What to do? What to do?

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Möödunud oli üle nädala, kui ta oli peol koos Jayden'iga. Nädal ja peale ning ta ei suutnud seda neidist endiselt unustada. Eriti neid huuli ja tema pehmet siidist nahka. Ta raputas pead ja lõi raamatu, mida ta oli lugenud, pauguga kinni. Ta üritas mitte mõelda ja ta oli neidist vältinud. Õnneks ei olnud see suur pingutus, kuna neidis viibis palju kordi siit eemal ja ega temagi old siin eriti. Ta üritas oma mõtteid mujale viia teiste tüdrukutega hullates. Seda ei olnud ta aga nüüd viimsel paaril päeval teinud ja ta oli, enda üllatuseks, voodis maganud üksi. Kuid mõtetes oli temaga Jayden. Oh, ta teadis, et see oli kahjulik. Väga kahjulik. Ta ei peaks oma pead laskma niimoodi sassi ajama, eriti veel tüdruku pärast, kes teda ei sallinud. Kuid kuidas saaks seda muuta. Jessy tahtis tema juures olla. Maitsta uuesti neid huuli. Ta pidi tunnistama, et oli oodanud valusat hoopi, kui ta õhtu lõpuks oli neidist suudelnud, kuid seda ei tulnud. Mida see siis tähendas? Jumal teab mida need naised mõtlevad. See ajas noormehe närvi juba. Kõik plikad tahtsid temaga olla aga Jayden mitte. Mida Jessyl polnud, et ta ei kõlvanud sellele tüdrukule? Nii oli ta need unetud ööd üksi voodis mööda saatnud. Mõeldes. Üritades välja nuputada miks oli ta nii vastumeelne Jaydenile. Oli raske isegi oma ülesannetele mõelda ja nendele keskenduda. Neetud naised! Noormehe pilk liikus raamatukogus mööda riiuleid. Lugemisest polnud samuti midagi välja tulnud. Andes alla selles ürituses viis Jessy raamatu tagasi ja suundus suurest saalist välja. Ta ei teadnud kuhu minna või mida teha. Ta oli parajalt enda peale vihane. 'Mul on juua vaja,' mõtles ta viimaks. Jah, seda oligi tal vaja. Ta polnud peaaegu nädal aega midagi tarbinud. See oli paljude jaoks üllatus, kaasa arvatud Jessyle endale. Niisiis läks ta baari. See oli muidugi tühi ja see oli ka loogiline. Tegemist oli varajase hommikuga. Oleks arvanud et õhtu oli aga ei. Täitsa hommik. Ta võttis klaasi ning valas endale brändit. Peaaegu kohe võttis ta sellest suure lonksu. Seejärel võttis ta pudeli, klaasi ning suundus nahast diivanile istuma. Jah, ta kavatses end täis juua. Vähemalt siis ta ei mõtle enam. Loodetavasti.

[Jayden Amalie Revons]

Palju neidis ka ei üritanud, ei suutnud Jayden tänasel ööl mitte kuidagi uinuda. Kuidagi oli ta venitanud hommikuni välja, lihtsalt voodis leboskledes, kuid nüüd andis ta alla ning ajas end püsti. Amalie polnud isegi kindel, kas asi oli tema meeletutes unenägudes viimasel ajal või milleski muus. Kõik tundus viimasel ajal kummitavat ning mõtteid ei tahtnud mitte kuidagi rahu anda. Üldiselt oli tütarlaps väga magusa unega ning ei lasknud end äratada enne keskpäeva, aga täna oli teisiti. Viimane nädal oli möödunud ülikiiresti ning tal polnud tegelikusses leidunud aega mõelda toimunule. Nüüd, kus ta oli järjekordselt kinnitanud oma positsiooni Celises, oleks kõik nagu korras. Siiski miski nagu kriipis seestpoolt. Amalie sättis oma punased juuksesalgud kergelt segamini löödud hobusesabasse ning tõmbas selga musta topi, millel olid kuldsed kirjutised ning heledad teksad. Polnud erilist mõtet end praegusel hommikul ülesse lüüa. Kuigi jah, isegi tema unine ja hommikune olek ei näinud pea kunagi kohutav välja. Koridoridesse jõudnud, tundus maja haudvaiksena. Võib-olla olid need mõne eelneva peo märgid, millest Jay oli ilma jäänud või hoopis polnnud lihtsalt kedagi majas. Jõudnud allakorrusele, plaanis ta minna välja, kuid kuna elutuba oma trajektoori võtmine tundus õige mõte, siis läks ta sealt läbi. Muidugi seal kõrval oli baar, mille lähedal märkas neiu Jasonit. Tütarlapse näoilmele tekkis tahtmatu naeratus, sest ta ei suutnud seda kuidagi alla suruda. Viimase peolkäigu pärast ei saanud ta just nuriseda, sest noormees oli selle õhtu üsnagi meeldivaks teinud. Liikunud nahkdiivani poole, märkas neiu aga, et Jessy tundus üsnagi kaugel mõtetes olevat. Tütarlaps vajus ta kõrvale istuma ning pööras oma pilgu noormehele. "Ravid järjekordset peolkäiku hommikul?"päris neiu rahuliku hääletooniga ning vaatas siis pudelit, mida noormees käes hoidis. Võtnud sellest korraks õrnalt kinni, kummardus ta hetkeks noormehele lähemale, kuid nii pea kui ta oli ära lugenud sildi, nõjatus ta tagasi nii, et selg toetas vastu diivanituge. "Brändi, hea valik sellisel kellajal,"sõnas neiu pead vangutades kergelt ja hammustas õrnalt alahuulde. Millegi pärast peegeldus noormehe olekust tõsidust. Amalie polnud harjunud tõsise Jasoniga ning see oli kohti isegi veider. Kui neiu meenutas nende viimast kohtumisõhtut, mõistis ta, et oli Jessyl tõenäoliselt pea üsnagi segi ajanud. Kõigepealt oli ta väga vasutoluline kõigele, kuid kui nad peole läksid, oli ta preili lahkus ise. Seejärel kui õhtu edasi läks, hakkas neiu mesimagusamal hääletoonil rääkima, sest tahtis teada, kas Jason suudab sellele kaua vastu panna. Olgu, tema eesmärk oli tegelikult kihlveo võitmine. Ei läinudki kaua mööda, kui noormees oli teda suudelnud. Ootamatult ei tundunud see tegelikult isegi nii vastuoluline, aga seda üritas Jay oma peast kustada. Millegi pärast. "Kaotuse pärast nii tõsine?"küsis neiu pikemat vaikuspausi pidamata. "Ära muretse, ega ma sulle liiga ei tee,"sõnas ta õrnalt naeratades kui oma pilgu jällegist noormehele keeras.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Jason ei arvanud, et keegi veel isegi üleval on, kuid tuli välja et oli. Hääl, mida oli noormees nii kaua ja tõesti üritanud vältida, kostus tema kõrvu. Noormehe pilk kivines ja ta keeldus vaatama neidise poole. Pole just tihti näha teda tõsisena. Isegi nöökimised ei teinud asja paremaks. Pigem muutsid olukorda hullemaks. Ta oleks tahtnud Jay'd ära ajada, öelda et lihtsalt mingu minema aga ei. Ta ei suutnud isegi rääkida. Mis tal viga oli?! See polnud enam normaalne. Jason polnud noormees, kes laseks tüdrukul oma pead sassi ajada. Ta tegi seda ise. Ta mängis tüdrukutega, kuni ta sai mida ta tahtis ja enamusajast olid kõik neiud sellega päri. Ometi oli kõik järsku peapeale pööratud ja ta ei tundnud enam lõbu sellest eluviisist. Aeglaselt pööras ta pilgu lõpuks Jaydenile. "Pigem esimene drink mitme päeva tagant," lausus noormees ja lasi kulinal kurgust alla terve klaasi sisu. Siis väristas ta end. See jook oli kohutav tegelikult aga teda ei huvitanud. Peaasi, et ta ei pidanud enam mõtlema. Siis kuulis ta tögavat küsimust raputas noormees pead. Jason ei kartnud seda. Oleks ehk vajagi, et Jay teda lööks. Siis vähematl teaks et see oli viga. Ei, ta teadis seda isegi, seega mida muudaks löömine ja karjumine? Midagi. "Kas sa ei peaks magama?" tahtis Jessy viimaks teada ignoreerided neidise tögamist ega vastanud sellele midagi. Parem oli kui nad ei räägi sellest mis oli. Sellest suudlusest, korrast kui ta sai Jaysenit puudutada. Tundes kuidas tusadus temas kasvas tõusis ta püsti järsku ning läks neidisest eemale. Ta polnud eales nii käitunud. Alati oli ta nöol naeratus, mis oli irvitav ning mõnitav. Alati oli ta rahulik. Ta sammus akna juurde ja vaatas sealt välja. Tänane päev tuli päikseline, taevas oli selge ja eresinine, mis pani silmad valutama.

[Jayden Amalie Revons]

See õhkkond, mis siin ruumis valitses tundus kohutavalt pingeline. Veider hüpe ühest kohutavalt mõnusast õhtust tusasesse hommikusse. Viimased sõnad olid vägagi meelitavad olnud, kuid nüüd õhkus Jasoni poolt pigem masendust. Olgu, see polnud just asi, mida Amalie hetkel oleks vajanud. Praegune meeleolu tekitas Jaydenis kerget süütunnet, kuigi tegelikku põhjust nagu ei olnudki. Kas noormees oli lootnud, et neiu tuleb teda otsima pärast eelnevat õhtut või midagi? Jason ei paistnud küll eriti üksikuna nendel eelnevatel päevadel. "Halvasti läinud öö?"päris neiu vaikse hääletooniga, üritades oma hääletooni praegu soojemana hoida. Külm ja kalk oleks isegi Jessy võinud ära ehmatada. Kuigi tegelikult see olek, mis celislasel oli, hirmutas pigem Jaydenit hetkel. Alkoholi mainimise kasuks Jay enam ei otsustanud. Jasoni pilk tundus kuidagi külm ja tegelikult sai Amalie aru, et see teeb ta seest õõnsaks. Kuigi neiu üritas seda ignoreerida. Kui noormees aga küsis magamise kohta, kehitas neidis õlgu. "Mul ei olnud und,"sõnas ta lõpuks vaikse ohkega. Olgu, see ei tundnud nüüd küll kõige suurepärasema hommikuna hetkel. See, et Jason tema juurest akna juurde lahkus, tundus aga veel veidram. Noormehel paistis midagi Jaydeni vastu olevat juba. "Tegin ma sulle midagi?"päris neiu kulmi kortsutades. Tahtmatult ei saanud ta seda olukorda selliseks jätta. Amalie ei suutnud lasta kellelgi ilma asjata enda peale vihane olla. [/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Kuidas selgitada midagi, mida sa isegi ise tegelikult ei mõistnud? Jason ei mõistnud kuidas ja millal oli juhtunud see, et ta lasi mingil plikal enda mõtteid sassi keerata. Terve tema olemuse peapeale keerata? Kuna seda polnud kunagi.. olgu, kunagi väga ammu oli kord midagi seesugust, kuid muidu oli poiss ise see, kes tüdrukute päid sassi ajas oma meelitavate sõnade ja kommentaaridega. Jason peaaegu ei teinud kuulmagimida tüdruk samas toas rääkis. Ta valas klaasi veel brändit ning kulistas selle peaaegu samal hetkel juba kurgust alla. See ei mõjunud kiirelt. Mitte nii kiirelt kui noormees seda oodanud oli. Siis kuulis ta viimast küsimust. Ta viis tumeda pilgu tagasi neidisele, kes teda nüüd kulme kortsutades jälgis. Noormees raputas lihtsalt pead ning ohkas. Ta üritas naeratada aga see ei kukkunud just kõige paremini välja. Mida ta ütlema pidi? Et Jayden on tema probleem? Et kadugu minema? Ta ei tahtnud et neidis lahkuks ja see oligi probleem. Ta peaks olema suuteline teda metsa saatma. Käituda Jay'ga nagu teiste plikadega. Olema ükskõikne. Miks ta seda siis ei olnud? "Raske nädal lihtsalt," ütles ta viimaks ja sasis oma niigi sassis tumepruune juukseid. Siis viis ta pilgu aknaleja vajus mõttesse. Äkki oli tal vaja lihtsalt end välja elada? See mõte kõlas juba peas imelikult ja ta ei teadnud mis mõttes ta seda mõtles. "Kas sa ei tahaks koos minuga midagi teha?" küsis ta järsku ja keeras end uuesti Jay poole. "Minna näiteks piknikule? Või.. kinno? Me võiks kasvõi jäätis sööma minna?" See kõik tuli noormehele endalegi suure üllatuena. Ta ei lasknud endal selle ülemõelda ega vaagida. Ta lihtsalt ütles välja mida ta mõtles, isegi kui ta riskis sellega, et Jay ütleb ei.

[Jayden Amalie Revons]

Tütarlaps jälgis Jasonit vaikides ning üritas mõista, mis oli saanud sellest pidevalt naervast ning kergelt üleolevast noormehest, kes ei lasknud minutitki päevas mööda ilma ühegi meelituseta. See, kes temaga praegu ühes ruumis oli pani Jaydenit tasapisi muretsema. Muidugi tekkis küsimus, mis ajast ta üldse mõnest celislasest hoolima oli hakanud? Millegi pärast eiras Amalie sellele vastamist, sest ei tahtnud ise sellesse süveneda. Võib-olla kartis neiu tõde teada saada. Raske nädala vabandus tundus nagu millegi varjamine. Olgu, neiu ei olnud valedetektor, aga ammusest ajast saati tundis ta inimesi üsnagi hästi ja see isik siin ruumis paistis valetavat. "Iseenesest mõistetav,"vastas neiu siiski olenemata sellest, et vastusest talle ei piisanud. Juba see, kuidas Jason hetkel alkoholi kulistas tundus talle võõras. Olgu, noormees oli alati olnud alkoholilembeline ja ega hommik toda ka ei peatanud, aga nii palju,korraga ja kiiresti ei tundunud eriti Jessy moodi. Kuigi oli üldse kaheldav, kui palju Jayden noormeest tundis. Järsu pakkumise peale ei osanud neiu koheselt reageerida. Sujuv teemavahetus oleks pidanud mainima, aga siiski ei öelnud neiu seda valjuhäälselt välja. Näitsik tõusis püsti ja kõndis seejärel Jasonini, jäädes noormehe ette seisma ning vaatas tollele otsa. "Mitte enne, kui sa räägid mulle, mis toimub," seadis neiu järgneva tingimuse. Jah, tundus, et Jay'ga polnud asjalood kunagi lihtsad. Amalie võttis Jessy sõrmede vahelt klaasi enda kätte, et proovida takistada vist noormehe järgmist drinki. "Sa ikka tead, et sa võid mulle rääkida, eks?"päris neiu ühe käega õrnalt noormehe põske puudutades, sundides sellega Jasonit endale otsa vaatama. Amalie silmad puurisid noormeest ning oli näha nendes ka kerget murehelki. Veider, et Jayden oli suutnud isegi mõnest liikmest osaliselt hoolima hakata. Või kas seda just otseselt. Pigem üritas ta eitada kõike sellega seonduvat. See tekitas temas kohutava reeturi tunde järjekordselt.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Äkki oleks ta pidanud suu kinni hoidma? Mitte midagi ütlema ja lihtsalt sealt välja jalutama? Miks ta seda siis ei teinud? Kuhu oli jäänud see enesekindlus ja külmus, mis noormehele nii omane oli nendes olukordades. Ta oli alati suutnud kontrollida olukorda, oma tundeid, mõtteid. See aga hakkas muutuma, kui ta oma silmad Jaydenile pidama jäid. Otsus, et ta tahab teda, hakkas noormehe elu märkamatult kujundama ning tema pead sassi ajama. Nüüd teadis kuidas tüdrukud tema ümber tundsid. See oli piin. Siis aga tuli jay tema juurde. Ta üritas mitte tema poole vaadata ning loovutas vastumeelselt oma klaasi. Tal oli seda klaasi vaja aga mille ta sai? Mureliku pilgu ja küsimuse, millele ei saanud ta kuidagi vastata ilma et ta ütleks välja midagi, mis muutis ta haavatavaks. Uskumatu, et ta sedasi auku oli astunud. "Midagi," kehitas noormees õlgu ning neelatades vaatas ta Jayle otsa. Tüdruk oli talle nii lähedal. Nii neetult lähedal, et see tegi lausa haiget. Nii lähedal ja samas nii kaugel. Jason teadis, et ta ei saa teda suudelda. Tegelikult ta ettepanekud olid rumalad samuti. Mida ta peaks tegema oli see, et hoiab temast eemale. Paluks juhilt ülesannet, mis oleks siit kaugel. Jah, see oli mõte aga kas see suudaks kustutada Jay tema peast? Millegi pärast kahtles Jason sellest sügavalt.
Nad silmitsesid teineteist vaikides ning soov tüdrukut oma käega puudutada muutus suuremaks. Kasvas tohutu kiirusega et ta isegi ei pannud tähele mida ta tegi enam. Ta libistas oma käe Jay ülale ning sealt mööda kaela tema põsele. Ta oli niivõrd ilus. Veatu nahk, täidlased huuled, heledad sinakad-hallid silmad. Nendes polnud kurjust, nendes polnud õelust. Ta nihkus tüdrukule lähemale ning oleks peaaegu teda suudelnud, kuid mõistus tuli koju ja ta astus Jay'st eemale raputades pead. "Sa peaksid lahkuma," teatas ta ja ta hääl oli tõrjuv. 'Mida kuradit ma teen?!' küsis ta endalt pahaselt. "Mine!" nähvas ta veelgi tõredamalt ning võttis klaasi tagasi enda kätte. Ta sammus tagasi diivani juurde, kuid ei istunud sellele. Jason oli seljaga Jay poole ja ei usaldanud end piisavalt, et tema poole vaadata. "Unusta mida ma ütlesin. Ma ei mõelnud mida ma ütlesin," lisas ta ja valas endale uue klaasitäie aga joomise asemel ta lihtsalt vahtis seda pruuni vedelikku. Hea meelega oleks ta selle klaasi vastu seina puruks visanud aga ta võitles endaga et seda mitte teha.

[Jayden Amalie Revons]

Oodates noormehe poolt mingitki vastukaja neiu vaikis, sest tahtis, et Jason talle vähemalt midagi räägikski. Tundus aga, et celislasel polnud vähimatki tahtmist seda teha. Järgnev vastus ei andnud Amaliele mitte kui midagi, pigem sundis teda veel rõhuma küsimustele. "Midagi? See olek ei väljenda küll seda vastust,"sõnas neiu tõsise hääletooniga ja tema pilk püsis noormehe silmadel. Näitsik oleks tahtnud praegu noormeest raputada või midagi, sest vana Jessy, kui vastik ta ka ei olnud, tundus palju parem variant. Tegelikult ei saanud teda nimetada muuks kui naistemeheks, enam polnud isegi sellest vastuolisest hoiakust mingit hirmutajat. Amalie püsis paigal kui noormees teda oma käega puudutas ning talle lähenes. Neiu üritas ümber lükata temale kohale jõudvat olukorda, sest see ei paistnud vähimalgi moel reaalne. Samas oli ta rohkem kui kindel, et noormehe eemalelükkamise suhtes oli ta hetkel jõuetu. Kui noormees aga kannapealt pöörde tegi ja neiule nähvas, ei osanud Jayden kuidagi reageerida. Jessy oli klaasi sellise hooga tema käest välja krabanud, et see oleks võinud vabalt maha kukkuda ja puruneda. Kuigi see jäi kindlalt Jasoni sõrmede vahele. Amalie poleks saanud tagasi lükata, et ta isegi võpatas kergelt selle peale. Näitsik üritas olukorda selgust tuua, aga paisis, et ta ajas seda veelgi segasemaks. Praegu tundus nagu noormees oleks mänginud temaga ja see ei meeldinud Jaydenile sugugi. Üks hetk oli ta soe ja õrn, järgmine hetk aga karjus tema peale. Siiski üritas neiu seda veel alla suruda. "Sa ei saa mind käsutada,"kõlas järsku veidi jahenenud hääletoon, kes silmitses noormehe selga. Mis kurat Jasonil järsku nüüd hakkas? Sellesse olukorda oli vaja selgust tuua. "Meenus järsku, et sul on kellegi teisega plaanid?"küsis neiu üritades oma hääletooni rahulikuna hoida, kuigi see ei õnnestunud vist eriti hetkel. "Muidugi!"pahvatas neiu kerge pahameelega ning kõndis noormehest mööda suure kiiruga, potsatades suure hooga nahkdiivanile istuma. "Tead, kui sa ei saanud oma orgiaga täna öösel hakkama, siis ei ole vaja seda minu peal välja elada,"sõnas neiu lõpuks, kuigi tema pilk oli seatud otse ning ei vaadanud absoluutselt Jasoni poole. Ta hakkas tasapisi kahetsema, et üleüldse mingisugust hoolimismärki oli noormehe suhtes äratanud. See tundus kohutavalt idiootne hetkel. Muidugi, ta oli ju inimene, kes mängis teistega. Miks pidi üldse Amalie mingit moodi eriline olema? Jessy võis seda ju väita, aga teadagi, et see oli kõik üks suur mäng.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Ta peaks õnnelik olema. Tüdruk oli ta peale vihane. See oli hea, miks see siis talle haiget tegi? Miks tahtis ta ümber keerata ta vabandust paluda. Suudleda teda ja kallistada teda ning öelda, et ta ei tahtnud midagi halba? See oli hullumeelsus! ta hoidis tugevalt suu kinni ja lasi neidisel edasi rääkida aga see lükkas Jasoni piirile ja üle selle. "Teised plaanid," kordas ta jäiselt ja raputas pead. "Jah, mul olid teised plaanid. Mul oli mustmiljon plaani enne kui sa mu vaatevälja ilmusid!" nähvas noormees kaotades lõpuks kontrolli ja raulikkuse. Olgu, ta oli selle viimase juba ammu kaotanud, seda oli ka näha aga ta oli suutnud veel end tagasi hoida sõnade poolest, enam vähem. Nüüd ei suutnud ta sedagi enam. Ta kulistas alla uue klaasitäie brandid ning üritas mitte klaasi lihtsalt kildudeks visata. "Ma ei ela sinu peal midagi välja," mühatas Jason ning keeldus vaatama neidise poole, kes oli jälle nii lähedal. "Sa mängid süütut lambukest ja Jumal see tuleb sul imeliselt välja aga tegelikult oled sa kõikidest kõige hullem! Neetud küll!" sisistas Jessy ägestunult ja süüdistavalt. Ta kahetses peaaegu kohe oma sõnu, kuid mõistis et nii oli ainus tee. Jayden pidi teda vihkama ning Jason pidi seda teadma. Nii oskas ta Jaydenit oma peast välja tõrjuda. Asendada need reeturlikud tunded viha ja põlgusega. Ainus tee ja arvatavasti suudab ta seda pikka aega kahetseda.

[Jayden Amalie Revons]

Veri oleks hakanud nagu kiiremini kehas käima ning see tekitas põlevat soovi kõvasti karjuda ja laamendama kukkuda. Tavatu. Muidu oli Jayden üsnagi rahulik ja teda oli raske endast välja ajada, aga paistis, et Jason sai sellega suurepäraselt hakkama. See oli viimane kord tõenäoliselt, kus ta laseb endal veel mõne celislase pärast muret tunda. Kurat, kuidas ta üldse lasi midagi taolist oma mõtetesse? Kuulnud vastust ja seda hääletooni oli näitsik langetanud otsuse, et minna tagasi moto juurde "Ma vihkan kõike Celisega seotud, eriti neid idiootidest liikmeid" oli kõige õigem. Jessy tundus raputada saanud, aga see tegi noormehe seda vihasemaks ja täpsemaks oma kommentaaridega. "Mina?" päris tütarlaps oma hääletooni kergelt tõstes. "Mina olen nüüd süüdi, et sinu meeletud voodiseiklused ei lähe täide?"päris tütarlaps külma hääletooniga, mis oli täis viha ja põlgust. Jah, praegu Jason muutis ta selliseks. Nii kiiret üleminekut ühest olekust teise polnudki veel Amalie puhul nähtud. Teate peale, et tema peal ei elata ennast välja hakkas neiu rõõmutult naerma. "Mis see praegu on siis sinu jaoks? Mäng? Vaatame kui kaua Jayden suudab vastu pidada?"pahvatas tütarlaps pahase hääletooniga ning üritas seda samust lauda, mis ta ette jäi, mitte Jessyle otsa lükata täiest jõust. "Muidugi, see on lihtsalt su igahommikune meelelahutus," sõnas neiu ikka veel järelejätmata. Ta ei lasknud endaga käituda kui viimse rämpsuga. Viimase lausega oli aga Jason neiut riivanud viimaseni. Amalie oli siia tulnund positiivsete mõtetega ja muret tundnud hea pärast ning nüüd oli tema süüdi? Kurat küll, kuidas ta julges üldse midagi sellist väita? Neiu surus pahinal õhku kopsudest välja. Seejärel kargas ta aga vihaselt püsti, liigutades nähtavalt diivani ees olevat lauda sellega kõrvale ning liikus Jessyni. " Unustasid end rollimängudesse, kullakene?"päris neiu vihase pilguga noormeest vaadates ja tema viimane sõna oli eriti mürgine. "Ma pole see, kes vaikides iga sinu kapriisi peale noogutab, ära seda, unusta!" teatas Amalie peaaegu juba karjudes ning järgneval hetkel kõlas ruumis kõva latakas, kuna neiu oli noormehele kõrvakiilu virutanud. Sellise, mis jättis ikka tugeva punase laigu ning ei lasknud esimesel päeval äragi unustada, mille eest. Jaydeni pilk oli praegu vihane, põlglik ja täis kõiki negatiivseid tundeid. Neiu oli isegi unustanud kõige vahepeal hingata korralikult. Jayden sammus vastu Jasoni õlga müksates noormehest mööda baarikapi poole. Võib-olla leiab temagi siit midagi meeldivat? Haaranud klaasi kätte, hakkas ta asju otsima, kuigi asjade ümbertõstmine koos kolinaga kõlas pigem nagu nende loopimine.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Sama kiirelt kui oli noormees endast välja läinud oli ta enesevalitsuse tagasi saanud. Tegelikult ei saanud seda nimetada enesevalitsuse tagasi saamiseks. Ta lihtsalt jahtus järsult maha ning temasse voogas tundetus. Ükskõiksus. Aga seda hakkas teravalt torkima. Nüüd oli vist Jaydeni kord vihastada ja see oleks olnud koomiline ning Jessy oleks kunagi naernud selle olukorra üle või siis lihtsalt irvitades seda jälginud aga ta ei teinud seda. Ta lihtsalt jälgis tuimalt tüdrukut surudes huuled peenikeseks triibuks. Parem midagi enam öelda ja siis tundis ta valusat hoopi. See oli valus aga ainus mida noormees tegi oli karm pilk, mille ta näitsikule nüüd kinkis. Oh, ta oleks hea meelega tema randmest kinni võtnud ja ta tugevalt enda vastu tõmmanud. Ohjeerum, jälle! Alles oli ta plika peale vihane ja nüüd olid need tüütud mõtted jälle tagasi! Küsimus, mille Jay nüüd esitas, riivas tugevalt poisi kõrvu. "Sa oled alati mäng olnud minu jaoks. Ära kunagi arva, et sa olid midagi muud," lausus Jason jahedal ja jõi oma brändi ära, mis ta klaasi oli valanud. Neidises oli nii palju viha, põlgust, raevu. Seda mõistes tuksatasid noormehe suunurgad üles. Ta missioon oli siin täidetud. "Ma julgen palju öelda aga ma kahtlen et sul on tugevust seda kõike vastu võtta. Me mõlemad teame et tõde on valus, isegi kui kaine pole, seega ma ei hakka sulle midagi enam ütlema," teatas ta ning sellga suundus ta ukse poole. Ta ei tahtnud järjekordse asjaga vastu pead saada või üritab Jay midagi veel. Kuid uksele jõudes peatus ta ja vaatas tagasi tüdruku poole. Viimase lause peale oleks ta hea meelega vastata soovinud, kuid oli see hea mõte? Ta oli lubanud, et ei ütle enam midagi, kuid siiski.. "Selle pärast jäidki sa mulle silma. Sa oled kõike muud kui tavaline," lasus ta järsku. Ta toon polnud jahe enam aga see polnud ka soe ega sõbralik. "Seda ongi võimatu unustada," lisas ta mõrumalt ja raputas pead. Oli võimatu teda unustada, selles ju probleem oligi. Isegi nüüd.

[Jayden Amalie Revons]

Jayden vajas aega maharahunemiseks ja enda viha alla surumiseks. Teda polnud keegi ammu niimoodi endast välja ajanud kui seda oli suutnud teha praegu Jason. Tütarlaps sõrmed olid põimitud tugevalt ümber klaasi ja tundus, et kui ta lahti ei lase, puruneb see neiu käes. Viimane tõuge, et Amalie kogu oma kaine mõistuse kaotaks hetkel, oli noormehe poolt üsna kiiresti korraldatud. Need sõnad mängu kohta, kajasid Jay peas mitmekordselt. See oli kõige valem asi, mida neiule üldse võis öelda. Jaydeniga oli varem mängitud ning kõik kes sellega hakkama said, leidsin end suure kättemaksu keskel. Ilma igasuguse hoiatuseta, pöördus neiu ukse poole näoga ning seega lendas ka tema käes olev klaas sinnapoole. Kahjuks tabas aga klaas uksepiita, mitte Jasonit, nagu neiu oli lootnud. "Kurat,"pomises neiu pahaselt ja hoidis end tagasi, et mitte minna praegu noormehele uuesti kätega kallale. Loomulikult tõde oli valus, aga see, mida võis Amalie säärase käitumsie peale teha, oli lausa põrgu. Tütarlaps hoidis end vaos, et mitte lihtsalt kogu seda tuba peapeale keerata. Neiu asetas kaks kätt risti oma pealaele ning hingas sügavalt sisse silmi sulgedes, et maha rahuneda. Läks hetk mööda ja ta kuulis viimseid sõnu, mis Jasonil üle huulte tulid. Amalie lasi käed alla ja avas silmad. Tundus, et ta kuulis valesti või oli see mõeldud millegi muuna. Kuigi kõlas väga tõetruult. Sellegi poolest polnud see asi, mis oleks neiu maha rahustanud mingilgi moel. Näitsik liikus ukse poole rahulike ja tasakaalukate sammudega kuni üks hetk peatus Jasoni ees. Noormees julges mängida tema tunnetega, siis sai ta vastu samasuguse suhtumise. "Klassiti kõrgemal, kui sinu tavaline hoorakari," lausus näitisik külmalt ja nii, et ta suudaks Jessyle oma sõnadega haiget teha. Kui temale kord valusalt sisse lõigati, siis võis oodata kahekordsusega sama tagasi. "Loodan, et leidub mõni neist, keda sa jaksad kinni maksta ning kes sinu diktaatorliku korda naudib," libises üle neiu huulte aina mürgisema hääletooniga. "Selle piiri ületasid sa minuga viimast korda," hoiatas neiu järsku üllatusmomendiga noormeest vastu uksepiita lükates. "Suutsid nagu alati kõik metsa keerata, idioot,"vuristas neiu pea vaevukuuldavalt ning lahkus siit ruumist nii kiirelt kui sai, jättes noormehe ukse peale seisma. [/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Oli uskumatu kui kergelt oli suutnud Jason neidise pöördesse viia. Sellist viha polnud ta tema poolt kunagi tunda saanud. Seda kuni praeguseni ja arvatavasti jätkub seda viha mitmeks aastaks. Ta e liikunud eemale uksest, kui tema poole lendas klaas, mis tabas uksepiita. Jumalale tänu, et see tema pead ei tabanud. See oli hea, et Jayden viha tundis tema vastu. Seda ta vähemalt endale korrutas. Nüüd ei möödu kaua kuni ta suudab Jay lihtsalt unustada. Tõuget ta ei oodanud, kuid ta ilme jäi endiselt rahulikuks nagu ka ta suu oli tugevalt kinni surutud. Nüüd oli aeg lihtsalt vait olla ja neidisele järgi vaadata, kui too sealt lahkus.
Kui see kõik möödas oli ja Jay silmapiilrilt läinud vajus noormees vastu uksepiita tagasi ning suöges silmad. Kui neidis vaid teaks, et Jasoni eesmärk oligi see, et panna tüdruk teda vihkama ja põlgama. Et kaotada igasugused võimalused, et nad jälle nii lähestikku satuksid. Et ei tekiks seda kiusatust. Missioon edukalt lõpuni viidud. See mõte oli mõru nagu ka naeratus, mis noormehe huulile tekkis. Oodates veel hetk lahkus ka tema sealt sündmusterikkast kohast.