Craziness

[Jayden Amalie Revons]

Tagaruum pulbitses erinevatest külalistest ning õhtul oli üsna joogine maik. Tundus, et need tähtsad celislaste külalised polnud üldsegi nii tõsised kui paista võis. Kõik hakkas nagu alati nendes pokkeriõhtutest ja väikeste kokteilidega. Loomulikult kerged kogused alkoholi polnud Jaydenil täna plaanis. Juba õhtu alguses alustas neiu kangemast, sest kõik mis viimasel ajal toimus, ajas tal lihtsalt pea kohutavalt segi. Mängurite õhtu tagajärjel oli tuba päris suitsune ning kõik teised siin ruumis paistsid lõbutsevat. Ka neiu leidis endale tegevust, kas kord puhus juttu ta kellegagi või hoopis oli õnnemedaljoniks kaardimängus. Loomulikult ei arvanud ta kunagi, et tema õnnistus täringutele, kellelegi võitu toob, aga see paistis just niimoodi minevat. Klaaside lugemine oli sassi läinud juba paar tundi tagasi ning Amaliel polnud enam vähimatki kainet mõistust alles. Kõik tundus kohutavalt lõbus ning mõned meelitused ja suurepärased dialoogid külalistega sujusid nagu valatult. Näitsik lasi endale valada aina kangemaid kokteile, mida õhtu edasi läks. Õhtu jätkus aina lõbusama meeleoluga, oleks ta kainem olnud, tundunud see seltskond eriti räpane ja ohtlik, aga ei täna polnud see probleemiks. Lõpuks leidus ka üks väga intrigeeriv noormees, kes paistis rõõmu tunduvat Jaydeni kohalolust. Pärast neid pingsaid tülisid ja muud sellist tundus see just see, mida neiu vajas. Meelitused, komplimendid ja mesimagusad kommentaarid panid neiu naeratama. Siiski otsustasid nad asja kaugemale viia ja kihla vedada. Kui too härra peaks järgnevas kaardiroundis kaotama, siis on Jayden talle võlgu ühe siivutu tantsu kõigi ees. Öeldud, tehtud. Neiu kaotas, kuid ega hetke meeleolus ei paistnud see teda vähimatki moodi häirivat. Amalie liikus ühe kõrgenduse peale, mida oleks võinud pisikeseks lavaks nimetada seal ruumis ning muusika saatel hakkas ta oma lubadust täitma. Jah, loomulikult leidus selles ruumis ka stripipost, aga näitsik ei plaaninud selle mänguga ka liiga kaugele minna. Praegu oli tal vähemalt lõbus. Kergelt oma särgi nööpe avades, liikus näitsik muusikarütmis, tehes keeru ka ümber posti. Odavana ta end hetkel ei tundnud, sest kohe näha, et tegemist on kõrgemast klassist neiuga. End alla libistanud, liikus ta järjekordselt ülesse ning seejärel avas oma särgi nii palju, et paistis tema paljas kõht ja rinnahoidja. Ei läinud kaua, kui särk põrandale lendas. Kõik paistsid seda etendust nautivat.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Jason ei jäänud enam siia. Kohe kui nende teed Jaydenga lahku läksid lahkus noormees häärberist võttes suuna linna. Tal oli vaja pead tuulutada ja mõtteid mujale saada. Ta leidis end peagi naiste keskelt ning sõporade juures. Polnudki kindel kas oli see õnneks või oli see kahjuks, et midagi ei toimunud nende plikadega, kuigi need nurusid teda enda voodisse. Jaosn aga ei võtnud ei kuidagi vedu. Seetõttu otsustas ta viie tunni pärast juba lahkuda. Aeg koju minna ning kõigi sõprade üllatuseks läks Jessy koju üksi. Jumal, kuh maailm küll jõudnud on.
Tagasi häärberisse jõudes oli alguses kõik vaikne. Kuid edasi jõudes kuulis ta valjut muusikat ning kisa. Pidu. Järjekordne. Miks mitte liituda siis. Joomise vastu polnud tal kunagi midagi olnud. Mida rohkem seda parem. See mõte aga takerdus koheselt, kui ta oli tagaruumi jõudnud. Vaatepilt oli.. kõike muud kui tavaline. Jah, ruum oli paksult suitsune, inimesed rääkisid olles vägagi joogised. Ja siis oli seal keegi, kes polnud just tavaline külaline siinsetel pidudel- Jayden. Sama ebatavaline oli neidise olek. Noormehe kulmud kerkisid kõrgele Jaydenit jälgides. Napsused mehed pilistasid ja vaatasid neidist himuralt. Ning see ei meeldinud Jessyle kohe üldse mitte. Kui nüüd särk seljast lendas tundis mees viha tõusmas joodikute suhtes. Kuidas nad julgesid niiviisi jõllitada. Muidugi oli Jayden ilus. Aga liiga paljastav ja siis astus Jessy rahvasummast läbi kuni jõudis Jaydenile. "Mida kuradit sa teed?" nõudis ta vihaselt aga ta ei jäänud vastust ootama vaid võttis neidise ümbert kinni, viskas ta oma õlale nagu kartuli koti ning tassis tüdruku läbi massi sealt ruumist välja. Ta aga ei kavatsenudki peatuda kohe, kui nad sealt välja olid pääsenud. Ta viis neidise vabasse magamistuppa, mis polnud ei Jessy oma ega Jaydeni oma. Jason kõndis voodini ning viskas tüdruku asemele. "Sa oled siin," ühmas poiss ning lahkus siis toast. Seda mitte kauaks, sest mõne aja pärast oli ta tagasi käes valge särk. See oli tema oma, kuna ta ei teadnud kust saada mõnd särki. "Pane see selga!"

[Jayden Amalie Revons]

Just hetkel, mil tütarlapse tuju laes oli, suutis aga ruumi astuda isik, kes selle koheselt ära nullis. Neiu polnud jõudnud veel poole pealegi, kui järsku seisis Jason tema ees ning põhimõtteliselt karjus neiu peale. Näitsik ei jõudnud oma suud lahtigi teha kui ilma tema küsimata noormees otsustas ta seal toast röövida. "Lase mind lahti," sistas neiu pahaselt ja üritas Jessyt lüüa, et too ta koheselt tagasi sinna ruumi laseks. Just oli olnud väga lõbus ning tore ja nüüd suutis noormees selle järjekordselt ära rikkuda. Jõudnud magamistuppa vabanes neiu noormehe haardest ja vajus voodile. Ei noh, see polnud kindlasti nüüd plaanipärane õhtu. Paigalseisu vastu polnud Amaliel tegelikult midagi, sest kogu see alkohol ta peas, hakkas tasapisi ringi käima kui noormees oli ta siia tarinud. Veidi aja pärast oli aga Jessy tagasi ning koos särgiga, mis polnud kohe kindlasti neiu oma. Järjekordne käsk. "Arvad, et su kuri hääletoon paneb sind kuulama?" küsis neiu turtsatades ja raputas pead. Jay toetas oma kaks kätt voodile ning silmitses noormeest, kes ei paistnud praegu kõige õnnelikum olevat. "Pean või?"silmitses neiu särki enda kätte saades ning seda silmitsedes. "Miks, kas sulle ei meeldi siis, mida sa näed?" päris neiu üsna veetleval hääletoonil ja tal polnud hetkel plaaniski noormehe käsku täita. Tundus lausa koomiline kui meelitavalt tema jutt praegu kõlas. Neiu tõusis püsti voodi pealt ning viskas särgi voodile. Seejärel tasakaalu saavutanud liikus ta rahulikude, kuid aeglaste sammudega noormeheni. "Vaata kui õnnetu teine, jäid kogu lõbust ilma,"sõnas neiu hetkel, mil oli Jessyni jõudnud. "Ei saa sa ise endaga viimasel ajal hakkama ning ei lase teistel lõbutsed, mis?" küsis Jayden järjekordse küsimuse ja tema pilk oli fokusseeritud noormehe silmadele. Ta oli ikka veel vihane tolle eelmise korra eest, aga ta otsustas hoopis karjumise asemel piinata. Valusamal moel. "Tubli , Jessy, tubli," sõnas ta külmemalt ja patsutas noormehe põske. Seejärel aga hakkas ta noormehest mööduma. "Oli meeldiv sinu armsas näitemängus osaleda. Aga vabanda mind nüüd, ma lähen oma õhtut jätkama,"teatas Jayden ülima rahulikkusega ja üritas nüüd ukse poole liikuda. Hoolimata alkoholi kogusest, suutis neiu üsna hästi veel kõndida.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Oh ei. Jason ei arvanud midagi hetkel. Kohe kindlasti ei kavatsenud plika teda kuulata, olgu ta siis vihane või mitte, kuid kui too arvas, et ta laseb plikal tagasi sinna kiimaste meeste keskele minna siis ta eksis rängalt. Jessy teadis küll, et tal puudusid õigused Jaydenit kinni hoida või käsutada aga teda ei huvitanud see hetkel. Ta jälgis vaikies ja tähelepanelikult igat neidise liigutust ning igat sõna, mida too talle ütles. See vaatepilt oli valusalt õrritav. Muidugi meeldis Jasonile pilt, mis talle avanes aga teadmine, et ta ei tohi seda endale nõuda tegi haiget. Jason püsis paigal kuni Jayden hakkas ukse poole minema andes teada, et kavatseb tagasi minna. No see nii nüüd küll ei lähe. Ühe pika sammuga oli noormees tema kõrvale ning käsi sulgus ümber Jay randme. Kui oli saanud tugeva haarde tõmbas Jessy neidise uksest eemale enda poole. Peaaegu enda vastu. See oli viga aga nüüd ei kavatsenud ta tagasi astuda. Iha aga tema silmis polnud, või noh, see oli viha all peidus. "Jah? Tahad sa tõesti tagasi minna?" nõudis poiss ega pannud tähelegi kuidas ta haare tugevnes järsult. "Ja siis äkki lähed soojendad nende voodeid ka? Kui sa juba nii madalale seal langesid siis miks mitte jah? Äkki kavatsed ka raha selle eest võtta?" jätkas poiss kui raev temas kasvas. See oli solvav, ta oli sellest teadlik, kuid Jayden käitus täpselt sellisena ja need mehed.. need mehed tahtsid kohe kindlasti teda endale ööks.

[Jayden Amalie Revons]

Paistis, et Jason ei kavatsenud järgi jätta samuti ning see hakkas Amaliet ärritama. Järgnevate lausetega läks aga noormees sinna, kuhu poleks pidanud. Üks kord arvas Jayden, et võib lahkuda siit ruumist rahulikult, aga nagu alati suutis celislane selle absoluutselt kõigega ära rikkuda. "On sul kahju, et sa ei jaksa mind kinni maksta?"küsis tütarlaps vihase hääletooniga. MIs siis et ta ei plaaninud kellegi voodit täna soojendada. Ta mõistis, et ka temal on piir, isegi kui ta oli ülipurjus. Väike striptiis oli veel süütu nali selle kõrvalt, mida neiu oleks võinud korda saata. Siin ruumis olla oli kohutavalt talumatu, sest see arrogantne noormees ta kõrval nõudis justkui uut latakat vastu põske. "Sa ise ütlesid, et ma olen sinu jaoks olnud vaid mäng," alustas tütarlaps ja tema hääletoon tõusis. "Seega kust kurat sa võtad õiguse mind käsutada? Sa pole mingi auväärne jumal või midagi," teatas tütarlaps ja oli näha, et viha temas kasvas. Tema silmad põlesid raevus ja tundus, et natukene veel ja ta läheb noormehele kätega kallale. Praegu üritas Jayden end kuidagimoodi vaos hoida. Mitte, et see eriti õnnestuda tahtis. "Vähemalt ei käituta minuga nagu viimase rämpsuga kui ma kedagi aidata üritan,"pahvatas neiu pärast vaikset õhu väljahingamist. Meenutades nende viimast sooja kõnelust, kus olid isegi killud mängu tõmmatud. "Ma ei ole SINU mänguasi!"teatas Jayden lõpuks oma kätt lahti tõmmates Jessy haardest ning silmitsedes teda. Neidis hingas korrapäratult ja kohe kindlasti mitte rahulikult. Tundus, et siin toas tuleb järgnev laamendustöö teha, sest Jay ei paistnud suutvat Jasoniga enam ühes ruumis olla. Temas mängis viha ja võib-olla eemaletõrjumise eest oleks saanud ta veelgi rohkem emotisoone kirja panna.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Seda oli ta tõesti öelnud ja ta kahetses et ta seda öelnud oli, kuid jällegi oli see vajalik. Seega miks ta oli tüdruku endaga võtnud sealt meeste seast eemale? Miks oli ta üldse midagi teinud?! Jason oli vihane nüüd ka enda peale. "Muidugi. Kõikide teistega on parem kui minuga!" nähvas noormees ning vakatas siis. Ta just ei öelnud seda! Sama hästi oleks ta võinud öelda Jaydenile juba näkku, et ta tahab tüdrukut endale. Enda voodisse. Enda käte vahele. Kui Jayden on käe vabaks tõmnbas ei üritanud noormees käsi uuesti vangistada. Tüdruku viimane lause kajas tema peas ning mida ta ütlema pidi? Ta teadis seda juba ning ta pidi nõustuma sellega, kuigi teistega ta nii ei käitunud. Ta võttis selle mida tahtis. Ta murdis neidiste tahte vastpuigelda oma siivutu ja mesimagusa jutuga. "Eks sa mine siis! Arvad sa tõesti, et nad jätavad sind täna rahule? Arvad sa tõesti et nad ei tule ja ei hakka sind-" ta ei suutnud isegi lõpetada seda lauset. Viha kasvas järsult üle pea. Ta keeras Jayle selja ning nüüd oli tema kord laamendada ja seda ta ka tegi. Ta lükkas laual olevad asjad kolinaga põrandale ja vastu seina. Kristallvaas läks klirinal kildudeks. Oh jah. Laual oli mitu väärtuslikku asja ja need kaotasid nüüd oma väärtuse. Jason lajatas rusikaga vastu lauda. "Neetud küll! Sa isegi ei mõtle mida sa teed!" Polnud kindel, kas see oli mõeldud Jaydenile või iseendale.

[Jayden Amalie Revons]

Paistis, te Layceni häärberi elanikel vedas, kui see tuba üldse terveks jääb ja maha ei põle midagi. Kange tahtmine tekkis kallata see koht üle mõne kergesti süttiva ainega ning põletada maatasa. Jayden seisis ikka veel Jasoni ees ja üritas selgust saada, miks ta siit juba suure kiiruga ei lahkunud või midagi. Too ei hoidnud teda ju absoluutselt kinni. Jessy süttis kergesti kui Amalie ta kõrval oli. Kumbki polnud neist eriti kergelt ärrituv, aga tundus, et üksteisega pidev kokkujooksmine tekitas seda. "Sa ise alustasid,"sõnas neiu lõpuks veidi rahulikuma hääletooniga, üritades pulbitsevat raevu maha suruda. Jessy oli esimene, kes ta tagasi lükkas ning nüüd mida ta oleks pidanud tegema noormehe arust? Jayden teadis suurepäraselt, et sinna ruumi ta enam ei naase, kuna neiul oli pea selgemaks löönud. Samasugust ideevälgatust näitsiku poolt tõenäoliselt ei näe enam kaua. "See ju meeldib sulle, sa naudid sääraseid etendusi. Tasuta lõbu ei kõla siis sinu jaoks suurepärase võimalusena? Sulle meeldivad madalad inimesed, seega millega ma sulle nüüd ette jäin?" teatas näitsik siiski järele jätmata ja tema hääletoon oli külm. Kui laud ümber keerati, neiu võpatas. Ka järgmine vihane karjatus, suutis teda rohkem endast välja ajada. "Mida, ma siis tegema peaks? Oma elu raisata lõbususele ma ei või nagu sina?"päris tütarlaps ning kõndis voodi poole, üritades eemale lükata seda hirmutunnet, mis talle hakkas Jessyga olles ühes ruumis tekkima. "Muidugi, mina olen ju see ajudeta plika, kes ei oska ise mitte kui midagi ja ei sobi mitte kui kellelegi,"sõnas Amalie peaaegu karjudes. See tegi haiget, kuradima moodi, kõik need sõnad. Ta tundis ennast hetkel viimase rämpsuna ja just seda ei tahtnud ta kunagi enda ligi lasta. Neiu tõmbas särgi enda käte vahele ning pani selga, sest see tundus lihtsalt õigena. Amalie vajus voodile istuma, tõmmates jalad kronksu voodi peale ning toetades oma käed ja pea nendele. Polnud palju vaja, et ta varsti siit minema jookseks. Rahunemine tundus seevastu aga õige teona. Tütarlaps ei vastanud Jasonile aga enam midagi vaid üritas rahulikult sisse välja hingata, kuigi see kõlas pigem õhu pahinal väljalaskmisena praegusel hetkel.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Õnneks polnud tegu kummagi magamistoaga sest sellest ei paistnud midagi alles jäävat. VÕi vähemalt mitte siis kui nad ei suuda end kontrolli alla saada. Neidise sõnad ei muutnud olukorda taluvamaks. Pigem vastupidi aga Jason üritas kõigest väest mitte teda kuulata. Ta toetus kätega lauale ning lasi peal alla vajuda ning hingas siis sügavalt sisse. Aeglaselt tõstis noormees pead ning keeras end neidise poole, kellel oli nüüd särk seljas. See oli hea, kuigi.. jah. Jason raputas pead. "Sa ei ole ajudeta plika! Sa oled tark, intelligentne ja kütkestavalt kaunis. See ongi mis mind marru ajab! Sa ei austanud ennast hetkest mil sa seda jama seal korraldasid! Ma arvasin, et sa oled arukam," ütles Jason. Ta toon oli nüüd rahulikum, kuid ta oli endiselt vihane. "Asi ei ole minus, asi on sinus aga sul on õigus. Mul pole õigust sulle öelda mida sa teha tohid ja mida mitte. Ma ei tahtnud lihtsalt, et sa hiljem seda õhtut kahetsema hakkaksid. Ilmselgelt oli see viga," lisas ta ning sammus nüüd süngeilmega ukse poole. Talle piisas sellest. Ta pidi Jaydenist eemale saama ja kohe. Ilmselt on see hea uudis tüdrukule mõeldes sellele kuidas too teda vihkas.

[Jayden Amalie Revons]

Tütarlaps üritas hetkel enda mõtteid koguda ja oli vait ning lasi noormehel rääkida. Kohutavalt raske oli aga mõelda, kui ta kuulis järgmist. Tundus, et Jasonil polnud kaugeltki ükskõik, mis Amaliest järgmiseks saab. Või oli ta juba piisavalt vihane, et mitte hoolida. Kuigi neiule poleks kunagi midagi säärast pähe torganud iseenesest. "Võib-olla mitte piisavalt, et aru saada, mis toimuma hakkab,"sõnas neiu hetkel, mil oli pead tõstnud. "Tahtsin ka teada saada, mis kuradi kaiffi te kõik tunnete sellest alkoholi pruukimisest ja pidevatest laaberdamistest. Seda te ju kõik minust tahate, seda, et ma käituks nagu ÕIGE celislane. Läheks jooks, hooraks, oleks lihtsalt üks kena mängukann kellegi voodis. Pidu oleks minu elu ning ma elaksin ainult alkoholi najal,"rääkis tütarlaps ja tema hääletoon hakkas kergelt tõusma järjekordselt. Nüüd oli ta oma mõtete ja jutu üle kaotanud vist täieliku kontrolli, kuid samas polnud tema sõnades ühtegi valet mõtet. Siiski üritas neiu veel mingitki osa endast koos hoida. See ülestunnistus oli praegu liiga otsene ja pani ta hetkega kahetsema, mida ta ütles. Märgates, kuidas Jessy liigub ukse poole, lõi aga tütarlapsele pähe mingi blokk. Ta ju tegelikult ei tahtnud, et Jason jälle ära läks, et nad alustaksid vanalt tasemelt ehk üksteise mittesallimisest. See oli üks väheseid Neva kõrvalt, kellega ta siin mingitki moodi läbi sai. "Ja mina ei pidanud sind kunagi allaandjaks, Jessy. Kavatsed järjerkodselt selle ukse kinni lüüa ja ennast täis tõmmata kuskil? Arvad tõesti, et see lahendab olukorra, sest alkoholimaailmas on kõik nii lilleline?"rääkis neiu ja tema hääletoon ei soojenenud, kuigi Jayden üritas kuidagi kogu seda asja järele jätta. See hakkas juba üle jõu käima. Amalie tundis vajadust kuidagi noormees siia ruumi ümber rääkida, aga samas kartis ta Jasoni äkilist iseloomu, mida oli näinud hetk tagasi. Siiski ketras ta peas neid sõnu peas uuesti ja uuesti. "Aitäh," pahvatas Amalie vaikselt enne, kui surus oma pea tagasi põlvedele. Olgu, see olukord oli lootusetu, sest noormees lahkub siit nii või naa.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Ta käsi oli juba lingil, kui neidis rääkima hakkas. Ta silmitses ust tuimal pilgul, kuid ta ei suutnud mitte kuulata. Ta mäletas, kui ta oli vaadanud tüdruku silmadesse. Need olid kõike muud kui Celilase silmad. Seal polnud õelust, seal polnud mürgisust. Need olid soojad, olgugi, et tüdruk üritas seda varjata oma jahedusega. Jason nägi selle läbi nagu teadis ta ka seda, et Jayden ei olnud südamest üldse halb. "Sinu koht ei ole siin," ütles noormees äkitselt ning lasi peal vastu ust vajuda. Ta peaks lahkuma. Lihtsalt ukse lahti tegema ja toast välja jalutama. Nii lihtne see ongi. Aga miks ta siis seda ei teinud? Noormees vandus tulist kurja mõttes et ta nii nõrk oli.
Järgmiste sõnade peale turtsatas Jason vaikselt ning neelatas. Ta polnud allaandja aga ta ei osanud midagi Jaydeniga teha. Esimest.. ei teist korda polnud ta kindel oma tegude õigsuses. Siis kostus tänusõna, mida poiss oodanud polnud. Ta pööras pead, et vaadata neidist, kes oli oma pea tagasi põlvedele pannud. Jason ohkas raskelt ja ajas end siis sirgu. Ta avas ukse ning sulges selle siis. See oli totter. Nõme. Lõpuks astus ta uksest eemale ja läks voodi juurde istudes selle äärele. "Alkohol ei sobi sulle. Sa oled liiga ideaalne, et ennast sellega mürgitada," ütles noormees vaikselt ja silmitses mõtlikult neidist. Kõik polnud lilleline. Jüba tükk aega nüüd. Oli lilleline aga see oli märkamatult muutunud.

[Jayden Amalie Revons]

Jason oli seekord oma kommentaariga kümnesse pannud, sest Jayden teadis algusest peale, et tema koht ei ole siin. Neidise koht oli alati südamest kuulnud Rethymnisse, aga seda ei saanud ta noormehele ka kõige parimal juhul tunnistada. Üldiselt oli ta jututeemaga liiga kaugele läinud, puudus vähe, et ta murdunud täiesti oli. Säärast rünnakut oma mõistusele poleks ta kunagi osanud oodanud mõne celislase poolt. Ta ei suutnud hoolida nendest, üritas nendesse suhtuda kõige kõrgema ebameeldivuse tasemel. Jasoniga see vist eriti ei õnnestunud. Hetkel, mil uks avanes ja sulgus, oli Amalie rohkem kui kindel, et noormees lahkus. Ta ei pannud isegi tähele kui sammud voodile lähenesid. Neiu silmad tahtsid täituda veega. Eelmine kord suutis ta end koos hoida, kuid nüüd paistis kõik lagunevat. Kuulnud järsku Jasoni hääletooni endale nii lähedalt, võpatas Amalie kergelt. Neiu tõstis oma pilgu aeglaselt ülesse ning silmitses noormeest. "Sa oled ikka veel siin?"päris neiu peaaegu hääletult. See oli teda tõeliselt üllatanud. Hetkeks isegi vaigistanud nii, et ta ei suutnud ühtegi selget mõtet kuuldavale tuua. Jay oli kindel, et ta silmad reedavad tema oleku praegu, kuigi üritas sellele mitte mõelda. "Kas sa ei tahaks ennast säästa sellest alkoholist?" küsis neiu üritades enda pealt kõnelust eemale suunata. Jayden surus käed nüüdseks teki peale ning tõmbas teki oma sõrmede vahel kokku. Ta oleks tahtnud pikemat tänukõnet teha, aga ta ei osanud kuidagi alustada.[/i]

[Jason 'Jessy' Prinzton]

Neidise üllatunud küsimus pani noormehe korraks naeratama ning kulme kergitama. Jah, ta oli endiselt siin, sest ta oli nii paganama nõrk, et mitte hoolida ning lihtsalt lahkuda. Elu oli märkamatult vägagi keeruliseks muutunud ning selle kõige keskel oli Jayden, kes oli selle kaose tekitajaks. Järgmise küsimuse peale kehitas noormees õlgu ning lasi pilgul Jaydenilt ära vajuda. Ta polnud kohe selline napsutaja. Ta oli korralik, truu, hooliv, tasakaalus aga kummalisel kombel oli ta alati Celises olnud. Temas oli piisavalt pahatahtlikust ja julmust ning ei puudunud minevikust teod, mida ta igavesti kahetsema jääb. "See pole nii kerge. Ma olen kindel, et sa nüüd mõistad mida alkohol teeb inimesega. See muudab sind maailma suhtes immuunseks. Miski ei loe, saad olla muretu ega pea mõtlema asjadele, mis igal ajahetkel mõtetesse trügivad," lausus Jason ning naeratas sunnitult. "Andesta et ma sinuga sedasi käitusin. Ma üritan järgmine kord mitte sekkuda su ellu," sõnas ta viimaks siiral toonil.

[Jayden Amalie Revons]

Jayden ei saanud öelda, et ta polnud rõõmus selle üle, et Jessy siin viibis. Või noh, selle üle, et noormees ei jätnud teda siia üksi. Sest tegelikult ei saanud ta siiamaani oma tegude eest vastutada, kogu alkohol polnud siiski tema verest kadunud ja kunagi ei teadnud, millal jälle mingisugune lollushoog võis peale tulla. Neidis kuulas vaikides Jasoni juttu ja ega tegelikult see polnud talle üllatus. Ta teadis, miks paljud olid nii alkoholilembelised. See kange jook andis unustada kõik mured, valu ning pealegi tekitas mingisuguse seesmise eufooria. Oli palju kergem olla julm ja karm, kui sa ei pidanud kaine maailmaga silmitsi seisma. "Võib-olla ongi just kohutavalt mugav unustada end mingisugusesse momenti ja teha tegusid, mille tegemine isegi unes pähe ei tule," vastas neiu rahuliku hääletooniga. Vabanduse peale raputas Jayden aga pead. "Pole vaja," sõnas näitsik rahuliku hääletooniga. Nüüdseks polnud eelnevast vihast enam kaugeltki mingisugust märki. "Hetkelise seisuga oli minu vale otsuste käik määravam," sõnas neiu alahuulde hammustades. "Pealegi oleks hommik tundnud märksa kurvemate tagajärgedega kui praegune õhtu,"teatas Amalie vaikselt ning ohkas kergelt. Ta ei oleks suutnud vist kellelegi pärast seda otsa vaadata, mis siis, et celislaste jaoks oleks see olnud kohutavalt tavaline. "Mina peaks pigem vabandama oma käitumise eest ja tänama sind selle eest, et sa üritasid mind kaitsta mõistmatute tagajärgede eest,"lausus näitsik oma pilguga lõpuks noormeest riivates. Ta oleks tahtnud tegelikult veel midagi öelda, aga siiski see ei tulnud üle huulte. "Tore teada, et kõik siin ei hooli vaid enda egost, rahast ning meelelahutusest,"lausus neiu viimaks ning libistas end samuti voodiäärele istuma. Selles eelnevalt öeldus sõnastuses polnud peegeldunud sarkasmi ega ühtegi negatiivset emotsiooni. Pigem tundus kõik kuidagimoodi tasapisi laabuvat.[/i]