud. Õnneks võtsid nad seda avaldatud asukohta tõsisselt, sest peaaegu kõik lahkusid sealt jättes neile vaid kaks valvurit. See oli käkitegu, kui ta vaid vabaks sai. Ta kahtles korraks Jaydeni seisundis, kuid tundus et ta saab hakkama, sest järgmisel hetkel oli ta juba jalul ning võttis välja ka teise mehe. Mis talle silma jäi oli see, et Jay ei tapud, kuigi tal oli täielik õigus nad tappa. "Sa oled osav," kostis noormees ning ajas end nüüd püsti ning noogutas. "Ma tean, et peame. Tule," nõustus noormees. Tal polnud mõtteski vastu vaielda aga probleem oli selles, et uur polnud seal kus ta ütles et on. Seda ta ei hakanud veel välja ütlema. Liiga palju kõrvu. Jessy saatis vihkava pilgu piinajale, kuid raputas siis pead. Jay oli ta juba rajalt võtnud ja ta ei kavatsenud võidelda inimesega, kes ei olnud suuteline ennast kaitsma ega vastu ründama. Ka halbadel oli au, mida tuli vahest asjadest üle vaadata.
Nad kiirustasid nüüd sealt ruumist välja, kuid mitte peauste poole. "Mu auto on garaažis," ütles Jason ja suundus null korrusele, kus asus maaalune parkla. Noh, jah, rikkurite asi. Ta samm oli kiire ja pilk valvas. Autoni jõudes avas ta uksed. Ta ei vaevunud ust Jay'le avama. Ta sai ise ka ust avada ja sisse astuda. Kohe kui tüdruk sees oli võttis ta autoga kohalt ning sõitis suureneva kiirusega väljapääsu poole. "Hoia kinni!" hõikas ta kui teele jäid piirmed. Õnneks puidust. Auto kõrvalistujapoolne peegel läks, kuid see oli pisike kaotus. Nad jõudsid välja, kuid peagi oli neil sabad järgi. Nende pääsemine avastati kiirelt. Poiss vandus endamisi niing surus gaasipedaali lõppu suurendades kiirust maksimumile. Jumalale tänu, et Jason hea juht oli.

[Jayden Amalie Revons]

Jasoni kommentaaride peale näitsik ei reageerinud. Tal oleks olnud kohutav soov kõik need sitapead siin majas läbi peksta ning oimetuks, kuid ta hoidis end tagasi. Säärane kättemaks polnud kellelegi kunagi kasuks. Pealegi praeguses olus, kus ta polnud tegelikult ise kõige tervem, polnud see kaugeltki mõistlik. Nad pidid siiski keskenduma missioonile. Tütarlaps lasi praegusel hetkel Jessyl ohjad enda kätte võtta, kuna noormehel oli auto ja pealegi too teadis, kus on uur. Autoni jõudsid nad üllatavalt kiiresti ja põhimõtteliselt ilma probleemideta. Nendel tüüpidel oli vist natukene puudu mõistusest, mis seondus turvaprobleemiga. Autosse jõudnud sulges neiu koheselt turvavöö ning hetkel võttis noormehe hoiatust kuulda koheselt, mil nad välja sõitsid sellest hoonest ning piiridest. Siiski ei läinud neil nii kergelt, kuna pealegi olid neil tüübid järgi ja asi läks kihutamise peale. Jessy tundus tegelikult roolis üsnagi rahulik, võrreldes selle kriitilise olukorraga. Jaydenil hakkas aga adrenaliinitaju kaduma ning seejärel hakkas tekkima ka valu, mille ennist oli see tunne vaigistanud. Käsi oli verine ikka veel ning see polnud just kõige parem vaatepilt. Siiski surunud käed rusikasse ja huuled kokku, üritas näitsik rahu säilitada. Autos oli haudvaikus, kuna neiu ei teadnud mida öelda. Osaliselt oli ta vihane noormehe peale, et too uuri asukoha välja ütles. Nüüd võis arvestada, et kogu see missioon lendas vastu lage. Teiseks oli tal valus ning kuna ta ei tahtnud eriti seda välja näidata, siis oli kergem lihtsalt olla tuim ja mitte reageerida. Mingi hetk märkas näitsik aga taha vaadates, et nende saba jõudis aina lähemale ja lähemale. Kuigi Jason tundus suurepärase juhina, oli järgitulejatel kõvasti parem sõiduk, mis kiirendas samuti hästi. Ei läinud kaua, kui autod sõitsid kõrvuti ning järgmisel hetkel rammuti nende autot küljelt. Jayden nägi, et Jessy üritas hoida neid teel, aga see polnud kõige kergem. Kõige nutusem asi praeguses olukorras oli see, et neiu ei saanud otseselt mitte millegagi aidata. "Ettevaatlikult," pomises näitsik vaikselt, kui neid uuesti rammiti. Samas paistis, et ka nemad ei kavatsenud alla anda. Ootamatult tuli aga neile ette kurv, mida pimedas ennist polnud näha. Neiu jõudis vaid kiirelt noormehe nime karjuda hoiatuseks, aga, kahjuks toimus see liiga hilja. Läks hetk mööda ja nende auto ning samuti ka vaenlaste auto lendas teelt välja. [/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Rammimine ei tulnud sugugi kasuks. Jason oli hea juht, kuid isegi siis polnud ta piisavalt hea. Ta rammus vastu vaenlaste autot ning üritas samal ajal teed jälgida. Ta käskis Jaydenil turvavöö kinnitada, tehes seda ise samuti, sest see sõit läheb kindlalt karmiks ning ta eelaimdus polnud hea. Nad olid maximaalse kiiruse peal ja asi võis kiirelt inetuks minna. See oli arvamus, kuid see sai ka reaalseks faktiks üsna kiirelt. Nad lähenesid järsule kurvile tohutu kiirusega ja Jessy teadis vägagi hästi, et ta ei suuda autot kurvist välja juhtida aga ta kavatses anda endast parimat. "Pane pea põlvedele ja kata pea kätega!" hüüdis Jessy ning siis pani pidurid käiku. Kuidagi pidi ta ju selle sõidu lõpetama. Parem pidurid kui sõita kuskile täie kiirusega. Vaenlased ei näinud seda ette ja panid neist mööda sõites otse sügavasse kraavi. Aga ega piduridki Jessyt ja Jaydeni päästnud. Kiirus oli liiga suur endiselt. Auto läks külglibisemisse sealt vastu teeäärset kivi, mille tulemusena viskus auto suure hooga üle katuse. Kui nad maad puutusid keerlemine ei peatunud. Nad tegid mitu peakat enne kui nad lõpuks peatuma said. Jason, kellel oli turvavöö liiga lõdvalt peal, lendas valusalt vastu esiklaasi lüües oma pea korralikult ära ning siis mattis pimedus ta endasse. Ta üritas võidelda sellega. Ta tahtis teada, et Jay'ga on kõik korras aga alati ei saa kõike.

[Jayden Amalie Revons]

Kiirus oli laes ning tütarlaps hakkas muretsema, kas nad üldse siit pääsevad. Kurvi vaadates sai näitsik aru, et ka kõige parimate juhiomadustega inimene poleks suutnud neid sarnasest olukorrast päästa. Kui Jason kasutas näitsikul panna pea põlvedele ja katta pea kätega, siis seda ka Jay tegi, kuigi muretses praegu rohkem noormehe pärast. Järgneval hetkel lendasidki nad samuti teelt välja ning auto käis üle katuse. Amalie turvavöö oli hästi kinnitatud, seega ei tekkinud näitsikul probleeme selle katusega üleviskumisel. Ainuke häiriv oli auto rappumine. Üks hetk kuulis tütarlaps tugevat prantsatust ja tahes tahtmata pööras pilgu hääle poole. Jessy oli vastu esiklaasi lennanud. See polnud kaugeltki hea. Läks hetk mööda ja auto jäi lõpuks katusega vastu muru seisma. Neiu teadis, et neil ei ole palju aega, sest sarnasel juhul võib autoga midagi juhtuda. Amalie pööras oma pilgu Jasonile, kes oli vist teadvuse kaotanud. Neiu asetas käed vastu katust ning aeglaselt turvavööd avades, sai kuidagi istme küljest lahti. Mõne hetke pärast suutis Jayden kuidagi läbi raskuste autost välja ronida ja neiu sõna otseses mõttes tormas juhiistme poole. "Jessy?" päris tütarlaps kergelt mureliku hääletooniga, aga celislane ei vastanud. Korrates seda veidi paanilisemalt uuesti ning saades vastuseks mitte midagi, sai neiu kinnitust, et noormees oli teadvusetu. Kurat..kuidagi ta pidi ju Jasoni sealt välja saada. Loomulikult lootis Amalie, et noormehel mingeid suuremaid vigastusi ei ole. Aega läks, kuid õnneks sai Jayden noormehe autost välja. Kurat, täisjõus noormees autost eemale lohistada oli kuradi raske. Vaenlased tõenäoliselt ellu ei jäänud, kuna muidu oleks neid otsima tuldud. Saanud autost piisavalt kaugele, vaatas neiu Jessy poole, kes ikka veel ei avaldanud ühtegi märki. Pulss oli olemas, hea seegi. Ta ei oleks endale andestanud, kui noormehega oleks midagi juhtunud. Just too oli talle ju järgi tulnud. Missiooni võis lugeda muidugi ebaõnnestunuks, aga see selleks. "Jason?"päris neiu rahulikuma hääletooniga ning asetas oma käe noormehe põsele. "Kurat, ärka ülesse,"pomises neiu pahaselt, kuigi vihane oli ta just enda peale, mitte noormehe peale. See olukord oli läinud liiga kaugele.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Jessyt ümbritses lohutav pimedus ning teadmatus. Ta ei teadnud kus või mis toimunud oli ja teda ka ei huvitanud see. Seda vaid lühikest aega, sest ta meeled hakkasid mingi aja pärast tärkama ning reaalsus hakkas meeltesse tagasi trügima. Ta kuulis kusagilt häält. Ta teadis seda häält aga raske oli mõelda kust ta seda teadis. Kes oli see ilus hääl? Küsimuse üle ta juurdlema ei jäänud, sest kui ta täielikult teadvusele tuli tabasid teda valusööstud. Ta terve keha oli valus nagu oleks ta peksa saanud ja mitte vähe. Jason avas silmad ja vaatas imeilusasse näkku. "Ma olen vist taevasse läinud.." pomises noormees kähedalt ja naeratas siis kergelt. Jayden. Tema ingel. Ta oli kahjuks taevast üsna kaugel ja vaevalt et ta sinna nii pea satub. Ta üritas end liigutada. Liigutada oma kangeks muutunud käsi. "Oled sa kombes?" tundis ta muret Jaydeni pärast. Ei, teda ei huvitanud enda seis. Tal võis olla sisemine verejooks või murtud luud, neidis oli endiselt esikohal. Aeglselt vaatas ta enda ümber siis ringi. Ta oli autost välja tiritud ja ta kergitas tahtmatu üllatutusega kulme. "Sa tirisid mind sealt välja?"

[Jayden Amalie Revons]

Tütarlaps lootis, et celislane ärkab peagi, sest neiu läks kergelt paanikasse. Jason oli ju see, kes ta siiski ennist oli päästnud ja kes talle järgi tuli. Võib-olla oleks ta määramatult pikaks sinna kinni jäänud. Loomulikult oli see samas kohutavalt loll tegu, aga mineviku ei saanud tagasi pöörata. Kuna Jason ei ilmutanud mitte mingisugust märki ärkamisest, hakkas neiu tõsiselt muretsema. Mida ta tegema peaks? Nad olid keset pärapõrgut ja praegu polnud arstiabile kuskilt loota. Pealegi tõenäoliselt oli auto täiesti puruks ning mitte just kõige ohutum koht. Ta oleks tahtnud midagi ette võtta ja olukord hakkas muutuma lootusetuks. Kurat, miks tal polnud mingit ravitsemisvõimet või ta ei saanud kuidagi midagi ette võtta. Neiu ohkas, palju ta siin niimoodi istuma peab. Loomulikult teiseks probleemiks ilmnes see, et ta oli õhukeses ja väga napis kokteilikleidis ning ilm sarnasel ajal ei olnud just kõige meelitavam. Möödus aega, kuid mingi hetk tegigi Jason silmad, seepeale tundis neiu kergendust. Esimese lause peale, mille noormees kuuldavale tõi, kortsutas tütarlaps kulmi ja hakkas kahtlustama, et Jessyl oli parasjagu midagi peas sassi läinud. "Mida? Kas sinuga on kõik korras?" päris tütarlaps vaikselt ja rahulikult, kuigi tema hääletoonis peegeldus mure. "Sa lõid end päris kõvasti ära, hea, et üldse ellu jäid,"mainis neiu lõpuks oma kätt ära võttes ning vaikselt ohates. Käsi tulitas nagu segane ja ega ta ise ka ilma väikeste vigastusteta ei pääsenud. Järgneva küsimuse peale neidis noogutas, kuigi see oli tegelikult vist vale. Tal oli kohutavalt külm, ta käsi tulitas ning pärast neid mõttejõul piinamisi, tegi pea kohutavaid valusööste järelmõjuna. "Sa pääsesid napilt ja ikka jõuad minu pärast muretseda,"sõnas neiu vaikselt turtsatades ning sellele järgnes pisikene muie. Küsimuse peale noogutas näitsik. "Ega ma sind sinna ei saanud jätta," sõnas Amalie rahulikult nagu see poleks suuremat sorti asi. Siiski oli see pigem nagu väga raske kartulikoti vedamine, mis ei tahtnud üldse liikuda.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Küsimustele ta vastama ei hakanud. Oli ilmselge, et kõik polnud korras aga ta oli elus. Nad olid elus ning see oli vast peamine. Kuulde murelikku nooti tüdruku hääles vangutas Jason pead. See oli aga viga ja ta poleks pidanud seda tegema. Valu sööstis mööda selgroogu alla ning tal oli tunne et see halvas ta. Jessy surus suu kinni ega öelnud midagi. Polnud vist tark mõte tõsta, rääkimata kõndimisest, kuid nad ei saanud jääda sinna. "Muidugi muretsen," vastas Jason andes neidisele uue naeratuse aga see kustus kiiremini kui eelmine. "Ma olen lihtsalt üllatnud, et sa jaksasid," lisas ta Jaydeni viimase vastuse peale. See oli tõesti üllatav, kuna Jessy ei kaalunud vähe ning sellest vrakist teda välja tirida. See ei saanud just kerge olla. "Me peame minema. Liiga ohtlik on siia jääda,"sõnas Jessy ning üritas end püsti ajada aga midagi oli kindlalt valesti. Valusööstud andsd tunda ennast selgoo juures ja see polnud peavalu moodi, et kannatab ära, see oli valu mis iga sööstuga teda halvas. "Või siis pead sa ise minema. Ma aeglustan sind maha ja see ei tule kummalegi meile kasuks. Sa mine ja ürita häärberisse jõuda ning sa pead uurile järgi minema. Nad said vale asukoha."

[Jayden Amalie Revons]

Jessyt vaadates hakkas Amalie aina murelikumaks muutuma, sest noormehega ei paistnud kõik kaugeltki korras olevat. Too ei näinud just kõige parem välja ning see pingestatud olek, tähendas vaid seda, et ta üritab tõenäoliselt varjata seda, kui palju ta oli viga saanud. Ta mõistis, et raske on praegu öelda, et sinuga ei ole kõik korras, aga mingi hetk pidi Jason seda lihtsalt tegema. "Tegelikult oli kohutavalt loll tegu mulle järgi tulla ja lasta end kinni võtta. Mingi hetk oleks Neva kindlasti abiväe saatnud," sõnas tütarlaps rahuliku hääletooniga. Kas see ka tegelikult nii oleks olnud, sellele ta vastata ei osanud. Sarnaseid piinamismeetodeid arvestades oleks neiu tõenäoliselt kuskil sealmaal, kus keegi teda näha poleks tahtnud. Tal niigi vedas, et ükski sisselõigatud haav tema veeni otseselt ei purustanud või liiga sügavale ei läinud. "Ma olen tugevam kui sa arvad,"vastas neiu noormehe üllatuse avaluse peale. Olgu, see oli raske, kuid Amalie polnud kunagi üks neist, kes pistaks vinguma. Ta alati üritas, hoolimata sellest kui raske see ka polnud. Jutu peale neiu noogutas, sest siia jääda polnud vähimatki moodi mõistlik. Jay ootas Jasoni järgi, kuid kuulnud järgnevat vastust läks asi segaduses. Paistis, et Jessy oli veelgi rohkem kannatada saanud kui neiu oleks osanud oodata. Teade, et uuri asukoht oli vale, tundis ta aga kergendust. Vähemalt siis ei läinud missioon luhta. Näitsik ei hakanud pikemalt mõtlema, vaid pööras oma pilgu noormehele. "Ei,"sõnas ta tasakaaluka ja kindla hääletooniga. "Kui uur on kindlast kohas, siis las ta olla,"teatas neiu lisaks ja ei viinud oma pilku noormehelt ära. "Ma ei jäta sind siia üksi keset pärapõrgut piinlema võimidagi," lisas Amalie veelgi kindlamalt. Kurat, kuidas nad siit üldse pääsevad? "Kui halb sul olla on?"päris neiu pilku enda ette pöörates ja ohkas vaikselt. Miks ta küll selles kõiges praegu ennast süüdistas. Poleks Jason talle järgi tulnud, oleks noormees praegu täie tervise juures.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Jason ei saanud mitte naeratada. Tõesti, neidis oli tugevam kui ta oleks ette näinud. Nii vaimselt kui füüsiliselt. Veel midagi, mida imetleda tema juures. Jayden oli ideaalne. Igatepidi. Uskumatu, kuid ta tundis uhkust selle üle milline Jay oli. Tugev, isegi murududes oli ta tugev. Ta ei loobunud ja oli järjekindel aga temast polnud siiski halba. Jay oli üdini hea. Küsimus oli aga nüüd- miks oli Jay Celisega liitunud? Selle üle ta aga kauaks mõtlema ei jäänud. Järjepidevus on sama mis kangekaelsus ja mitte alati ei tulnud see kasuks. "Jay.. lõpeta vaidlemine!" ütles poiss tõsiselt. "Ma tulin sulle järgi ja kõik. Ma ei saanud sind sinna jätta ja see oli minu viga.. mida ma ei kahetse, noomi mind palju tahad selle pärast," uratas ta veel ning neelatas siis kuuldes neidise küsimust. Kui halb tal on? "Skaalal 1 kuni 10? 8," vastas ta ütles ta vastumeelselt. "Ma ei saa edasi minna ja sa ei saa mind tassida. Sa pead siit kaduma enne kui meile järgi tullakse. Saada keegi mulle järgi. Mida kiiremini sa seda teed, seda kiiremini ma siit minema saan. Palun, Jay. Tee seda." sõnas noormees üsnagi rahulikul toonil. Ta ei tundnud valu kogu aeg, ainult kui ta liigutas end aga ta kartis enda pärast. Ja see oli juba midagi, sest see oli tema jaoks vägagi võõras. Ta polnud inimene, kes alla vandus. Ta on olnud hulludes seisudes. Kuulihaavaga ja see ei hoidnud teda maas, läbi pekstud ja seegi ei hoidnud teda maas. Ning nüüd kus ta tahtis näida tugevana Jay juuresolekul, ta polnud seda. "Mine! Kohe!"

[Jayden Amalie Revons]

Just siis kui asjad paistsid mingit veidrat moodi paika loksuvat, raputas miski nad jälle tagasi laiali. Ka tänane polnud vähimgi erand. Vastumeelselt läks Jayden sellele missioonile ja nüüd polnud ta just kõige ideaalsemas olukorras. Ta ei suutnud praegu endale tunnistadagi, kui kuradi kahju tal oli praegu noormehest. Ainuke, mis ta peas keerles oli see, et tema oli selles süüdi. Kuulnud noormehe käsku lõpetada vaidlemine ei vastanud Amalie esialgul. Näitsik oli liiga sügavale mõtetesse vajunud. Teada saanud, et Jessy on väga halvas seisus, üritas neidis mõelda väljapääsule. Mis kuradi väljapääs siin oli? Auto oli ribadeks, nad olid keset mittemidagi ning neil polnud mitte mingisuguseidki abivahendeid. Noormehe katse tütarlast rahustada ning anda nõu, aga toimis vastupidiselt. Tal oli aega vaja, et mõelda välja plaan, kuid noormehe palved ja käsud segasid teda hetkel. "Keegi ei tule meile järgi, sest teine auto on leekides ja nad ei tea nende asukohta, sest kui keegi oleks meil veel jälil, oleks nad siin juba,"teatas neiu ja tema hääletoon hakkas tõusma tasapisi. Isegi kui ta üritas end vaosi hoida, ei õnnestunud see praeguse seisuga mitte kuidagi. "Ära käsuta mind, ära ürita seda teha,"lausus neiu madala ja kergelt pahase hääletooniga. Või pigem hoiatavaga. Oleks Jason hetkel vait, oleks tal võimalik valmis vorpida mingisugunegi plaan. "Loogiline, ma pean jooksma ära ja sind siia jätma, sest nii sa ju tegid minu puhul, eksole,"pomises neiu pead raputades, sest ta polnud sellega vähimatki moodi nõus. Üks hetk lükkas ta end maast lahti ja tõusis püsti. Järgmisel hetkel lõi ta täiesti jõust ühte kivi neist eemale ja oli näha, et ta on ärritunud. Enda peale loomulikult. "Kuidas kurat ma nii lollit võisin vahele jääda,"sõnas neiu noormehest eemale sammudes ja lükkas pea kuklasse, vaadates taevast. "Plaan, Jayden, mõtle," üritas ta end sundida, sest paar ideed hakkas talle juba tasapisi tekkima.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Nähes, et Jayden ei kavatse tema käsku kuulda ohkas Jason raskelt. Ta kirus seda nigelat seisu aga seal polnud enam midagi teha. Nad pidid kuidagi sellest jamast välja pääsema aga kuidas? See oli hea küsimus ja Jessy oli rohkem kui kindel, et tüdruk üritab mingit plaani välja nuputada. Ta ei hakanud midagi ütlema ning vaatas enda ette. Ta vihkas olla võimetu. Ta vihkas seda, et ta ei saanud midagi teha, ei saanud aidata. Ning nüüd hakkas Jayden ennast süüdistama. See ei teinud olukorda sugugi paremaks. "Jayden. See oli minu otsus sulle järgi tulla. Sa ei palunud mind, et ma seda teeks. See et sa vahele jäid oli lihtsalt halb õnn. Me olime väga hea tiim. Kõik sujus aga õnnest jäi lihtsalt pisut puudu," lausus Jason. Polnud kindel, kas see rahustas neidist aga Jason tundis ennast kummaliselt rahulkuna. Ei mingit paanikat, ega närvi minekut ega isegi muretsemist. Ta sulges silmad ning hingas sügavalt sisse ning välja. Liiga sügavalt hingates tundis ta valu aga polnud väga hullu. "Jay.. sa pead minema," pomises noormees vaikselt ja avas siis uuesti silmad. Hakkas ta ära vajuma? Ei, seda ta ei tohtinud. Ta tundis vajadust liigutada. Lihtsalt püsti tõusta. Toetuda pisut Jayle ja siit minema minna. "Aita mind püsti. Sa ei lähe ja me ei saa kindlalt siia jääd." teatas ta viimaks ning valmistus valuks. Pagan, peale seda ta vist valu enam üldse ei karda.

[Jayden Amalie Revons]

Siis kui Jaydeni peas jooksis läbi mitmeid mõtteid, oli tunne, et ta unustas ära, kus ta oli. Näitsik keskendus niivõrd praegu plaani mõtlemisele, et ta vaevu kuulas, mida Jason talle rääkis. Tegelikult polnud probleem selles, et ta ei tahtnud kuulda, lihtsalt tal oli raskusi teha hetkel mitmeid asju korraga. Neiu ise oli haavatud, veri oli õnneks praeguseks hüübinud, kuid ta polnud kindel, kui palju ta ise viga sai tegelikult. Mitte, et see hetkel mingit olulist rolli mängis. Amalie ei reageerinud ka Jessy teisele korraldusele, vaid oli noormehe poole seljaga ning ei liigutanud. Viimase lausega jõudis Jason, aga neiuni, mille peale Jayden ennast pööras. Neiu liikus kiirete sammudega noormeheni ja ohkas vaikselt. "Oota," sõnas Amalie rahuliku hääletooniga ja vaatas Jasonile otsa. "Ära tee endale viga hetkel rohkem kui sa saanud oled," lisas ta hääletooni tasandades. Tundus, et midagi hakkas nagu looma, aga ta ei tahtnud, et Jason lollusi teeks. Ta teadis, et Jason tõenäoliselt ei saa eriti liikuda omal jõul ja ega Jayden poleks teda samuti väga kaua edasi viinud. "Ma luban, me lähme, aga lihtsalt oota hetk,"teatas näitsik noormehele ja vaatas siis tee poole. Nad võisid olla ei tea kus, aga siiski lõppude lõpuks keegi pidi siin sõitma. Autoga, midagigi. "Usalda mind,"ütles neiu lõpuks poolsosinal, mil hoidis ikka veel oma pilku noormehel. Seejärel tõusis Jayden järjekordselt püsti ja liikus noormehest eemale, maantee poole. Ta lootis vist imet, aga keegi pidi ju mööda sõitma. Jala ta siit kaugele ei pääseks üksi.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Jason tahtis ennast liigutada ignoreerides valusööste mis karjusid peatumist. Ning siis muidugi ka Jayden, kes palus mitte liigutada. Noormees vihkas enda seisundit, kuid teadis et oleks targem mitte end liigutada. Jessy noogutas allaandlikult tüdrukule, kes palus et ta usaldaks teda. Lihtne öelda, raske teha. Enda üllatuseks polnud aga raske usaldada Jaydenit. Tavaliselt usaldas poiss iseennast, sest ta teadis kindlalt, et saab ennast usaldada ja ei kedagi teist. Ta jälgis neidist, kui too läks maantee poole. Ta aimas ära tema plaani. See oli vast ainus plaan mis neil oli. "Loodame et sa püüad veoki kinni," pomises Jason endamisi ning ohkas raskelt.

[Jayden Amalie Revons]

Jayden seisis tee ääres ja tundis ennast tegelikult kohutavalt tobedalt, sest mis garanteeris üldse, et siit midagi mööda sõidab. Siiski ta pidi üritama ja proovima, juba põhimõtte pärast, et Jason ei saanud siia jääda. Kuigi kui kaua nii veel läheb, on ta ise tõenäoliselt külmunud surnuks või midagi. Ega ennastki oli raske koos hoida. Läks mööda vähemalt veerand tundi ja neiu hakkas juba tasapisi lootust kaotama, kurat küll, kui vaja on, siis ta läheb jala kasvõi. Ei tegelikult, ta ei saanud, sest Jasonit siia üksi jätta polnud ka lahendus. Tütarlaps hakkas juba noormehe juurde tagasi jalutama, kui järsku märkas eemal tulesid. Näitsik peatas auto ning juhiroolist tuli välja mees, kes läks ei tea kuhu. Seletama hakata ja paanikat tekitama hakata ei olnud aega. Neiu läks mehele lähemale ning naeratades ütles, et tal oleks vaja kergelt abi. Usalduse ära teeninud, vaatas aga Jay mehele silmadesse ja lasi tollel unustada selle, et see tema auto on. "Saate mind ehk aidata, ma tulin oma sõbrale järgi. Pärast seda saan ma teid ära visata sinna, kuhu suundute," teatas näitsik kerge sooja naeratusega. Amalie liikus kiirete sammudega Jessyni, mees tuli talle veidi aeglasemalt järgi. "Pea vastu,"sõnas näitsik noormehele otsa vaadates ja tema silmist võis kergelt peegelduda ikka veel muret. Ta ei tahtnud teada, kui valus Jessyl kohe võib hakata. "Ja nüüd, lähme,"sõnas näitsik ja võttis noormehe ühest käest kinni. Võõras tuli samuti appi ja nii nad ka läbi raskuste Jasoni auto juurde said. Sellist tegevust ei tahtnud ta tõenäoliselt kunagi korrata. Jõudnud autossse, asetati celislane tahaistmetele, Jayden ise läks rooli ja võõras istus kõrvale. Neiu üritas mehega juttu puhuda, ise lootes, et Jason saab tagaistmel hakkama. Nüüd oli vaja jõuda vaid arstideni. Lõpuks saanud teada koha, kuhu võõras minema pidi, võttis Jay suuna sinnapoole. Kuna ta tahtis võimalikult kiiresti siit ära saada, siis sõitis liiga kiiresti, kuid see polnud praegu tähtis. Saanud siis auto päris omaniku ära visata, pööras neiu pilku juba mitmendat korda Jasonile. "Saad hakkama?"päris tütarlaps, kuid polnud kindel, kas Jessylt vastustki saab. Igatahes arstideni jõudmine oli praegu kõige tähtsam, mitte uur, vaid see, et Jason on korras.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Pea tundus iga mööduva hetkega paksemaks minema. Keha hakkas tuikama samuti ja ta polnud kindel, et see oli selle süü, et ta liikumatult maas lebas. Ta silmad olid vahepeal kinni vajunud, kuid kauget auto häält kuuldes läksid silmad taas lahti. Ta ei pööranud pead, kuid Jaydenil õnnestus auto peatada. Vähemalt saavad nad sealt minema. Tüdruk sammus tagasi tema juurde jing Jessy hingas pahinal välja. Ta pidi vstu pidama. Muud võimalust siin polnud. Kui ta maast üles tõmmati läbis tuline valujutt ning ta karjatas. Jalad kadusid peaaegu kohe alt. Asi polnud sugugi hea. Vaevaliselt said nad autoni ning Jason nägu kurja vaeva et teadvusel püsida, kuigi valu tahtis pilti tasku lüüa.
Auto sõitis juba tükk aega. Noormees ei pannud tähele Jaydeni pilke, milles peegeldus tõeline mure. Mure, mida ta polnud näinud teda tundmas. Mitte tema pärast. Uskumatu, et ta näeb päeva mil Jay tema pärast muretseb. Küsimus kostis kusagilt kaugelt aga ta ei vastanud. Aeglaselt vajus Jessy ära ja see oli hetkel parim mis saada võis. Vähemalt ei pidanud ta valu käes piinlema.

[Jayden Amalie Revons]

********
Aja möödudes

Mitmeid päevi oli möödus Jaydeni viimasest missioonist koos Jasoniga ning noormees oli juba paranemiseäärel. Kõigepealt pidi Amalie noormehe haiglasse toimetama, seejärel elanud üle suure opi, oli Jessy umbes kaks päeva seal. Hiljem toodi ta Celisesse üle, kuna rühmitus suutis tagada ise vajaliku arstiabi ning haiglad ei olnud just kõige ohutumad. Kõik need päevad järjest, oli aga neiu käinud noormeest vaatamas. Enamus ajast, kui ta seal viibis, oli Jason sügavas unes. Tegelikult polnud vist noormees teadlik isegi, et Jayden teda nii palju oli külastanud. Kui vähe Amalie seda endale tunnistada tahtis, oli neiu kohutavas mures. Ta tundis end süüdi, et kõik niimoodi läks. Loomulikult ei teinud asja aga helgemaks asjaolu, et missioon tegelikult õnnestus, sest uur võideti Celisele tagasi. Näitsikut ennast oli hoiatatud samuti puhkerežiim võtta, sest ta keha vajas aega taastumiseks kõigist nendest piinamismeetoditest, alustades noahaavadest, lõpetades järelkaja vaimsest ja füüsilisest valust. Too õhtu, mil Jason haiglasse läks, polnud ka Amalie parimas korras, kuid siiski ei saanud ta nii palju kannatada. Neva ja teised Celise liikmed keelasid tal põhimõtteliselt üldse midagi teha, aga neiu sellegi poolest leidis võimalusi ja aega, kuidas kontrollida, et Jessyga on kõik korras. Tolle aja jooksul oli ta aga kuulnud midagi veidrat. Jason oli tema nime unes soninud ja rääkinud mingist veidi veidrast teemast. Amalie polnud kindel, mida sellest kõigest arvama peaks. Tänasel päeval oli suurem osa Celise liikmeid ära, seda oli neiu tähele pannud siis, kui hommikul köögis käis. Olgu, maja turvati nagu alati, aga liikmeid sees eriti ei kohanud. Võib-olla aga möödus ta valedest tubadest. Tõmmanud selga tumedad teksad ja pitsiliste äärtega topi, sättis neiu end järjekordselt Jasonit vaatama. Ta sügavalt lootis, et celislasel on juba kõvasti parem, noormeest oli raske säärases seisundis vaadata. Sättinud oma juuksed kinni, vaatas Jay viimast korda toas ringi ning lahkus seejärel ruumist. Kõndinud mööda pikka koridori, jõudis Jayden lõpuks Jessy toani ning avas vaikselt ukse. Ta ei hakanud koputama, kuna kui noormees oleks pruukinud magada või midagi, siis ta ei tahtnud teda äratada. Nii oli ta end ju sisse smuugeldanud eelnevad õhtud. Enda järgi ukse sulgenud, vaatas Jay hetkeks toas ringi.

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Jasonil polnud õrna aimugi ei ajast ega ka sellest kes tal seal käis. Enamasti ta oli tugevate valuvaigistite ning ravimite mõju all ning seega ei suutnud ta just kõige energilisem olla. Kuid mida ta lühikeste ärkvel oldud aja vältel teada oli saanud oli see, et ta saab terveks. Ta ei tundnud end just tervena, kuid teadmine et ei jää jäädavat vigastust lasi tal kergemini hingata ja puhata ilma et masendus ja mure teda vaevaks. Samuti ei teadnud ta sellest, mida ta oli läbi une rääkinud. Ta võis ju üleval olla, näliselt, kuid tegelikult polnud ta sugugi ärkvel, sest ta ei mäletanud mitte kui midagi.
Ta kuulis kui keegi järsku sisse tuli. Ta oli esimest korda üle pika aja tõesti ärkvel, olgugi, et ta silmad olid kinni ja ta lamas liikumatult voodis. Liikumatu olla oli kõige ohutum. Seda niikaua kuni vigastused täielikult ära paranevad. Aeglaselt avas Jason silmad, et näha kes tulnud oli. Ta ootas, et keegi arstidest aga enda üllatuseks vaatas ta oma ingli poole. Noormehe näole valgus õrn naeratus, mis oli tema joaks haruldus, kuna enamasti oli ta näol irve või muie. Aga ei seekord oli ta näol siiras naeratus. "Arstid võiksid ka nii ilusad olla, kui sina," ütles Jessy lõbusalt andes tüdrukule märku, et ta on ärkvel ja Jay'd on märgatud.

[Jayden Amalie Revons]

Ei jõudnud neiu eriti kaua seista, kui ta kuulis Jasoni hääletooni. Noormehe kommentaari peale, tekkis Amalie näole õrn naeratus. "Nii saaksid kõik patsiendid kiiremini terveks, jah?" päris neiu samaväärse lõbustunud hääletooniga ning liikus seejärel Jasoni poole, kes enda voodis oli. Tegelikult nägi noormees võrreldes eelnevate päevadega parem välja ning see, mis näitsikut tegelikult rõõmustas oli noormehe ärkvel olek. "Kuidas sa ennast tunned?" küsis tütarlaps rahuliku hääletooniga kui vajus ühele poole voodiäärt istuma. Võib-olla oli see ebaviisakas nii küsimata seda teha, aga ega neiut see eriti ei kottinud. Tal polnud midagi kaotada nii või naa. Pealegi oli see voodi piisavalt lai, et tema istumine selle äärel poleks tohtinud noormeest segada. "Lõpuks oled sa ärkvel ka," sõnas neiu noormehele otsa vaadates ning kallutas kergelt pead. "Ma juba hakkasin mõtlema, et kaua sa kavatsed niimoodi olla,"lisas Amalie ikka veel näol õrn naeratus ja soe hääletoon. Olgu, ta ei plaaninud kohe hakata rääkima sellest teemast, mida ta oli kuulnud. Võib-olla jätab ta selle üldse enda teada, aga pärast kogu seda missiooni tundus nii mõndagi paika loksuvat või tagurpidi piiridest välja hüppavat. Näitsik enda olukorra kohta ei kurtnud, kuigi ta käsi oli praegu täis ikka veel punaseid jutte ning kõik kehaosad ei tahtnud eriti järgi anda, siis tema sai hakkama. Vähemalt ta liikus ise vabalt ringi ning suutis teha otsuseid, mida vaja.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Kui Jayden noormehe naljatamisega kaasa läks laienes noormehe naeratus ning ta noogutas tõetruult. "Muidugi," vastas ta naerdes. Ta oleks hea meelega end üles poole upitanud aga seda ta ei söandanud teha. Arstid olid talle öelnud, et ta peab lamama ning mitte rabelema hakama. Küsimuse peale krimpsutas Jessy nina. "Juba iseenda tunne on," vastas ta ning silmitses neidist mõtlikult. "Kuidas sul endal on?" küsis noormees, kuid siis kuulis ta järgnevaid sõnu ja ta hakkas tahtmatult naema. "Ma arvan, et see oli hea, et ma ei ärganud, vastasel juhul tuigerdaks ma juba ammu ringi," lausus noormees lõbusalt. Tal oli kiusatus teda puudutada. Korraks teda puudutada. Aga ta hoidis ennast tagasi, kuna ükskõik mida ta tunneb, nad ei saaks koos olla. Juba seepärast, et nad olid kolleegid. Kuigi see isegi ei lugenud enam. Ta teadis, et ta jookseks surmasuhu uuesti, kui vaja, et hoida Jay ohust väljas. "Oh, pagan!" oigas poiss järsku. "Mu auto on sodi!" Jah, see oli juba Jasoni moodi.