Post by Nevelyn "Neva" Monet on Jan 17, 2012 18:42:31 GMT 2
Kellaaeg mil kõik teised alles magasid. Neva oli teinud just oma tavapärase hommikuse jooksuringi, käinud pesemas ning suundus nüüd koolihoone neljandale korrusele. Treppidest ronimine oli tema jaoks alati värskendav ettevõte - isegi siin, kus need näisid lausa lõputud.
Viimaks soovitud korrusele jõudnud, kõndis neiu mööda koridori ning avas siis suure tugeva topeltukse, mille taga peitus varjul meditatsiooni ruum. See oli valgustatud meeldiva varahommikuse päikesevalgusega. Neva meelest ideaalne. Seadnud enda asjad seinaäärde, suundus neiu oma tavapärasele kohale ning seadis ennast istuma.
Säärasel kellaajal ei pannud ta kunagi ruloosid ette, vaid lasi meelega enda meeltel ja kehal karges päikeses puhata, lastes suure ketta hommikustel kiirtel enda nahka hellitada.
Viimaks soovitud korrusele jõudnud, kõndis neiu mööda koridori ning avas siis suure tugeva topeltukse, mille taga peitus varjul meditatsiooni ruum. See oli valgustatud meeldiva varahommikuse päikesevalgusega. Neva meelest ideaalne. Seadnud enda asjad seinaäärde, suundus neiu oma tavapärasele kohale ning seadis ennast istuma.
Säärasel kellaajal ei pannud ta kunagi ruloosid ette, vaid lasi meelega enda meeltel ja kehal karges päikeses puhata, lastes suure ketta hommikustel kiirtel enda nahka hellitada.
