ASYLUM

[Aurora Evangeline Fresch]

Sünged ja kummitavad kohad meelitasid Aurora alati kohale. Tütarlaps oli kuulnud mahajäetud hullumajast linna peal ning oli endale lubanud, et ta käib kindlasti seal ära.
Kuigi neidis ei olnud kunagi filme näinud, ületas see vana hoone kõik tema ettekujutlused. Hullumaja oli hiiglaslik. Samasugune, nagu tänapäeva koolid. Selle aed oli rohtu kasvanud ja isegi puud olid kergelt longu vajunud justkui mõjuks neile see üksildus seal.
Uksed olid eest ära löödud ja need vedelesid vanade klaasikildude seltsis jäisel betoonpõrandal. Kõik mööbel oli laiali visatud ja katki tehtud ja isegi Aurora sammud, mis tegelikult üsna vaiksed olid, kajasid neilt kummituslikelt seintelt vastu.
Evangeline hingas sügavalt sisse ja korraks tuksatasid tema suunurgad üles. See lõhn - isegi, kui oli möödunud aastakümneid ajast, mil seal viibisid viimased patsiendid, oli tunda seda teatud haigla lõhna Aurora arust.

Neidis libistas käed taskutesse ja astus vaikselt edasi, vältides igasuguseid naelu, laudu ja klaasikilde ning ta jalutas ettevaatlikult trepist üles, teisele korrusele. Helerohelistelt seintelt ja laest pudenes värvi ja krovhi. Kaja peale vajusid pisikesed tükid isegi Aurora juustesse, kuid näitsik ei hakanud oma soengut korrastama. Kedagi nagunii sinna ei tule. Pealegi ta isegi ei märganud seda, kuidas peagi olid ka tema õlad valge puruga täis. Tütarlaps oli liiga hõivatud kõikidesse mahajäetud palatitesse sissepiilumisega.

Ot: kinni!

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Jason oli jäljeajaja. Tema töö oli nuhkida ja ta oli selles vägagi osav. Ta uuris oma vastasleeri esindajaid ja pilk jäi noore tütarlapse peale. Too ei saanud eriti väljas käia, vähemalt seda ütles tüdruku fail. Selles oli ka tema pilt ja noormehe huuled tuksatasid üles. Ilusakene oli teine. Sel hetkel otsustas ta suuremat tähelepanu temal hoida. Möödunud oli pikk aeg, kui ta huviobjekt järsku vangistusest pääses. Jason järgnes tüdrukule varjuna ja peatus hullumaja juures. Ta ei armastanud seda kohta, kuid see teda siiski ei takistanud. Vaiksel sammul sisenes ta majja. Tüdruk oli kaugemale jõudnud, kuid ta kuulis samme, mis vastu seine tagasi kajasid. Muigega läks ta trepist üles ja jõudis plikale kiirelt järgi. "Sind ei häiri jutud kummitustest?" küsis noormees lähemale astudes.

[Aurora Evangeline Fresch]

Aurora kuulis samme, mis talle lähenesid ning vaistlikult kiirendas ta samme, jättes endast mulje nagu ta kardaks tõeliselt, kuigi tegelikult mõtles ta juba välja viise, kuidas oma vastasest lahti saada.
Oli ilmselge, et too oli teda jälginud: vastasel juhul poleks teine talle järele üldse tulnudki. Teiseks - tänu rasketele sammudele, olgugi, et need olid vaiksed, sai Aurora koheselt aru, et tegu on mehega, mis üllatas teda veelgi rohkem. Vägistajatega ei olnud neidis veel kordagi kokku jooksnud, kuid nendega asjade klaarimine ei tohiks eriti vaevanõudev olla.

Kuid ei tulnud ei rünnakut ega mingisugust vägistamisekatset. Vastupidi. Noormehe sõnad üllatasid Aurorat. Tütarlaps pööras ennast järsku ringi ja pilutas pisut silmi. "Ei," vastas ta. Tema jaoks oli see lugu mõrvast midagi uut.

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Jason naeratas laialt ja jäi tüdrukust paari meetri kaugusel seisma. "Sinusugune tüdruk ju peaks kartma," mõtiskles noormees endamisi kuid valjult. Enamasti olid plikad sellised õrnakesed ja kummitusjutte nad ei armastanud. See neidis tundus aga täiesti vastupidine. Aga see oli tegelikult ka loogiline, kui arevstada sellega, et too oli Syres't. "Ma olen Jason, sõpradele Jessy," tutvustas noormees viimaks ja sirutas käe, et kätt suruda. Kombed enne kõike. Või midagi sellist. "Ma ei suutnud vastu panna, kui et sulle järgneda. Ma silmasin sind eemal ja nägin et tulid siia," lisas ta sundimatul ja veenval toonil.

[Aurora Evangeline Fresch]

Aurora näoilme ei muutunud põrmugi. Ta kortsutas endiselt pisut liiga pahuralt kulme ja jälgis igat noormehe liigutust, valmistudes kõikvõimalikeks rünnakuteks. Neidis ei vastanud, kui too talle mesijuttu ajama hakkas. Temasugune tüdruk? Mitte kõik ei olnud nii naiivsed, et uskusid tõesti kummitusjutte! Muidugi elasid nad maailmas, kus inimestel olid omad imevõimed olemas, kuid see ei tähendanud veel, et sellised olevused nagu "kummitused" eksisteerisid. Aurora arust olid need lihtsalt väljamõeldud selleks, et lapsi hirmutada. Ja kummalisel kombel oli see rumal lugu vaimudest aastatuhandeid säilinud.
Brünett kallutas pea kergelt küljele, ent tema käed olid endiselt külgedel, sõrmed rusikatesse surutud. Ta ei kavatsenud käsi suruda kellegagi, kes teda jälitanud oli ning veel vähem soovis ta käsitseda mehega, keda ta vaevu tundis.

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Kui tüdruk ei vastanud talle, vaid silmitses teda skeptilisusega, muigas noormees kergelt. Oli raske tekitada vestlust, kui plika nii valvas ja kahtlustav oli. "Sa ei pea mind pelgama, ma ei hammusta," ütles noormees naerdes ja viis pilgu koridorile. Jah, eks ta siiski mõistis mida tüdruk võib tunda. Olla siin mahajäätud majas võõra mehega ja polnud kedagi, kes tuleks appi. No selle pärast Jason ei muretsenud, sest see plika oli kõike muud kui tavaline. JJ oli uurinud kõik välja ja alles siis hakanud plikat jälgima ja lõpuks varjudest välja astuma. "Ma pole siin tegelikult kunagi käinud. Ma olen kursis selle ajalooga tho," sõnas noormees edasi astudes möödudes neidisest ning kiikas ühte ruumi, mis oli, üllatus-üllatus, tühi.

[Aurora Evangeline Fresch]

Taas vastas tütarlaps ainult kummitusliku vaikusega. Ainult tema pilk jälgis valvsalt noormehe liigutusi, kuulates samal ajal tolle sõnu, meeldivat häält. Ta kujutas ette, kuidas tüdrukud tavaliselt Jasonit oma pilguga õgivad. Noormees oli nägus, selles ei saanud vaieldagi, kuid sellest hoolimata Aurora veel ei sulanud. See ei tähendanud midagi. Hästi väljaõpetatud mõrvarina teadis ta väga hästi reegleid ning üks neist oligi see, et ta ei tohi ennast välimusest kõigutada lasta.
Kui mees temast möödus, vaatas Aurora ainult korraks üle õla, et vaadata, kuhu ta läheb ja siis hakkas ta vastassuunas astuma. "Mina mitte," vastas ta ükskõikselt, kiigates korraks ühte ruumi, paotades kergelt selle ust. Palatis oli üks vana ja lagunenud voodi, mille keegi oli arvatavasti vastu seina katki löönud. Põrandal vedeles padi, tekk ja halliks muutunud voodilina.
Akent seal ei olnud. Huvitav. Surudes alla soovi Jasoni poole vaadata, astus ta palatisse edasi, lükates ukse enda järel kinni.

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Jason kaalus lahkumist aga ta kohe ei suutnud plikat kohe rahule jätta. Lõpuks too vastas midagi kuid see oli napisõnaline. Ta ootas kuni neidis oli ruumi kadunud ja tõmmanud ukse enda järel kinni. Jason tundis lõbusust. Tahtis neidis temast eemale saada? Nii väga, et põgenes mingisse palatisse? Noh, see polnud just hiilgav põgenemisplaan, sest seal polnud mingit varuväljapääsu. Oodanud veel pisut järgnes JJ talle avades ukse ja pistes oma pea sisse. "Sa leidsid midagi endale sobivat?" küsis ta irvitades ja lükkas ukse siis lahti. Ta ei astunud sisse kuid jäi ukse avasse seisma. "Ma ei meeldi sulle, ega?"

[Aurora Evangeline Fresch]

Aurora astus edasi, sammud vaikselt kajamas valge palati seintelt vastu, tekitades tütarlapses kohutavalt haiglasliku tunde justkui oleks tema see patsient seal. Neidis libistas käed enda ümber ja sammus veel natuke edasi. Veel enne, kui ta jõudis vastasseinani, pööras ta ennast järsku ringi just tol hetkel, kui mees ukse täiesti lahti lükkas ja oma küsimused esitas.
Evangeline kortsutas kulme, tundes suurt soovi taganeda vastu seina ja väriseda nagu hirmunud lammas. Kuid julgus, mis domineeris temas, sundis ta paigale jääma ja külmalt Jasonit vaatama. "Sa tõesti lootsid, et ühele tüdrukule hakkab otsekohe meeldima mingisugune võõras tont?" küsis näitsik, toon selgesti väljakutsuv ja nõudlik, leides, et esimesele küsimusele pole erilist mõtet vastata.